Piinlik keha

Kunagi ma lugesin ühe oma endise kolleegi blogi. Reklaamis end nii, et tema räägib asjadest nii nagu need on, filtrita, ilustamata. Paar lugu olidki sellised reaalsemad, siis aga kui teda hakati kinni maksma, muutus ikka selliseks pehmeks ja poliitiliselt korrektseks. Kahju. Nii need kompleksid inimestes tekivad.

Üks meesterahvas, isa, parameedik, rääkis, kuidas tal on imelik olla, kui laste sünnipäeval hakkab kari naisi omavahel “sõjaarme” võrdlema. Noh, et kes ei saa enam aevastada, ilma et natuke pissi püksi tuleks, kus huvitavates kohtades nendel karvad kasvavad jne. Minu meelest oli hoopis selle mehe jutt imelik. Isana, meditsiinitöötajana. Naised peavadki nendest asjadest omavahel rääkima. Üksteist harima. Jagama infot, sest kuidas muidu me teaks? Ma võin mürki võtta, et iga lugeja on vähemalt korra elus tundud, et tal on mingi piinlik mure, mida ta ei julge jagada, sest arvab, et ta on esimene inimene inimajaloos, kes sellist asja kogeb. Ja tundnud kergendust, saades teada, et pole.

Aga kui kõigil oleks kogu aeg piinlik ja keegi ei jagaks oma veidrusi, siis kui palju ebakindlust see inimestes külvaks? Minu meelest on nii vinge, et viimastel aastatel on paljud noored naised näidanud oma tõelist palet. Meikimata nahka, aknet, tselluliiti, arme jne. Sest see lohutab. Et ma pole ainuke imelik.

Näiteks rääkisid mu vanemad mulle, et kui ma olin vastsündinud beebi, siis ei maganud ma üldse, olin kohutavalt rahutu titt. Röökisin ööd ja päevad. Lisaks oli selline lugu, et kui mind masseeriti rinnapiimaga, siis tulid mul naha seest välja teravad nõelamoodi asjandused. Mis need täpselt olid ja miks neid pole hiljem olnud, ei tea ma siiani. Olen oma lapsed ka igaks juhuks tissipiimaga üle käinud, aga neil pole sellist nalja olnud. Magasid nad ka nagu miškad.

Rinnapiimast rääkides. Minu jaoks oli ühtviisi kohutav ja hüsteeriliselt naljakas see, et seksi ajal hakkas rindadest piima voolama. Mul oli seda piima nagunii nii palju, et alates esiklapse sünnist, kuni Kärbse võõrutamiseni magasin piimavannides. Pikki jalutuskäike ei saanud ka ette võtta, sest kuigi ma kasutasin padjakesi, mis piima püüdsid*, siis nendest ei pruukinud piisata. Eriti halb oli siis, kui beebinuttu kuulda oli, siis hakkas kohe voolama. Kusjuures, vahet polnud kelle beebi nuttis, minul vallandus kohe Niagara kosk. Kodus oli mul üldse saunalina rinnahoidjasse topitud, sest võimatu oli seda juga taltsutada. Ja no tõesti, seda kõike oleks võinud enne teada. Mulle väideti hoopis, et kuna mul suured rinnad, siis need on vanade naiste jutu järgi “liharinnad” ja ainult väikesed rinnad suudavad piima toota. No ei tea, kas see oli mingi A-korviga tädide õelus, või olen mina erand, aga mina küll olen kraanikausi kohal seisnud ja lasknud piima välja voolata, sest seda lihtsalt ei mahtunud enam kuhugi. Muide, piimapaisu vastu aitab hästi ka sooja duši all seismine.

