The magic of divorce

Juudas kuidas ma vihastasin üks päev! Nagu kohe nii, et mul oli terve päev rikutud. Või noh, meeleolu. Midagi uut pole, ilmselt suurem enamus lahutatud peredest ja lapsi kasvatavatest vanematest on seda ajuk*ppi vähemalt korra kogenud.

Ma ei ütle, et see on absoluutne ja adekvaatne ning objektiivne tõde. See ongi minu versioon ja nägemus asjadest. Sellevõrra alandlikuks pean ennast ka, et kui mind korrale kutsutakse, siis tõmban emotsioone tagasi.

Raha. Olenemata sellest kui palju või vähe seda on, see tekitab ikka pingeid ja lahkhelisid. Kui sa tahad kaks sõpra tülli ajada, siis alustage koos äri või andke teisele laenu. Ma garanteerin, et üks teist läheb okkaga hinges sellest kogemusest minema.

Me ei lahutanud kohtus. Me ei sõlminud notari juures ühtegi kokkulepet sellest, kuidas jagunevad rahad, lapsed ja muu vara. Me leppisime kokku nagu kaks mõistlikku täiskasvanut. Või nii ma tol korral arvasin. Kinnisvara müüsime maha ja sellest tulnud tulu jagasime pooleks. Minu meelest oli nii õiglane. Mitmed tuttavad arvasid, et kuna poisid jäid mulle, siis oleks mehest olnud härrasmehelik kogu kupatus minu arvele kanda, aga mina nii ei arvanud. Isegi seda raha oli imelik vastu võtta, sest ma olin ju suurema osa abielust olnud ülalpeetav, kes ise tööl ei käinud. Seega, see 11 tuhat kopikatega oli minu jaoks juba võit. Aga ilmselt mingi maik sellel minu jaoks küljes oli, sest midagi tarka ma sellega ei teinud. Või olgu, silmad tegin. Ülejäänu lõin laiaks. Ja üsna kiiresti veel pealegi. Ma arvan, et kusagil kuklas ei tahtnud ma, et mulle hakataks ütlema, et näed tänu minule sa said endale korteri sissemaksuraha või selle auto ostetud (ma tuletan meelde, et lahutasime ligi 9 aastat tagasi, siis sai selle raha eest veidi rohkem, kui tänasel päeval). Teades, kuidas mind abielu jooksul raha osas oli manipuleeritud ja lühikese rihma otsas hoitud, siis ma ei tahtnud seda riski võtta. Oli otstarbekam see lõbusa elu peale laiaks lüüa. Jah sõbrad, raha eest saab osta õnne. Need, kes väidavad, et ei saa, ostavad lihtsalt valesid asju.

Elatist maksis mees alati ausalt. Juba enne abielurikkumist küsis minult, et kui me lahku läheme, siis palju ta peaks seaduse järgi maksma. True story! Vaatas ise järele, kui palju riiklik norm ette näeb ja maksis. Andis mulle tavaliselt ette teada ka, et järgmine aasta maksan nii palju. Elatisraha nelja lapse eest ei olnud väike. Väga korralik summa oli. Ma teadsin ka seda, et tal oli kuid, kus tal oli keeruline seda raha kokku ajada, aga ta ei jätnud maksmata.

Ühel hetkel oli mu enda palk ja muud sissetulekud sellevõrra head, et ma arvasin, et ehk pole nii palju vaja seda elatist maksta, eriti kui teine on raskustes. Ma võin eksida, ehk ei jõudnud ma seda talle öelda, aga igal juhul mingil hetkel see elatisemaksmise kord meil muutus. Ta saatis mulle kirja, et tead, seaduse järgi peaks ta tuleval aastal maksma palju vähem. Saatis lingid ja puha. Ma arvan, et see võis olla 2017 või 2018. No mis siis ikka. Kuna meil polnud ühtegi juriidiliselt siduvat kokkulepet elatise maksmise kohta ja tema ise arvestas välja palju ta seda tasuma peab, siis nii oligi. Võtsin info teadmiseks ja elasin edasi.

