Iseendaga

Raamatus “Armastus hädaolukorras” oli veel üks tsitaat, mille endale salvestasin. Esialgu kirjutasin selle ka vastava postituse sisse, aga mulle tundus, et see on kuidagi üldisest teemast nii väljas ja ma ei tahtnud seal hakata veel pikalt juurde seletama, et miks see konkreetne tsitaat mind puudutas, ja nii ta jäi. Aga nüüd on mul põhjus ta ikkagi ära tuua, sest kuidagi olen ma suutnud selle tsitaadi ümber loo punuda.

“Ükskord oli ta lihtsalt minema läinud. Oli Janko vilega enda juurde kutsunud, koos koeraga metsa kadunud ja külla tulnud lapse aeda üksi jätnud. Hiljem vanemate nõudmisel aset leidnud vabandamine oli toimunud nii mokaotsast, et sellele ei järgnenud tõelist leppimist ega järgmisi külaskäike. Bridale see suuremat korda ei läinud. Tal oli endagagi huvitav. Kõik, mida ta vajas, oli tema pea. Piisas suvalisest mõttest, et tekitada kujutluspiltide ja tunnete tulva. Ja kui ta jõudis ikka, kus mõtted ei leidnud enam kasutust mängudes, hakkas ta oma sisemaailma tegelasi ning kohti üles kirjutama. Nüüd vajas ta üksiolemist rohkem kui kunagi varem. Ta pidas seda kalliks ja kaitses reaalsuse sissetungi eest, mis ei saanud kunagi olla nii intensiivne kui tema fantaasia sfäär.”

Suurem osa minu lapsepõlvest möödus üksinda. Muidugi olid lasteaiakaaslased ja mõned perekonna tuttavad lapsed, kellega mängisin ja aega veetsin. Aga kõige eredamalt mäletan ma siiski üksi veedetud aega. Kodus oma mänge mängides, õues oma käike käies, maal vanaema juures rattaga sõites või lihtsalt kivi peal istudes ja pilvi vaadeldes. Ja ma ei mäleta, et mul oleks olnud igav. Ilmselt ikka vahel oli, aga harva. Sest mul oli iseendaga juba piisavalt põnev.

Ärge saage valesti aru, mulle meeldivad inimesed. Minu meelest on nad fantastilised. Mulle meeldib neid jälgida, neid kuulata, nendega läbi käia ja nendega aega veeta. Aga ma saan suurepäraselt ka nendeta hakkama. Õieti, ma saan ilma nendeta paremini hakkama, kui koos.

Lubage ma selgitan. Mulle tundub, et teised inimesed on nagu jõulupreemia. Muidugi on sellest alati suur rõõm ja heameel, kui selle saab, kuid ma ei arvesta sellega oma eelarvet koostades. Ma arvestan sellega, et ma pean oma põhipalgaga – ehk iseendaga – hakkama saama. Sest kuigi teised inimesed on sageli nagu preemia, siis sama tihti, või vahel pigem on nad nagu ootamatu väljaminek. Ma pole arvestanud sellega, et nad tulevad, röövivad mu paljaks, jätavad mind segaduses ja õnnetuna maha. Nii et jah, stabiilne põhipalk, isegi kui see on väike (ja armas), on igal juhul parem, kui juhutööd, milles kunagi kindel ei saa olla.

Ma arvan, et väga mööda ei pane, kui väidan, et peaaegu kõik inimesed, kes mu elus on suuremat rolli mänginud, kelle peale ma olen lootnud, keda usaldanud, keda imetlenud, on mind ühel või teisel moel alt vedanud ja pettumuse valmistanud. Inimesed ei ole stabiilne valuuta. Nende väärtus võib üleöö devalveeruda. Mis ei tähenda, et ma iseendale regulaarselt pettumust ei valmistaks. Samas ma tean, et enda eest pääsu pole ja seetõttu on mõistlik endaga hästi läbi saada. Ühes asjas saan ma kindel olla, maha ma ennast ei jäta.

Aga see, et enda peas tekib alternatiivne reaalsus, seda on hästi palju. Ja teised inimesed segavad seda. Sellepärast ongi nii, et kui mu ellu tekib mõni püsielanik, siis minu postitused muutuvad irregulaarseks, tuimaks ja poliitiliselt korrektseks, sest keegi teine on mu kraanid kinni keeranud. Ma ei saa ju võõrale kohe näidata, kui napakas ma tegelikult olen, no ja siis ma mängingi, et olen normaalne ja tore. Jään ise ka korraks seda uskuma.