Lekkimisest olen ma blogis kirjutanud vist varem ka. Sealt alt otsast siis. Aastaid oli see nii hull, et ma ei saanud Jim Carry nimegi lugeda, ilma, et oleks pidanud püksikuid vahetama. No ja proovi nii trenni teha. Joosta. Hüpata. Kõige halvem oli CrossFit. Teed seal kõike kaasa ja siis lihtsalt keeldud hüppenööriga hüppamast. Ei hakka ju kõigile seletama, et tead, ma ei saa. Ükskõik kui tühjaks ma oma põie olen väänanud, ikka on seal mingid tilgad, mis hüpates maanduvad. Ja ei pruugi maanduda pükstesse vaid igale poole mujale. Mul on keeruline meenutada kõiki neid kordi, kus ma olen õudusega piilunud, et ega matt märjaks jäänud, salaja oma jalgevahet katsunud, et kas see on nüüd lihtsalt loomulik higi või see teine asi. See on jube, jube, sõnulseletamatult õudne! Ja siis loed ning kuuled tarkpäid, kes seletavad, et tee Kegeli harjutusi. Nagu, kui ma neid ei teeks, siis ma peaks üldse täiskasvanu mähkmetega ringi käima. Kui mõni naine julgebki tunnistada ja jagada oma tilgalugusid, tunnen kirjeldamatut kergendust. Muidugi on piinlik. Rõvedalt piinlik. Aga kui ma tean, et ma pole üksi, siis see pakub lohutust. Sest me kipume unustama, et oleme pooleteise sentimeetri diameetriga avausest reka välja pressinud. Mehed minestavad, kui nad neerukive väljutavad. On ju. Fakt. Meil on vähemalt hea põhjendus, miks me natuke tilgume.

Minu puhul on see asi nii hull, et tunnen end lausa olümpiavõitjana end iga kord, kui tulen oma jooksuringilt tagasi ja ma polegi iseenda uriinist läbiimbunud. Viimasel ajal on see parem ka. Sest kui oled üldiselt paremas vormis, siis on ka need konkreetsed lihased. Lisaks on minust saanud Ulaka Kaunitari püsikunde ja neil on müügil toredad kuulikesed, millega saab samuti oma lihaseid treenida. Aga ikkagi lähen ma trenni Tena Lady sidemega. Sest turvatunne.

Lisaks on naistel veel igasuguseid huvitavaid nähtusi. Mõnel hakkavad nibude ümber karvad kasvama. Osadel on häbemekingul akne. Hallid karvad kulmudes ja muhvis. Pärmseen on samuti üks “tore” kaaslane, mis käib suguelu elamisega kaasas. Raseduse ajal, siis kui hormoonid löövad igasugused loomuliku tasakaalu upakile, pidin ma lolliks minema, kuidas see sügeles. Jätsin menüüst välja suhkru ja pärmtooted, aga kuigi see pisut aitas, siis lõpuks olin ma ikkagi kuude kaupa antibiootikumi kuuril. Sest teate, kuigi naised kannatavad selle käes, siis meest peab ka ravima. Aga no püüdke mõnele mehele tabletti anda, kui tema enda meelest on kõik vinks-vonks ja miski ei kihele. Mina käin samal ajal lihakirve otsas ennast kratsimas.

Viimastel aastatel on mu keha mind alt vedanud. Kogu elu pole ma mõistnud naisi, kes kuupuhastuse ajal ei suuda oma tilkasid taltsutada. Mis mõttes sa ei tea millal sul päevad algavad või kui palju sa pead sidemeid/tampoone vahetama. Kuni ma ise seisin selle probleemiga silmitsi. Lihtsalt ei mõista enam, kui palju seda verd mu seest tulla saab. Saaks veel aru, et noor tütarlaps, kes alles tsükliga kohaneb, aga nii, vanas eas, no ülemõistuse! Ja siis ma sain teada. Kui käisin naistearsti juures enne oma oppi, siis selgus, et mul on emakasein paksenenud. Ja sellest ka vererohked päevad. Midagi teha ei anna. See pidi olema paratamatus. Põhjused erinevad – mitmiksünnitused, suured sünnikaalud, vanus… Ja mul on need kõik. Kuni menopausini tuleb siis tabletti võtta, mis peaks seda ohjeldama. Ja mina arvasin ei tea mida.

Kõik need asjad on täiesti normaalsed. Suurem osa naisi kogeb mõnda neist või kõiki mingil hetkel oma täiskasvanueast. Miks siis sellest ei võiks rääkida?

