Viha

Esmasündinul oli arstlik komisjon, sest kohustus. Sõjaväe. Täitsime koos tervise deklaratsiooni. Allergiad, luumurrud, lühinägelikkus. Ja siis psüühika ja närvisüsteem. Seal küsimus, et kas on vihahood. Võta nüüd kinni. Hood vist pole. Vahel ikka vihastub. Me ikka tükk aega vaatasime seda välja seal nõutult. Et mida teha. Tulid meelde mingid nüansid sügavast lapsepõlvest, kus viha oli rohkem. Hooti lausa. Isegi sai käidud saviteraapias. Aga nagu… ma ei tea.

Poiss tundis, et tahaks nagu kirja panna selle. Mina arvasin, et pole vaja. Hästi elutarga ja paljulugenud inimesena teatasin, et viha on täiesti normaalne emotsioon ja kuna ma pole veel iial näinud, et ta seda viha talitseda ei suudaks, siis ma ei kirjutaks midagi. Pole ju nii, et läheb inimestele kätega kallale, süütab autosid või viskab telliskive akendesse, kuna ei tule toime sisemise frustratsiooniga.

Ma ise lausa imestasin enda üle, et ma nii tarka juttu suutsin ajada. “Viha on normaalne emotsioon ja on normaalne seda väljendada.” Pfff, kust see tarkus veel tuli? Ise tunnen alati jõhkrat süümekat, kui vihastan. Eriti hull, kui ma seda veel väljendada jõuan. Miks ma enda puhul ei aktsepteeri normaalseid emotsioone? On see seotud sellega, et ma olen naine? Et naisel pole kohane ärrituda ja vihastuda?

Noh, ma siin nüüd kasutan seda slaavitari-kaarti ja ütlen, et meie venelased, võime. Häält tõsta, nõusid lõhkuda. Meil on see eesõigus veres voolamas.

Nõusid pole ma ammu lõhkunud. No aastaid kindlasti. Viimane kord vist oli nii, et vihastusin kuhja pesemata nõude peale, kuigi ilmselt vihastusin millegi muu peale, aga sai see kuhi siis. Lõin rusikatega mitu korda vastu nõusid, nii et veri väljas. Mis loomulikult lahendas ka pesemist vajavate nõude probleemi nii 50% ulatuses. Aga jah, ma pakun et see võis olla mingi 5-6 aastat tagasi. Häält tõstan ma muidugi sagedamini. No äkki korra-paar kuus. Tavaliselt langeb see eelmenstruatsiooni ajale.

Ärritun muidugi tihedamini. Liikluses, kui mingid kriminaalid mu kruuse pätsavad, kui lapsed pole oma kohustusi täitnud, kui ma endale pettumust valmistan. Enamasti siis ma häält ei tõsta. Tunnen vaid, et pulss tõuseb ja kulm läheb kortsu. Vahel vehin tummalt kätega, nagu itaallane. Kõige rohkem valan ma oma pahameelt blogisse. Ja arvestades minu isikliku trolli reageeringust, siis olen ma üks hullemat sorti fuuria. Kontrollimatud vihahood. Tõenäoliselt tingitud ülejoomisest ja vähesest seksuaalsest rahuldatusest.

Aga jah, endaga on veel vaja tegeleda, õnneks olen ma vähemalt oma lapsi kasvatades mõistlik. Nad on mul muidugi “õigest” soost ka, kus viha ilmutamine on normaalne, seda ei seostata rahvuse või labiilse närvikavaga. Ütleks koguni, et viha ja pahameele väljendamine on julgustatud, noh et pole suss või nii, vaid mees, testosterooniga ja puha.

2 kommentaari “Viha

  1. no ma ikka olen aeg-ajalt telefoni või nõusid loopinud, viimane telefon läks katki aasta tagasi, tass 3a eest. aga 1/4 venelane, mis must ikka tahta 😀
    muidugi saab viha jms ka teisiti välja elada aga ma vahel ei viitsi, ei viitsi teadvustada ja maandada või vabastada ja kõik jutud.
    samas, teiste juuresolekul proovin ikka jälgida, omaette aga võib ju vahel lõbutseda 😉

    Liked by 1 person

Lisa kommentaar

Kommenteerimiseks palun logi sisse, kasutades üht neist võimalustest:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s