Mis sul viga on?

Naudin suve. Päikest ja soojust. Raamatuid olen lugenud. Rühmatrennides käinud. Natuke ka vastassooga suhelnud, aga ma tunnen, et ma olen nii pettunud selles ürituses, et ma ise norin tüli ja midagi head sealt tulla ei saagi. Mulle tegelikult ei sobi see netis tutvumine. Kuigi, kellele üldse sobib? Aga noh, mul on ju see iseäralik kiiks, et ma armun ainult neisse, keda ma juba tunnen. Kes tahab hullult analüüsida ja diip olla, siis jah, olen haiget saanud ja mul on usaldamisega raskusi. Nii et ma ei tea, mida ma seal Tinderis üldse teen. Meelt lahutan. Inspiratsiooni otsin. 

Üks mees ütles mulle hiljuti, et mul on midagi viga. Nii ütleski, et “järelikult on sul midagi viga”, sest ma olen aasta jooksul käinud umbes kolmekümne mehega circa viiekümnel kohtingul ja olen ikka veel üksi. Ainult, et ta ei tahtnud mulle öelda, mis mul viga on. Viskas toru hargile ja kõik. Keegi ei taha. Viisakad vist. See, et mul midagi viga on, see pole mulle mingi uudis. Ma olen sellest siin blogis korduvalt kirjutanud. 

Korraks peatun veel sellel, et ma olen nii paljudega väljas käinud. Tõele au andes, oli viga nii paljudega välja minna ja oma aega raisata, sest ma teadsin juba enne kohtumist, et need mehed mulle pinget ei paku ja läksin viisakusest, sest nad käisid peale ja mingi osa minust mõtles, et “aga äkki ta on päris elus normaalne”. No viga ilmselt minus, aga ei, kordagi pole olnud seda, et muidu on mõttetu mees, aga kokku saades on prints valges sedaanis. Kohtudes on kõik mehed olnud veel hullemad, kui ma olen endale ette kujutanud. Aga viga on minus. Ilmselt nad minu juuresolekul muutuvad sellisteks, on ju. Kõikidest nendest kohtingutest on mulle päriselt-päriselt meeldinud 2 meest. Ja nemad ei tahtnud mind. Ühele ei sobinud see, et ma olin usklik ja teise puhul ma ei saanudki aru, milles kühvel seisnes. Justkui oli huvitatud, aga mitte piisavalt. Ja need teised 28 ei pakkunud mulle lihtsalt piisavalt pinget, et ma oleks soovinud seda asja jätkata. 

Mõned korrad püüdsin küll. Hambad ristis. Mõtlesin, et äkki ma aja jooksul lepin nende kiiksudega, ehk nad lõpuks muutuvad mulle armsaks. Aga ma ei suutnud. Vastumeelsus kasvas aina suuremaks ja lõpuks ma ikkagi katkestasin selle. Nimekiri asjadest, mis mind meeste juures häirivad: pikkus alla 180cm, ülekaal, higistamine, ebameeldiv lõhn, juhilubade ja/või sõiduki mitte omamine, üürikorteris/ema/”eks” naise juures elamine, düsgraafia, klammerdumine ja ninnu-nännutamine, matslikkus, koonerdamine, õelus ja loomulikult ebarahuldav seks. 

Muidugi on olnud ka neid mehi, kes ise mu vastu piisavalt huvi ei ilmutanud. Ma ei väidagi, et 100% on olnud vastumeelsus minu poolt. Kui siin suur lockdown oli ja muud kohtumise võimalust, kui väljas jalutada polnud, siis käisin ma suhteliselt igal õhtul uue mehega jalutamas. Pooled neist kadusid lihtsalt ära. Küsisid mu numbrit ja oligi kõik. Noh, mis siin ikka väga analüüsida, ju ma siis ei meeldinud neile piisavalt. 