Ja nüüd jõuan ma punkti, mida arvasin, et ma kunagi ei tee. Ma avaldan pildid enda kehast, sellisena nagu see on. Olen sageli kirjutanud sellest, et mul on 60-aastase naise keha, täis arme, üleliigset nahka, tselluliiti, veenilaiendeid ja pekki. Aga ma pole näinud põhjust seda kunagi demonstreerida. Nüüd juhtus nii, et üks noormees, kellega asi jõudis sinnamaale, et ta libistas kirehoos oma käe mu särgi alla, sai minu kehast trauma. Liialdamata. Ja mina sain omakorda tema traumast trauma. Sest ta äratas minus vana hirmu, et mu keha on nii rõve, et seda pole võimalik armastada ja ihaldusväärseks pidada. Varem olen kirjutanud, et ükski mees pole mind paljalt nähes veel öökima hakanud, nüüd siis või öelda, et üks on. Mis loomulikult vallandas veel teised allasurutud mõtted – et äkki kõik teised tundsid sama, aga olid lihtsalt viisakad ja et tegelikult pole ükski mulle meeldiv noormees minuga, sest mul on nii groteskne kõht. Ma pidin end tagasi hoidma, et mitte kõigile neile meestele helistada ja järele uurida. Siiani on alati olnud nii, et ma olen ise oma ebatäiust rohkem põdenud, kui mehed kellega olen olnud. On öeldud, et jah, pole just ilus, aga midagi nii hullu ka pole; ära põe; sa oled ilus. Kas nad kõik tegelikult valetasid mulle?

Terve päeva veetsin ma peegli ees oma kõhtu vaadates. Öösel ei saanud hästi magada. Hommikul ärgates uurisin teda uuesti iga külje pealt. Jah, on kole. Aga ma armastan teda ikkagi. Oma keha siis. Sest ta on mind hästi teeninud. Ta on mulle kinkinud ilusad terved lapsed, ta on mulle pakkunud palju naudinguid, ta on trennides nii tubli. Ja ta on minu oma. Iga armi sellest olen ma ära teeninud, iga pekivolt kuulub mulle, iga veenilaiend on märk sellest, et ma olen elanud. Jah, ma vaatan hoolikalt, kuidas ma oma keha demonstreerin. Ma ei roni hea meelega bikiinides päevitama. Ma varjan seda, mida varjata saab. Ma tean, et olen teinud kõik endast sõltuva, et ta oleks ilusam. Ja pidanud leppima, et minu võimetel on piir. Kui mul tekib rahaline võimalus, siis ma loomulikult teen selle asja korda. Aga isegi nii, ilma filtriteta, on ta mulle kallis.

Ja mind lohutavad need kaadrid, mida aegajalt naised sotsiaalmeedias jagavad, oma kehast, peale sünnitusi. Et ma pole ainuke kole. Et see ongi normaalne, et kõigi naiste kehad ei taastu 100% pärast sünnitust, vaid mõnele jäävadki sõjaarmid.

Üks asi veel, see pole nüüd see koht, kus ma ootan lugejatelt ilusaid komplimente stiilis: “mees on tropp, sa oled jummalast ilus!”. Osa minust on veendunud, et karma sai mu lõpuks kätte. Kui palju olen ma ise suhteid lõpetanud, sest mehel polnud piisavalt suur varustus, oli ülekaalus või tätoveeritud. Ma olin selle asja ära teeninud.

*Need on sisuliselt nagu hügieenisidemed, aga asetatakse rinnahoidja sisse ja on ka kujult pisut teised.

21 kommentaari “Piinlik keha

  1. Nii, ma sain ka nüüd praegu šoki, aga sellepärast, et sul on minu pesu seljas 😀 Piilusin igaks juhuks põue ja püksi ning tundub täpselt sama komplekt olevat.
    Neist “piinlikest” asjadest oleks tore rääkida küll, piimaga oli mul näiteks vastupidi, oleks keegi rääkinud, et mingi “liharind” on olemas, ma tundsin just, kuidas ma olen valesti, sest “mismõttes, sul on ju suured rinnad, aga piima ei ole – see ei saa võimalik olla!”
    Ja need Kegeli lihased…mu isal oli seal allpool opp, peale mida muutus elukvaliteet mähkmete tõttu üsna häirivaks. Mitte üks arst ei maininud talle mingeid harjutusi lihastele, mingit kõrvalteedpidi sattus ta sünnitanud naistele mõeldud harjutuste juurde, avastas, et tegelikult on meestel ka need samad lihased olemas ja neist harjutustest oli talle suur abi. Lihtsalt imestas, et miks keegi talle kohe ei rääkinud?
    Ma pean tunnistama, et päevadest lahtisaamine (tänu spiraalile) on mu elu kordades kergemaks teinud. Mul oli ka emakasein paksenenud.