Aga see ärritas teda jubedal kombel. Ju ta ootas, et ma saadan talle roosid ukse taha või lasen püstitada mõne ausamba Vabakale, et ta nii ilusti maksnud on. Tuletas mulle meelde, et ta on ise suurtes raskustes olnud ja rõhutas, et paljud isad üldse ei maksa. Aga mis mul sellest? Mina olen alati olnud seisukohal, et minu osa on oma lapsed üles kasvatada. Üksi. Kui riik või poiste isa tahab panustada, siis muidugi olen ma tänulik ja eks ma leian sellele rahale ka rakenduse. Aga ma pole mitte kunagi võtnud seda enesestmõistetavana, et keegi peab minu eluvalikuid (loe: lõtva püksikummi ja harimatust raseduse ennetamise osas) kinni plekkima. Kui Jumal annab lapse, annab ta ka leiva. Nii uskusid vanad eestlased ja nii usun mina.

Niisiis, kui ta teatas, et nüüd maksab X eurode asemel Y eurod, siis tegin oma elus teatud muudatused ja läksime edasi. Või mida ma oleks pidanud tegema nüüd? Ülemakstud rahad talle tagasi kandma või? Nagu tagasiulatuvalt? Et kui seadus muutus aastal 2019 (mis vist ei muutunud tegelikult, või vähemalt mina ei ole teadlik), siis tuleks võtta panga väljavõtted aastatest 2012 kuni 2018 detsember ja ümber arvestada kõik summad või? Ja kui nüüd järgmine aasta jälle muutub see, siis veelgi rohkem? Või mis selle info eesmärk oli?

Kui ma ütlen täiesti puhtsüdamlikult, võimalik et ebaõiglaselt, aga minule jäi tunne, et ta ootas, et ma tekitan sellest draama. Hakkan rääkima sellest kui raske on lapsi ilma isa rahalise panuseta kasvatada ja üldse, osades riikides on mehel kohustus mitte ainult oma lapsi ülal pidada vaid ka eks-naist, kuni selle taasabiellumiseni. Jumal hoia, kui sul nii raske on seda maksta, ära maksa siis! Sa ise vabatahtlikult maksad, keegi ei nuia seda sinult, keegi ei ähvarda, ei luni. Maksad – tore, ei maksa – no ja siis? Mis reaktsiooni sa ootad? On sul muidu etteheiteid selle osas, kuidas su lapsi kasvatatud on? On nad kordagi kaevanud, et neil on nälg, või pole riideid selga panna, või ei saa endale koolitarbeid lubada? Või on neil internett otsa saanud, soe vesi või elekter?

Vaadake, abielus olles oli raha mehe käes. Jah, muidugi oli mul oma pangakonto ja enamasti ka juurdepääs tema kontole, siis kontroll raha üle oli tema käes. Ja seda, millele kui palju ja kas raha kulutada, oli ka mehe otsustada. Kui ma sellest kokkulepitust kõrvale kaldusin, pidin taluma päevade viisi mossitamist ja etteheiteid. Kui tema kaldus… siis naeratas mesimagusalt, et aga tema ju teenib selle raha. Ja pärast lahutust see kontroll jätkus. Aastaid. Ning kui ta ühel hetkel adus, et ma pole enam sõltuv tema panusest, siis see ärritas hullukanti. Aga see on nii nagu mina asja näen. Võimalik, et ma ise olen lihtsalt kibestunud ja pettunud ning omistan heale südamlikule inimesele pahatahtlikke ja manipuleerivaid kavatsusi.

Igatahes. Hiljuti ma saatsin härrale sõnumi, milles tänasin teda, et ta on aastaid kenasti oma osa tasunud ja et see on laste elu kindlasti paljuski hõlbustanud, et olgu selle fuuriast emaga koos elamine nii hirmus kui on, vähemalt ei pea palja tagumikuga koolis käima, on ju. Tegin seda siirast südamest, tagamõtteta. VIGA! Vastuseks sain ma kilomeetrise sõnumi, milles kirjeldati pikalt ja laialt kui raske elu mehel on olnud tänu sellele, et ta on oma ülalpidamiskohustust täitnud. Toonitati seda, et ma ei teagi üldse kui raske tal on olnud ja kui vähesega on pidanud hakkama saama ja la-di-da. No f****k, oli mul vaja midagi talle üldse saata! Kui loll ma võisin olla. Elasime ju 13 aastat koos, peaks juba teadma, aga ei, ei õpi!

