“Kõik mu mured mannetud”

“All My Puny Sorrows”

Miriam Toews

Tõlkinud Triinu Tael

Toimetanud Linda Liblikas

Kirjastus “Hea Lugu”, 2021

278 lk

Ma ilmselt ei peaks üldse siin mingit arvamust kirjutama. Ma nimelt ei lugenudki seda raamatut lõpuni. Ma püüdsin küll, tõesti püüdsin. Ja asi polnud tekstis. Hästi kirjutatud ja teema ka parajalt intrigeeriv. Aga no praegusel eluhetkel üldse mitte minule. Ehk oleksin suutnud ka lõpuni end läbi närida, kui oleks sundinud, aga ma ei tahtnud. Lõpuks enam ei tahtnud. Jätan selle raamatu meelde ja kunagi tulevikus vaatan uuesti, siis kui tunnen, et on õige aeg.

Aga raamat (see pool, mis ma lugesin) räägib ühest omapärasest perest ja õest, kes on kaunis ning geniaalne, kuid sellele vaatamata ei taha elada. Ning kuidas teised kõik – pere ja sõbrad, võhivõõrad koguni, – teevad üliinimlikke pingutusi selle nimel, et inimest, kes endas kuidagi elutahet ei leia, väevõimuga elu juures hoida. Ja ma mõtlen, et kas tõesti peab elu hoidma iga hinna eest? Jah, loomulikult on elu kingitus ja suur vedamine ning õnn, aga no kui inimene ei taha, siis milleks? Hästi palju olen sel teemal endamisi arutanud ka riskiraseduste ja enneaegsete laste puhul. Jah, ma ise ei teeks aborti, tõenäoliselt. Õnneks pole mul olnud hetke elus, kus ma peaks seda kaaluma ja nüüd enam ei tule ka. Aga samas ma arvan, et kõiki rasedusi pole vaja lõpuni kanda ja kõiki vastsündinuid kõikvõimalike vahenditega elu juures hoida. Sest mõni elu, olgem ausad, pole teinud maailma paremaks paigaks. 

Ja kui beebide puhul veel kuidagi ma mõistan seda, et säilitatakse. Aga kui täiskasvanu ei leia enam endas elutahet, kas siis tõesti peab teda hoidma? Las ta siis läheb. Ju tema sisemine ängistus on kasvanud nii suureks, et iga hingetõmme valmistab piina. Kui inimene on füüsilistes valudes, siis mõnes riigis on ju abistatud enesetapp tänasel päeval aktsepteeritav väljapääs, miks siis ei võiks sama suhtumine olla emotsionaalse valu puhul? Oli aeg, kus depressioon ei olnud haigus. Praegu tunnistab enamik, et kuigi masendust ei näe nii nagu luumurdu, ei tähenda see, et see haiget ei või teha ja inimese normaalset elurütmi ei segaks. 

Muidugi tuleb siin vahet teha, kas tegemist on tõesti sooviga surra, või on see appikarje. Usun, et enamik inimesi on vahel tundnud soovi asjale punkt panna. Olen ise sildade peal jalutanud ja arutlenud, et kas see on ikka piisavalt kõrge, sest jääda halvatuks ja kellelegi koormaks ma ei taha. Tavaliselt järgneb sellele mõte, et see oleks minust väga isekas. Keegi peab seda laipa sealt kokku kraapima ja puusärki kühveldama, keegi peab organiseerima mingit matust, võimalik et koguni ärasaatmist. Mida arvavad allesjäänud? Kas see jääb neile hingele koormaks? “Sina oledki selle draamakuninganna poeg! Oh sind vaesekest!” Lisaks kõik juriidilised küsimused, mis tuleb lahendada, kui päranditeema esile kerkib. Ühesõnaga, mul on vastutustundlikum edasi elada.

***

“Tunnen hirmu lõhna ja taipan, et see tuleb mu enda küljest. Mul poleks nagu piisavalt nahka, need osad minust, mis peaksid kaetud olema, oleksid nagu paljad.”