    Liked by 1 person

  2. Väga aus postitus!
    On palju asju, millest ei räägita või on siis ääri-veeri nüüd hakatud siiski rääkima. Isegi naistearstidele tuleks siinkohal näppu viibutada. Minu elupõline häda – seen, mis tekib millest iganes – vale pesu, vale hügieeniside, vale teksa, antibiotsi kuur, vale toitumine, intiimsuhted jne… just name it… Õnneks on aja jooksul seeneravimid liikunud käsimüüki ja ma juba tean, mis kiiremini toimib ja mida mitte mingil juhul ei tohi (pitspesu nt on out). Veel paarkümmend aastat tagasi tuli murega esiteks püüda aega naistekasse, siis oodata seda aega, sügeleda kogu selle aja jooksul nagu segane ja siis joosta retseptiga apteeki.
    Teine keberniit naisteka puhul oli see soig, et väga valulikud päevad ja topeltsidemega ringi paarutamine on täiesti norm. Söö aga valuvaigisteid ja istu kodus, hangi püsisuhe ja kõik läheb korda. Hormoonid. Läks ta jee! Ma olen esimesel perioodipäeval istunud vetsus ja valust oksendanud. Korduvalt. Ma olin siis ülikoolis, püsisuhtes ja arsti poolt tunnistatud terveks, mingeid uuringuid muidugi ei tehtud. Lõpuks kui norm arsti juurde pääsesin, tulid uuringud, ravi ja hiljem ka op (tsüstid). Isegi sõbrannadega ei räägitud neist asjust siis ja foorumid tulid hiljem. Samas ma olen seda meelt, et sünnipäevalauas ei räägiks praegugi, ikkagi pisut intiimsed teemad, millel oma aeg ja koht. Ja meil isapoolses suguvõsas peetakse terviseteemadel rääkimist teistega peale oma lähedaste ja arsti halvaks tooniks. Ilmselt olen mõjutet.

    Meeldib

  3. Ma muus osas ei kommenteeri, aga ma mõistan täielikult, kui mehed selliseid naistekaid kuulda ei taha. miks nad peaks? oma mees, naine, see on teine tera, või naised omavahel, mehed omavahel, aga et seltskonnas.

    Liked by 1 person

  4. Mina jälle olen “krt, kui inimene ei tea asjast midagi, pole seda tema jaoks olemas ja ta ei saa üldse teistest inimestest aru. Jagatagu, räägitagu, mõistku inimesed teisi inimesi, olgu menstruatsioon ja pärmseen normaalsed asjad, millest rääkida, mitte salaja ja aint oma mehega!!!”
    Mul pole pärmseent ammu olnud, aga ma kannan aint puuvillased püksikuid sellepärast juba … maitea, 12 aastat?

    Meeldib

    1. Ma arvan sama. Minu meelest täiesti loomulik, et kui kokku satub kari naisi, no ütleme mõne lapse sünnipäeval, istuvad seal köögis, joovad teed ja keegi teeb jutu lahti, no nad ei märka seda ühte õnnetut isa seal nurgas häbelikult kringlit näksimas. Kui sul on ebamugav kuulda neid asju, mine teise tuppa.

      Meeldib

      1. + veel see, et kui mees kuuleb, et naisel pärmseen, aga pole sellest enne kuskilt kuulnud ega netist lugenud, ta võibki mõelda, et see on mingi eriline ja tabu ja kohutav asi ja lisaks vbla ka “krt, et ma just sellise veidra värdja otsa pidin sattuma!”

        Liked by 1 person

  5. Oeh, mina ei tea nüüd. ma jääksin ikkagi diskreetseks.See on muidugi nii 20. sajand. Sest elagu filtri puudumine! Muidugi on neist asjadest vaja rääkida, aga kas just seltskonnas 10+ inimest? Ma piirduksinn paari-kolme naissoost sõbraga ja igal juhul ei sooviks ma kellelegi piinlikkust tekitada suuremas seltskonnas oma erinevatesT kehalistest funktsioonidest, kehavedelikest jm sarnasest rääkides. Loomulikult mees (või naine, või poolteismeline noor, kes sinna on eksinud või vanamapoolne laps, kes juba aru saab) võib minna teise tuppa, aga miks me peame olema nii kuradi (pardon my French) hoolimatud, et me lihtsalt kellegagi ei arvesta, sest me tahame hetkel oma keha eripäradest rääkida? Muus osas olen nõus, piltide jagamine on julge ja vast ka vajalik tegu, mina endast näiteks ei taha jagada. Ja mulle meeldib sedalaadi bodypositivity kordi rohkem kui propaganda, et kaalu aga 300 kilo ja ole sealjuures õnnelik. Ma kogu aeg mõtlen, et peaks miski kehapositiivsuspostituse tegema, selle nurga alt, millega ma nõus olen ja millega mitte, aga pole jõudnud. nüüd sai osa ära öeldud.