Loomulikult ei vastanud ma sellele enam midagi. The magic of divorce – I don’t have to care anymore! Me oleme 9 aastat eraldi elanud. Miks sa oma elu korda ei saa juba? Kui me koos olime, siis süüdistasid mind pidevalt selles, et meil on rahalised raskused, sest mina ei oska majandada ja laristan vasakule ja paremale sinu raskelt teenitud pappi. Noh, aga milles nüüd siis häda on? Nüüd ma ju enam ei larista sinu raha. Miks sa nüüd võlgades vaevled? Pärast lahutust oli meil võrdne stardipakett. Või noh, kui võrdne on üksikema nelja lapsega, kellest 2 käis alles lasteaias; kes pidi olema nendega haiguslehel; kes ei saanud võtta lisatööd või projekte, mis oleks toonud suurema sissetuleku – jah, kullapai, oli selline pakkumine, et teeni roppumoodi pappi, aga pead reisima nii Euroopas kui Aasias, mida ma ilmselgetel põhjustel vastu ei saanud võtta; kes pidi töö juurest ära käima arenguvestlustel ja mööda spetsialiste, et tõestada lapse õpiraskusi, mis oleks talle taganud koha tavakoolis ja eratunnid aineõpetajatega; kes on aastaid iga õhtu pidanud tundide kaupa lapsega õppima, sest ta ei saa lihtsalt üksi tehtud ka kõige lihtsamaid asju. Versus mees, kes võib tulla ja minna kuhu tahab, keda ei seo ükski kohustus ega kohtumine. Ma võin mürki võtta, et kui ta kõigi nende aastate jooksul poleks punast pennigi elatist maksnud, siis meie tänase päeva majanduslik seis oleks täpselt sama, mis praegu. Ja osa minust soovib, et ta poleks kunagi midagi maksnud. Sest kusagil südames ta arvab nagunii, et ei maksnud lastele vaid mulle ja et ilma temata poleks minust midagi saanud ja et ma peaks talle nüüd võlgu olema. Sest mina ju olen tema rahade eest ostnud kodu, selle renoveerinud, ostnud auto ja käinud reisimas, ja temal vaesekesel on 9 aastat hiljem ette näidata vaid kaks tätoveeringut vasakul käsivarrel ja kanepisõltuvus.

Teate, ma saan suurepäraselt aru neist naistest, kes põhimõtteliselt keelduvad oma laste isadega raha pärast vägikaigast vedama. Asi pole uhkuses, et nad on nii vinged eided, et saavad kõigega ise hakkama. Asi on säästetud närvirakkudes. Ära jäänud alanduses ja süümepiinades. Et kuidas sa nii mõrd oled ja julged vastu võtta raha oma laste ülalpidamise jaoks. Ja jumal hoidku, kui sa selle raha eest veel ühe tampooni või viineripiruka endale ostad. Rahaahne sarisünnitaja!

Ma tahaks siinkohal ka ühiskonnale sõrmega, et mitte öelda sõrme, näidata. Mis kultuuris me elame, kus ainult naine peab vastutama selle eest, et mitu last ta suudab üles kasvatada? Et ma olin siis lihtsalt mõni kalts, mis pubi peldikuseina najal läbi tõmmati ja ise süüdi, et selle lapse said või? Äkki siis oleks ise hoolikam olnud ja vaadanud kuhu enda vedelikke siristad ning ehk oleks mõistlik olnud mitte minema jalutada oma pere juurest. Aga ei, naine on tropp ja mees õilishing, sest mõelda, ta maksab elatist! Palun mehed, kui te ei taha elatist maksta, siis on teil odavam lõbunaise juures käia. Tõesti on. Kui te ei usu siis kalkuleerige ise.

Kunagi ma vihahoos ütlesin ka, et tead, aga loobu isadusest. Siis on kõik ju rahul. Sa ei pea hoolitsema, ei pea tasuma ja oled nagu vaba mees. Küllap siis riik võtab hoolitsuse üle ja sulle jäävad kõik su miljonid. Sellepeale solvuti. Miski ei sobi!