Umbes kolmel korral on juhtunud ka nõnda, et on tekkinud väga tore klapp ja jutt on sujunud, mehed on olnud huvitatud juba on ka kokku lepitud kohtumine ja siis nad ühtäkki, selgest taevast, saadavad sõnumi, et tead, ma arvan, et sa väärid paremat ja mina pole sulle õige. No pole ma ka neid veenma hakanud, et nad eksivad. Kuigi vastupidist on küll olnud. Kui ma ise olen mõnele kutile öelnud, et tead, sa väärid paremat. Viimane kui üks neist on hakanud selgitama, et ei vääri nad midagi ja mina käin neile küll, sellise tulehargina nagu ma olen. Mis ainult kinnistab minu teooriat, et mehed vajavad suhteid rohkem kui naised ja on valmis suhtes olemise nimel vabatahtlikult kannatama, peaasi et nad üksi ei peaks olema. Sest, kui sa oled üksi, siis järelikult on sul midagi viga… Ilmselgelt.

Igatahes, ma olen natuke hõre seest praegu. Üsna natuke. Võibolla oleks hõredam, kui poleks seda üht silmarõõmu, kes mu näole siiski igal hommikul suudab naeratuse võluda. Puhtalt platooniline, mõistagi, ja loomulikult kättesaamatu. Aga tuttav. Keegi, keda ma usaldan. Ja kes pakub piisavalt närvikõdi, et ma julgen mõelda, et ehk vaatamata oma vigadele, pole ma päriselt vigane, mõistad? 

Ma kahtlustan, et minu peamine viga on ilmselt see, et ma olen kõigest hoolimata endast natuke liiga heal arvamusel ja ei taha teha kompromisse. Alandlikkusest jääb puudu. Nagu ikka.

Aga jah, et mitte teha täiesti uut postitust, sest ma kardan, et mul pole väga palju sisu sinna juurde toota, siis vahetan teemat ja lühidalt mainin ka kaht raamatut, mis mul on õnnestunud läbi lugeda.

“Suhteliselt kehvad lood”

Kristi Rebane

Toimetanud Hanna Veskioja

Kirjastus Tänapäev, 2020 

174 lk

Kalambuurid mulle meeldivad. Sõnamängud on nii vinged. Antud teos keskendub suhetele ja toob mänguliselt välja, mis on teatud ametiesindajate head ja vead. Natuke painavaks muutus, lühidusele vaatamata, tekkis kuidagi selline tunne, et no polegi kedagi võtta, kõigil mingid vead… või oota, sellest ma ju juba pikalt laialt kirjutasin postituse.

“Sosinamees” originaalis “The Wisper Man

Alex North

Tõlkinud Marge Paal

Toimetanud Ivi Vinkler

Kirjastus Pegasus, 2020

394 lk

Selliseid psühholoogilisi trillereid on just suvel mõnus lugeda. Võtad hommikul ette ja õhtuks on loetud. Muidu hoiab öösel üleval ja seda me ju ei taha, ega. 

Minu meelest väga tore lugu. Ühtlane ja siduv. Keegi mainis, et liiga palju liine ja tegelasi, aga minu meelest just parajalt ja kõik need tegelased toetasid üksteist nii, et kokku moodustus mõnus tervik. Lõpp oli ka hea, lihtne ja loogiline. Minult sai maksimum punktid. Ilmselt selline raamat, mille sisu paari kuu pärast enam ei mäleta, aga kõhedikud ongi ju selle eesmärgiga kirjutatud, vähesed neist on sellised, mis jäävad sinuga kaasa aastateks. 

Hetkel on mul pooleli “Portnoi tõbi” ja “Ja tee lõpus on ookean”. Esimene on hüsteeriliselt naljakas, aga üsna ropp, seega ma ei tea, kas ma sellest siin blogis mingeid remarke jätma hakkan. Teine on selline, kummaline. Pole tast sotti veel saanud, et mis asi ta on, väga teistmoodi raamat, kui ma harjunud olen. 

Selline postitus see kord. Järgmisest nädalast on mul puhkus, siis ma tõenäoliselt satun veelgi vähem kirjutama. 

17 kommentaari “Mis sul viga on?