***

Aga jah, nagu öeldud, siis tegelikult on mu praegune elu kõigest sellest nii kaugel kui üldse olla saab. Ei mingeid sildasid ega tabletipurke. Ja raamat ise vist sobibki paremini neile, kes aegajalt leiavad end elu mõttekuse üle arutlemas. Et nad näeks seda teist poolt. Tajuks, mida mõtlevad ja tunnevad need, kes on nende ümber, kui väsitav see neile on, kui traumeeriv. Võibolla paneb see neid elu veidi rohkem hindama. Ja noh, kui ei pane… 

Puhkused puhatud

Selleks suveks on mu puhkused puhatud. Vähemalt usutavasti on nii. Eriti kusagil pole käinud, ega midagi erilist teinud. Kodus lebotanud, ühest toast teise raamatuid tassinud, pesu pesnud, lilli kastnud. Korra sai Haapsalus käidud. Ning Hiiumaale jõudsin ka.

Aga muidu on üsna sündmustevaene puhkus olnud. Kui nüüd viksilt ja viisakalt ette kanda. 😉

Read a f#cking book!

Ma ei tea, kas see on kuumast, et meie inimesed ei oska sellega toime tulla, kuidas palavus ajutegevuse kinni jooksutab, või ongi asi sellest, et igasugused matsid saavad oma arvamust avaldada, anonüümselt veel pealegi, et lollust ja pinnapealsust on kuidagi rohkem. Või siis olen ise mandunud ja lollusi rohkem lugema hakanud. Või vanaks jäänud ja kannatuse kaotanud. 

Igatahes, inimesed ei süvene. Viskavad korra mingile artiklile pilgu peale ja hakkavad kohe arvamust avaldama. Ei no selles mõttes, et avalda. Aga kui sinu arvamus ei haaku kuidagi põhiteemaga, või ei anna loole midagi juurde, või autor peab hakkama algusest peale sulle asja lahti ja ümber selgitama, siis milleks? Mu õde ütles alati, et kui juba peab midagi hakkama selgitama, siis pole mõtet. Kui lapsed väiksemad olid, siis ma ikka seletasin kõvasti. Nüüd ma lihtsalt ootan. Annan nende ajule veidi ruumi, et nad ise järeldused teeksid. No ja kui lapsed seda suudavad, siis miks ei peaks täiskasvanud?

Ja mulle näib, et ühine joon inimestel, kes on pikkade juhtmetega ja kes ei saa ka kõige lihtsamatest ning loogilisematest seosetest aru, on see, et nad ei loe. Võibolla loevad mingeid nupukesi, libistavad pilgu üle pealkirjade. Nende aju ongi harjunud kahe lauselisi infokilde vastu võtma. Kui info on juba kahekümne lauseline, läheb keeruliseks. Ja ma ei ütle, et nad on tegelikult rumalad. Lihtsalt ühiskond on praegu muutunud ja infot saabki väga kiiresti ja liiga palju. Et ennast säästa, siis ei süveneta liiga palju, muidu tekib tunne, et jäädakse rongist maha. 

Aga inimesed, kes on harjunud raamatuid lugema, nende mõte töötab teisiti. Neil tekibki kiiremini ja paremaid seoseid, sest nende aju on harjunud suuremahulist informatsiooni efektiivselt töötlema. Ja ma rõhutan, et intelligentsiga ei ole siin midagi tegemist. Või noh, mitte märkimisväärselt. Sest ka suurt lugemisfänni saab mõne aastaga ohmooniks treenida ning pinnapealsest trollist võib paari aastaga läbinägelik ja sisukas vestluskaaslane saada, kui ta mõne raamatu läbi loeks. 