Tulevased lahutajad, minu siiras soovitus: ükskõik kui “sõbralikult” või sõbralikult te ka lahku ei lähe, sõlmige juriidiline kokkulepe, et ei tuleks taluda kommentaare sellest, kuivõrd hea ja õiglane on teie laste isa, sest ta täidab oma kohuseid laste ja riigi ees ja kuivõrd nõme ja tropp teie olete, et talle iga kord üht pudelit Dom Perignon’i talle selle eest tänutäheks ei saada. Sest asjad muutuvad. Inimesed muutuvad, nende väärtushinnangud, nägemus ja kaaslased. Täna ta arvab nii, sest mõistab oma teo tagajärgi. Aga 5 aastat hiljem, lugedes Delfi artikleid ja Perekooli foorumit, hakkab mõtlema teistmoodi.

“Emapiim”

“Mātes piens”

Nora Ikstena

Tõlkinud Ilze Tālberga ja Margus Konnula

Toimetanud Krista Leppikson

Hunt Kirjastus OÜ, 2018

224 lk

See oli minu esimene lõunanaabrite kirjapala. Mitte miski selle kujunduse juures ei kõnetanud ega tõmmanud mind. Üks sellistest juhtudes, kus tuleb tunnistada, et välimus on petlik.

Mulle meeldis väga. See kuidas ta oli kirjutatud ja see millest rääkis. 

Pean ütlema, et olen siiani veidi sõnatu. Raamatus oli kõik öeldud, mida ma siin ikka targutan. 

Lugu kolmest emast. Jah, ma ütlesin kolmest. Kes on lugenud ütleb kohe, et heal juhul kahest, aga ma jään öeldu juurde. Oli ema, kes oli ema oma tütrele ja hiljem oma tütre tütrele. Oli ema, kes oli tütar oma emale ja tütar oma tütrele.  Ja oli ema, kes oli ema oma emale. 

Kuigi teema on puhuti raske, siis raamat ei olnud raskemeelne. Vähemalt mitte minu jaoks. Oligi kirjeldatud emaduse raskust. Füüsilist ja emotsionaalset koormust, mis sellega kaasneb. Mul on ainult hea meel selle üle, et ma ise enam ema olema ei pea. Raamat tõi meelde nii palju asju, mida ma mäletada ei taha. Süümepiinad laste ees, et ma pole olnud neile parim võimalik ema. Et pole nendega aega veetnud nii palju, kui oleks võinud ja pidanud. Pole hellust ilmutanud. Isegi sellepärast tunnen jätkuvalt süüd, et ükski neist polnud planeeritud. Mu pojad on imelised, nad oleksid väärinud paremat ema ja ilusamat lapsepõlve. 

Kui ma loen mistahes beebiblogi, või räägin teiste emadega, siis mulle tundub, et emadusega kaasnebki alatine süütunne. Alati tundub, et saaks paremini ja teised emad on nii tublid, ilusad ja head, mis mul ometi viga on, et minul see kuidagi ei õnnestu? Rohkem kui korra olen mõelnud, et mu laste elu oleks ilma minuta parem. Nii kaugele pole jõudnud, et minema minna. Sest ma tean, et nemad ei näeks seda nii. Nemad mõtleks, et nemad ei kõlvanud mulle ja et ma jätsin nad nende pärast maha, et neist ei piisanud, kuigi ei piisanud minust. Ja ma ei julge küsida, et kas neil oli õnnelik lapsepõlv või kas nad tundsid emaarmastusest puudust. Sest, mis siis kui nad ütlevad seda, mida ma kõige rohkem kuulda kardan? 

“Armastus hädaolukorras”

“Die Liebe im Ernstfall”

Daniela Krien

Tõlkinud Krista Räni

Toimetaja Terje Kuusik

Kirjastus Varrak, 2021

229 lk

Laupäeva hommikul läks mul kell. 4:30 uni ära. Olin unustanud õhtul kardinad ette tõmmata ja no tulemus oligi käes. Vedelesin seal ja mõtlesin, et mõnulen linade vahel, aga otsustasin hoopis kargu alla ajada ja lugeda. Viimasel ajal on meil Esmasündinuga kaklus elutoa kasutuse pärast. Tema tahab seal kas arvutis olla või telekat vaadata ja millegipärast teda häirib, kui mina samas toas loen. Ja voodis ma lugeda ei taha väga. Selg hakkab valutama. Aga laupäeva hommikul magasid kõik ristiinimesed õndsat und ja sain rahus lugeda. Selleks ajaks, kui nad ärkasid, olin raamatu juba läbi lugenud. 