    Liked by 4 people

    1. Sellega olen nõus, et ruumi tuleb lugeda. Samas, kui sul seal seltskonnas 10+ on 2 inimest, kes mõtlevad, et iiuuu rõvee ja 5 inimest kelle jaoks see on ahaa-moment, siis ehk oli vaja. Ja enamasti on nii, et esimesed kolm korda on rõve, neljandal juba tavaline. 😄

      Liked by 1 person

      1. Ma olen selle suuna esindaja, et minu asi pole kedagi harida ega muuta (va. oma lapsi) välja arvatud juhul, kui inimene seda otsesõnu küsib. Kui on iuuu-rõveee, siis ma jätaks ebamugavuse tekitamata. Pealegi olen paaril korral sellelaadses seltskonnas ka varjatud passiiv-agressiivsust kogenud, kui ütlesn, et mul oli piima täpselt niipalju, kui vaja, piimapaisu pole iial kogenud, rasedus möödus mõnusalt ja laps magas sünnist saati nagu kott. Et nagunii valetad. Et nii ei saa olla, et pole kohutavhirmusraske.Kuidagi süüdi oled. Keeruline sünnitus rehabiliteeris natuke :-).

        Liked by 1 person

    2. Lastetu naisena on mul väga põnev kuulata kõiksugu kehalistest funktsioonidest või asjadest mis laste saamisesse puutuvad, eriti kuna pole sünnitanud ega neid asju kogenud. Küllap meditsiinilise kõrghariduse tõttu, st minu jaoks pole ükski anatoomiline-füsioloogiline teema liiga rõve. Ei mõista samuti seda valehäbi või piinlikkust, mida inimkeha tekitab. Väga aus ja siiras postitus.

      Liked by 1 person

  6. Ahta silmaringiga ja kesiste teadmistega mees on igal juhul tropp. Nii ongi. Seda esiteks.
    Teiseks on tõesti jumalast hea teada, et ma pole kõiges selles päevade pärast oksendamises ja valust kõveras olemises või piimavannides üksi.
    Kolmandaks, nagu tavaliselt, mina armastan sind ikkagi 🙂

    Liked by 1 person

  7. Anatoomia-füsioloogia alane teadmus on napp. Põhjus võib peituda selles, et need, kes süvendatud teadmisi omavad arvad, et see on iseenesest mõistetav, kuid enamus pole meditsiini valdkonnaga kokku puutunud ja ei tea. Teadmine kasvab läbi kogetu jagamise ja tõdemuse, et ongi normaalne või organismi eripära (tingituna x-faktorist, millest eelnevalt aimu polnud), teistel on/olnud sama (või hullem) seis.
    Toon siinkohal võrdluse kokaraamatuga, kui paljudel tuleb esimesel korral välja täpselt samasugune kook/tort kui pildil? Üldistan, üsna vähestel. Miks? Kokaraamatu autorid ei tule selle peale, et kõik ei tea teooriat ja pole näinud uneski töövõtteid ja tehnoloogilist järjekorda, kuidas asju teha, mistõttu maitse võib küll hea olla, ent tulemuse pilt – mitte.
    Kniks-ja-kraaps, ausa ja ilustamata postituse eest. Olla tänulik oma kehale, et ta on teinud läbi nii mõnegi katsumuse ja saanud pisut kannatada, see on elu loomulik osa ja tunnustust väärt.

    Liked by 2 people

  8. Esimene kord tuleb ideaalne kook, teisel korral läheb totaalselt aia taha 😉

    Aga aitäääähhhh kõhupildi eest, tegelikult tuleks neid jagada. See, et filmis on nagu sünnitamata kõhuga näitleja või siis kusagil ajakirjafotol, ei tähenda standardit…see tekitabki ebakindlust, mõtled et oled ainus väärakas vms (kui on kehvem enesehinnang). Hädavajalik onnäidata, et lisaks rubenslikele vormidele on muidki variante.

    Liked by 1 person

Lisa kommentaar

Kommenteerimiseks palun logi sisse, kasutades üht neist võimalustest:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s