Ja mind ajab alati naerma see, kuidas need noormehed pabistavad mu blogi pärast. “Oi, ma ei tea, kas ma võin seda öelda, äkki kirjutad minust blogis.” Dziisas, Meelis, sa pole nii huvitav, et sinust midagi kirjutada, rahune maha! Need, kellel on au siia oma jälg maha jätta, peavad reeglina mingi ilge s*taga hakkama saama. Kui sa oled normaalne, siis mul pole sinust põhjust kirjutada. Sest normaalne = igav. Kui sul väga veab, siis võib juhtuda, et sa poolkogemata riivad mõne lausega mingit osa minu maailmas, mis sünnitab uued mõtted ja nii pääsed sa kaudselt ka siia ridade vahele. Aga muidu, ära mitte loodagi! Tõenäoliselt sa suudad mu originaalsed mõttesähvatused oma talumatu keskpärasusega hoopis lämmatada, 46-aastane projektijuht Rae vallast.

Ja ei, ma ei hakka jälle vanduma, et rohkem mehi ma oma ellu ei võta. Tehtud, nähtud. Inimesed on ikkagi toredad. Mehed ka. Aga kas ma suudan ennast päriselt siduda, pärast kõiki neid aastaid uhkes üksinduses? Ma ausalt ei tea.

“Me oleme kõik täiesti endast väljas”

“We Are All Completely Beside Ourselves”

Karen Joy Fowler

Tõlkinud Helen Rohtmets-Aasa

Toimetanud Kai Nurmik

Kirjastus Varrak, 2016

367 lk

***

“Kas tõesti ei olnud normaalseks tunnistamiseks vaja muud kui seda, et puuduksid tõendid, mis vastupidist kinnitaks?”

***

See on selline raamat, mida ma poleks vist lugema hakanud, kui ma oleksin veidi eeltööd teinud ja süvenenud, et millest jutt on. Ja ma pean tunnistama, et väga hea, et ma seda ei teinud, sest muidu oleksin ma väga põnevast lugemiselamusest ilma jäänud. Väga kergesti loetav ja jälgitav lugu. Kuigi pole kirja pandud kronoloogilises järjes, siis teeb autor sageli vahemärkusi (ehk koguni tarbetult), mis aitavad kenasti ree peal püsida. 

***

“Kui toas on nähtamatu elevant, siis aeg-ajalt komistab ikka keegi tema londi otsa.”

***

Lugu tavalisest Ameerika perekonnast, kus on ema ja isa, poeg ja kaks tütart. Aga siis juhtub midagi, millest keegi ei räägi ja esiteks kaob üks tütar ning siis põgeneb kodust ka poeg. Lugu jääb jutustama allesjäänud tütar. Ja nii, leht lehe haaval koorub lugu. Lugu kadunud tütrest, kes polnud päriselt tütar, vaid šimpans, keda kasvatati kui inimlast. Aga mis ometi juhtus, kuhu ta kadus? Ja miks? Seda läks uurima poeg ning kakskümmend aastat hiljem sai ka alles jäänud tütar teada, mis oli juhtunud.

***

“Me kutsume neid tunneteks, sest me tunneme neid. Nad ei teki meie peas, vaid meie kehas, oli emal kombeks öelda, suur materjalist Willian James selja taga noogutamas. See oli üks tema lastekasvatuse põhitõdesid – me ei saa muuta seda, mida me tunneme, aga me saame muuta oma tegusid. (Rääkida kõigile sellest, mida sa tunned, tähendas aga millegi tegemist. Eriti siis, kui sinu tunded olid väiklased ja madalad. Muidugi oli lapsepõlves see kõik minu jaoks suhteliselt tume maa.)”

***

Mõnusalt nüansirikas raamat. Oli lugu pärdikust, oli lugu plikast, oli lugu teadlasest isast, kes eksperimenteeris oma perekonnaga, oli lugu psühholoogist, oli lugu loomakaitsjatest, lugu sõprusest, lugu peresidemetest, oli lugu sellest, kuidas me kõik kasvame üles peres, mis tundub normaalne, kuni me saame suureks ja avastame, et pole seda teps mitte ja kui sa ei tea, kes on teie peres see veider tädi, kes pidudel käituda ei oska, siis oled see tõenäoliselt sina ise. Mõnusalt soe ja positiivne lugu. Ja mis mulle vist iseäranis meeldis, et see pole otseselt teema, millega ma väga palju kokku olen puutunud. Sain igal juhul päris palju mõtteainet. Usun, et see raamat jääb omal moel veel pikalt mu sisse omasoodu toimetama ja mu eluvalikuid kaudselt mõjutama. Ei, ei, ärge nüüd arvake, et ma taimetoitlaseks hakkan või midagi sellist, aga ilmselt hakkan edaspidi rohkem tähelepanu pöörama sellele, millist kosmeetikat ja milliseid lihatooteid koju ostan. 