Mulle tundub, et ma olen vist korra varem ka sellest rääkinud, et lugemist saab harjutada. Ise tunnen pidevalt, et ma tahaks palju rohkem lugeda ja see, et ma keskmiselt raamatu nädalas loen, tundub hirmus vähe. Sest vahel loen mitu ja siis jälle mitu nädalat ei suuda ridagi lugeda. Sageli on nii raske keskenduda. Võtan raamatu kätte, loen 5 minutit, tuleb sõnumikõll. No muidugi on vaja ju vaadata, et kes must puudust tunneb. Isegi kui ma ei vasta kohe, siis mu tähelepanu on häiritud ja kuigi üks osa ajust justkui loeb raamatut, siis teine osa tegeleb juba (enda meelest) vaimuka vastuse kombineerimisega. Selle situatsiooni olen ma enda jaoks lahendanud nõnda, et kui ma ka kuulen teavitust, siis ei vaata ma telefoni enne, kui olen lehekülje või peatüki lõpuni lugenud. Enesedistsipliin. 

Aga sellega on isegi kergem toime tulla, kui enda sisemise rahutusega, mis keskenduda ei lase. No näiteks istutan ennast mõnusalt diivanile, tõstan jalad üles ja avan raamatu. Loen paar rida ja tunnen, et tahaks midagi juua. Panen raamatu kinni ja lähen teen endale kohvi/valan vett. Kuni ma seda teen, siis libistan pilgu üle Instagrami, et kes on midagi postitanud ja mitu laiki minu viimane pilt on saanud. Kui kohvi on valmis, siis mõtlen, et ma tahaks äkki midagi näksida ka, tuleb võileib teha. Siis ma tahan kindlasti vetsu minna ja kui ma juba vannitoas olen, näen, et viie minuti pärast saab pesuprogramm valmis ja ootan ära, et saaks pesu kuivama panna ja uue masinatäie sisse. Kuni ma programmi lõppemist ootan, näen et vannitoas on peeglid tolmused ja hakkan neid puhastama. Kui mul see lapp juba käes on, siis käin teised pinnad kodus üle. Kuulen, kuidas pesumasin valmis saab ja lähen pesu rippuma panema. Kuni ma panen selle rippuma, märkan, et lilled on kuidagi kuivad, peaks neid kastma. Panen siis pesu kuivama ja lähen kööki vett võtma, et lilli kasta. Kastan lilli ja märkan, et aknalauad on tolmused ja aknad mustad… ühesõnaga, saate vist umbes aru. No ja nii ongi, et oma meelest ma hakkasin raamatut lugema, aga tegelen tund aega mingite teiste asjadega. Lõpuks jõuan oma raamatu juurde ja siis läheb mul kindlasti kõht tühjaks, mis tähendab, et on vaja nõudepesumasinat tühjendada/täita, põrandaid pesta, autot pesta, pesu triikida, punne pigistada, kalu toita, Instagrami scrollida, sõnumitele vastata, küüsi lakkida jne. Ja no hullult ajab vihale see, et ma tegin terve päev igasugust jama, mis oli ka kõik tegelikult ju oluline, aga raamatuni ei jõudnudki. Ja ma vahel püüan ennast ülekavaldada, et ma jätan häirivad tehnikavidinad eemale, et ma ei kuuleks kõlle ega muud. Aga siis juhtub, et raamatus on mingi mõte, mida ma tahan jäädvustada või mille kohta blogida või internetist järele kontrollida ja siis ma pean ikkagi oma telefoni jälle otsima minema. No ja kui ma juba seda käes hoian, siis teen ma seal ju muid asju ka. Ühesõnaga, mul on keeruline lugemisele keskenduda. Ja ometi, kuna ma tean, et see on väärt pingutust, siis ma sunnin end ja treenin oma keskendumist. Kui mina saan, siis saavad kõik. 

Igatahes, mis ma öelda üritan on see, et raamatute lugemine on ajule väga kasulik tegevus. Ja reeglina on nii, et kui aju korraks ehmatada ja mugavustsoonist välja lükata, siis ta esialgu tõrgub, kuid harjub kiiresti ja mida rohkem lugeda, seda lihtsam on seda teha. Sest aju juba teab, mis teda ees ootab ja oskab kohaneda.