***

“Ükski inimene ei olnud selline, nagu oleks tahtnud. Paula lootis, et aeg täidab soovide ja tegelikkuse vahelise tühimiku.”

***

Seda raamatut luges nii Marca kui Mae ning mõlema kirjeldusest jäi tunne, et vot, seda tahaks küll lugeda. Viie naise lood. Üksteisega haakuvad, aga erinevad. Lood armastusest. Armastusest meeste vastu. Kuidas see õnnelikuks teeb ja kuidas muserdab. Kuidas ärkab ja kuidas sureb. Ja kuidas lõpuks on kõige õnnelikumad need, kes leiavad õnne muus, mitte ei seo seda mehe olemasoluga oma elus. Kuidas naised kadestavad üksteist armastuse pärast, mis teistel on ja millest nad puudust tunnevad, sageli teadmata või kaalumata võimalust, et kadestatav on õnnetu oma unikaalsel moel ja teadmatuses sellest, et teda kadestatakse. 

***

“Kõige keerulisem asi tundmatute meestega kohtumise juures on pingutav kohustus ennast avada, alustada iga kord nullist, nii et toetuda ei ole mitte millelegi. See on tõeline jõupingutus, seotud sellele eelnenud tunni südamepööritusega ja sellele järgneva tunni tarbetuse lääge järelmaitsega.” 

***

“Sestpeale kui Judith liigub partneriotsinguplatvormidel, on ta umbusklik. Meestega, kes peavad endale sellisel moel naist otsima, võib midagi korrast ära olla. Nii nagu temal endal on midagi korrast ära.”

***

Need tsitaadid võtavad kokku kõik minu emotsioonid seoses tinderdamisega. Midagi polegi lisada.

Mõnus kerge lugemine. Nagu Marca ütles, siis “selline intelligentne naistekas” (õieti, ta ei tahtnud seda öelda… 😀). Mitte nii, et ületreenitud torsoga Alejandro tuleb ja niidab oma sarmiga vaese orjatar Isaura. Polnud ka selliseid klassikalisi õnneliku lõpuga lugusid. Sest elus on harva nii, et kõik laheneb tõrgeteta ja justkui iseenesest. 

***

“Teada oleks olnud vaja toona. Toona, kui ta Götziga kohtus. Kui ta oli noor ja suutis kirjutada. Vanaduse tarkus tundub talle väärtusetu. Nooremad selle vastu huvi ei tunne, ja vanad on juba liiga vanad, et sellega midagi peale hakata.”

***

“Kunagi arvas ta, et tema elu koosneb võimalustest. Tal pruugib vaid valida. Ent kui lisandusid lapsed, joonistusid välja mustrid. Reeglitest oli vaja kinni pidada. Ükski kohtunik ei karistanud üleastumise eest. Elu ise korraldas neid asju.”

***

Emadusest oli juttu. Kuidas see naist kujundab. Või kujundab naine oma emadust. Kuidas mõni tahab ja ei saa, ja see kes saab, ei taha. Ja kes tahab ja saab, ikkagi kaotab. Ja kes ei kaota ühel, see kaotab teisel viisil. Ja et emadus pole see, et sa rasestud ja sünnitad, vaid see, et sa hoolid ja armastad. Kuidas üks laps, kes kasvas su sees võib olla sama võõras, kui teiselpool maakera sündinud laps, ja võõras võib olla nii oma. Kuidas see, kuidas naine on ise lapsena kogenud emaarmastust ei mõjuta kübetki tema võimet või oskamatust ise seda armastust peegeldada. 

***

“Kell on seitse, kui Jorinde istub tassi kange musta kohviga hommikusöögilauas ja endalt küsib, kas Ada, Jonne ja Lilli lapsepõlv möödub suuremaid hingehaavu jätmata. kas neist saavad tugevad täiskasvanud. Kõik täiskasvanud teevad vastavalt oma kahjustuse määrale selles maailmas rohkem või vähem kurja.”

***

Jah, kerge suvelugemine, millest ma tsitaate leidsin rohkem, kui mitme viimase raamatu puhul kokku. Ma paneks ta ehk samasse kategooriasse Lisa Taddeo “Kolme naisega”. Kuidagi tekkis seos.