***

“Tagantjärele võiks minu õppetund olla selles, et sinu saavutused ei pälvi iial sellist tähelepanu nagu sinu ebaõnnestumised.”

“Minu Singapur”

“Minu Singapur. Praktiline paradiis”

Liis Lass

Toimetaja Triinu-Mari Vorp

Kirjastus Petrone Print, 2020

270 lk

“Minu Singapuri” on lugejad kiitnud. Või vähemalt minule on sattunud vaid ülistavad arvustused. Sellepärast ma ta ka raamatukogust haarasin. Muidu sellised Aasia maad mind väga ei tõmba, aga näiteks “Minu Dubai” oli ka nii põnevalt kirjutatud, et tihti oskab autor luua maast pildi, mis ületavad eelarvamused. 

***

“Kuid kindlasti on see ka lugu julgusest, riskimisest, kohanemisest, oma mugavustsoonist pidevalt välja tulemisest, aktsepteerimisest, et oled kohati justkui eluaegne turist. ja sellest, et õnn ei ole juhuslik, vaid soosib neid, kes teavad, et tahavad parimat ja valikuvõimalusi, ning liiguvad selle suunas sirge selja ja hea tujuga.”

***

“Minu Singapur” aga… Liis Lassist ei tea ma eriti muud, kui seda, et ta oli kunagi saates “Linnapreilid maal” või midagi sellist. No ja sellest ei jäänud temast just kõige, khm, intellektuaalsemat kuvandit. Kuigi ma nüüd saan aru küll, et see oli rohkem näitemäng, kui tõelisus, aga esialgne arvamus on tihti see, mis tõrksalt taandub. Aga see oli ju ammu-ammu. Inimesed ikka muutuvad. Juuksed värvitakse tumedaks, küüned lõigatakse lühikeseks ja ehk osatakse ka end adekvaatselt, lollitamata ülal pidada. 

No jah, raamat algas kohe sellega, et Liis Lass tõi välja selle, kuivõrd erinev on ta tegelikult sellest kuvandist, mis minul temast oli. Ja ausalt, mul oli natuke kahju, et ta selline kuivik on. Kõik see, mida ta Singapuri juures oma sõnade järgi hindas ja väärtustas, oli minu jaoks pehmelt öeldes õõvastav. Kogu see kontroll, täielik isikuvabaduse puudumine, naabrivalve, jälitamine jne. Kõik see meenutas mulle liiga palju ühe teise totalitaarriigi režiimi, millest me alles napid 30 aastat tagasi vabaks saime. Eriti need peaminister Lee Kuan Yew tsitaadid olid nagu Vladimir Iljitš Lenini omad…. Aga noh, mina vana liberaal ja liialdaja. Jah, Liis rõhutab seda, et kui sa oled aus ja seadusekuulekas inimene, siis pole sul millegipärast vaja pabistada. Aga ikkagi meenus mulle just äsjaloetud “Emapiim” ja sealt lause “Vabadus on orjus.” Mis mõttes sa ei tohi oma kodus alasti ringi käia või avalikus kohas nätsu närida? Jah, väiksed asjad, aga ikkagi. Ma arvan, et ma trotsist hakkaks seda tegema. 

***

“Singapuri seaduskuulekus ja reeglid on vähemalt meie perele jätnud küll jälje. Näiteks avastan end üsna tihti juurdlemas, kas mõni tegu on ikka õige või mitte. Just sellistes pooltobedates olukordades, kus ma lausa ärritun mõtte peale, et miski võib olla keelatud ja et ma pean oma pead sellega üldse vaevama.”

***

Sellega olen ka iseenesest nõus, et rehabilitatsioon kurjategijatele, mõrtsukatele, pedofiilidele ja narkomaanidele on üsna mõttetu. Pole vist mingi saladus, et vanglas kurjategijad mitte ei rehabiliteeru vaid õpivad uusi oskusi, mida siis vabanedes rõõmsalt rakendada. Ja no see, et Eestis saab mõrtsukas vist kuni 6 aastase vanglakaristuse on täiesti naeruväärne. Kas tõesti teise inimese elu on nii vähe väärt? Loomulikult on igasugusel vanglakaristusel tagajärjed. Kriminaalid ei saa isegi Maximasse tööle. Aga ikkagi. Absurd! 

Kaks kolmandikku raamatust oligi kirjeldus erinevatest elukorraldustest Singapuris, seadustest, bürokraatiast. Kordusi jooksis ikka sisse, aga otseselt need ei häirinud. Viimane kolmandik aga oli juba puhas lugemisrõõm. Kusagil seal rafineeritud pereema kuvandi all oli ka Lihtsaelu-Liis. Ja siis kui temas veel see Ida-Euroopalik bitch hambaid välgutas, oli kohe eriti hea. Tasus lugeda.