  1. „Mulle tegelikult ei sobi see netis tutvumine. Kuigi, kellele üldse sobib?“
    Mulle sobis suurepäraselt =) Samas, tutvumissait oli Tinderi tüüpi asutusest ikka väga, väga erinev.

    P.S. Olgu lisatud, et ma olen netist imelise armastuse leidnud mitte üks, vaid kaks korda. Aga seda esimest, filmistsenaariumi väärilist lugu ei räägi ma enne, kui ca 90 olen ja elulooraamatu välja annan =)

    P.P.S. Väga stiilne kübar. Väga stiilne kleit.

    Liked by 1 person

    1. Uhh, nüüd küll tekitasid põnevust rohkem kui mulle kasulik oleks. 😄
      Ma olen teisi saite ka proovinud, aga jälle ringiga tagasi Tinderis, sest teistel on peamiselt muukeelsed ja noh, ma ju tahan eesti matsi. 😄

      Meeldib

      1. Hmm, jah… Omaenda kogemusest: eks ta nii ole, et kui väga mitmele „filter“ klastile klikid, väheneb valim tunduvalt, seda nii otseses kui ülekantud mõttes.

        Mis samas ei tähenda, et peaks latti allapoole laskma, higihaisu vms kannatama.
        Sellel teemal, mäletan, oli ükskord ammu Kristallkuuli juures juttu (mis omakorda meenutab, et ta pole igiammu bloginud) – ja seal ma üritasin selgitada, et pahatihti seame me kaaslase otsingul ise endale raame, paneme võimalus(t)ele käe ette. Paraku mu ütlemisest loeti ikka ja jälle välja, et raamide mitteseadmine tähendab lati alt läbi roomamist. Aga mida mina silmas pean, on nö. horisontaal-, mitte vertikaaltelg. Mitte skaala halvem/parem, vaid skaala tavaline/teistsugune.

        No näiteks sinu „sellist ei taha nimistust“ kriipsutaksin mina „välismaalane“, „autota“, „ülekaalus“, „düsgraafia“, „pikkus üle 180 cm“ sujuvalt maha. Aga – siit see taas tuleb – inimesed ja nende tahtmised on teadagi erinevad =)

        Liked by 1 person

      2. Siis mu nimekirjast ei jäägi ju midagi alles. 😄
        Millest ma ise olen aru saanud, et lõpuks on nii, et kellega klikib, sellega klikib ja siis lendab see nimekiri nagunii aknast välja. 😊

        Meeldib

  2. Düsgraafiast… Et ma olen (niivõrd kuivõrd) koos düsgraafikuga, diagnoosiga. Kel on sealjuures üsna kõrge haridustase + lisaerialad. See düsgraafia kohati häirib aga noh, mu viga, et armastan kirjutada…või õigemini, ei armasta helistada. Samas ei pane see mind teda vähem armastama, häirib siis kui mu konnasilmale on astutud ja tahaks nö “ära panna”.

    Meeldib

    1. Ma mõistan seda väga hästi. Mul on üks sõber, kes kirjutab järjekindlalt valesti. Ma ei tea, kas ta on päriselt düsgraafik, või tal on lihtsalt sügavalt savi, sest ma aegajalt olen maininud, et “ültse” on natuke valesti või nii, ta tänab viisakalt… ja laseb samas vaimus edasi. 😃 Aga kuna inimene on muidu okei ja hästi vahva, siis ma neelan selle enamasti alla, kuigi sees kihvatab iga kord. 😁 Kardan, et kui suhtes olla, siis see pika peale hakkab siiski seestpoolt ka lõhkuma.

      Meeldib

    2. Düsgraafia pole nii hull tegelt… võib päris mitu aastat koos olla, enne kui see välja tuleb (eeldusel, et suheldakse näost näkku mitte interneti vahendusel).

      Liked by 1 person

  3. Vanainimene räägib nüüd 🙂 Vanasti oli see kõik kuidagi kultuursem minu meelest, eriti neti algusaegadel kui virtuaali lasti a la läbi ülikooliveebi nt. Viimati kui surfasin ( see oli aastaid tagasi), siis minu meelest rippusid ühed ja samad näod erinevates portaalides. Kas siis ei kustutata kontosid või ongi inimestel selline elustiil. Tõsise kuju leidmine sellises padrikus ongi vist nagu nõelaga heinakuhjas. Kujutan ette, et kui keegi läheb samamoodi esimest korda elus ja proovib ning oled juhuslikult esimene, kelle profiili vaatab, siis ehk.
    Aga jah, teie sihikindlus on imekspandav 🙂

    Liked by 2 people

    1. Jah, nõela otsimise moodi tundub küll. Näib, et paljud ei tea ise ka, miks nad endale on konto loonud. “Sõber soovitas”, “Ma ainult meelelahutuseks siin”, “Ma ei otsi midagi tõsist”, “Olen väga valiv ja nõudlik (endal pole hambaid suus ja kõht ulatub põlvini)” jne. Lisaks veel see nüanss, et kuigi ma saan palju matche, siis üle poole neist ei võta ühendust. Olen paar korda ise ka esimesena kirjutanud, aga ma pigem eelistan, et mees alustab vestlust. Ilmselt ma vanamoeline, aga ma tahan ennast siiski naisena ja “tagaaetuna” tunda. Kusjuures üks mees mulle kunagi ütles ka, et kuna sa ise esimesena juurde tulid, siis järelikult oled sina asjast rohkem huvitatud, ergo edaspidi peadki sina kogu suhet edasi pressima ja kohtumisi algatama ning organiseerima. Muidugi oli see ainult üks mees, mis ei tähenda, et kõik nii arvavad, aga eks mul jäi vastik maitse sellest suhu küll ja pigem olen vähemalt esialgu see passiivne pool.
      Ja kui suures plaanis vaadata, siis me ju kohtume aastas väga suure hulga inimestega. Paljudega siis ikka seda õiget klappi tekib? Väga vähestega ju. Miks ma peaksin eeldama, et kui ma saan Tinderis kolm matchi, siis üks neist ongi mu eluarmastus, keda ma viimased 9 aastat oma ellu olen oodanud? 😊

      Meeldib

  4. Sul on huvitav blogi! Heas mõttes ja ilma jutumärkideta. Olen nüüd ka tagant järele mitu kuud ära lugenud, kuigi väga tüütu on, kui vahepeal pooleli jääb või korra liiga palju backi vajutad ja pead taas algusest kerima hakkama. See selleks. Sel teemal tahtsin kaasa rääkida 🙂

    Esiteks, au sulle, et sa nii palju erinevaid inimesi oma ellu aastaga oled mahutanud. Mina tiksusin Tinderis kunagi ka aastakese ja sellest tuli üks ühekordne kohting, üks lühike suhe ja elu armastus koos kõige kaasnevaga. Kohe täitub meil kuus aastat.

    Kirjutamine on minu kirg ka ja mul on väga raske tõsiselt võtta inimesi, kes kirjutada ei oska. Eks sel on ka eritasemeid ja ma ju tean, et see pole ainus intelligentsuse väljendusviis, aga mul reaalselt kihvatab sees, kui keegi nt aitähh kirjutab vms elementaarset valesti teeb. No ja nüüd siis elu irooniana on mu elukaaslane vist diagnoosita düsleksik. Õnneks siiski mitte tugev düsgraafik. Aga vaimselt võrdne partner. Lihtsalt teiste huvidega. Seega never say never.

    Muide, -likkus liide on ikka kahe K-ga ja järgarvule numbrina ei lisata käändelõppu, kui see on kirjeldaja nimisõna ees. 3ndale vs 3. saabujale. Sorry, need vead veidi kriipisid su blogis läbivalt.

    Lähen loen nüüd edasi 🙂

    Meeldib

Lisa kommentaar

Kommenteerimiseks palun logi sisse, kasutades üht neist võimalustest:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s