“Kui koletis kutsub”

A Monsters Call

Patric Ness

Tõlkinud Triinu Lepp

Toimetanud Tiina Vihmar

Helios kirjastus, 2019 (teine trükk)

214 lk

***

“Aga heade mõtetega on ikka nii, et nd tekitavad juurde uusi mõtteid. Enne kui märgata jõudsin, pani Siobhan´i idee mu pea tööle ja minus tekkis see kibelus, mille järele iga kirjanik igatseb; kibelus alata sõnade kirjutamisega, kibelus rääkida lugu. – Ükski lugu ei lõpe koos kirjanikuga, ometi paljude jaoks on tegu võidujooksuga. Siin on see, mille peale mina ja Siobhan tulime. Nii et mine. Lase mõttel lennata. Tee pisut ulakust.

-Autori märkus” 

***

Üks põhjus, miks ma ikka veel eelistan paberraamatuid e-lugerile, on raamatu tekstuuri tunnetamine. Ja see teos on käes hoida lihtsalt võrratu. Raske ja rõhuv. Andis suurepäraselt edasi meeleolu, mis vaatas ka kirjaridade vahelt vastu. 

***

“Alati ei olegi head tegelast. Ega ka paha tegelast. Enamik inimesi on kusagil vahepeal. – See on tõsilugu, ütles koletis. Paljud asjad, mis on tõesed tunduvad pettusena. Kuningriigid saavad väljateenitud printsi, talutütred surevad põhjuseta ja vahel on nõiad väärt päästmist. Päris tihti tegelikult. Sa üllatuksid kui tihti.”

***

Lugu poisist, kellel on suur mure. Raske koorem, mida ta jagada ei saa. Ja nagu sellest veel vähe oleks, äkki tekib ei kusagilt hirmus ja kohutav koletis, kes igal ööl poissi külastab ja teda ebamugavate küsimustega tülitab. Kõige selle juures väidab koletis, et poiss ise on ta endale appi kutsunud, sest ise poleks koletis osanud tulla. 

***

“Lõpeta see, Conor O’Malley, ütles koletis õrnalt. Sellepärast ma tulingi kõndima, et sulle seda öelda, et sa saaksid paraneda. Sa pead kuulama. – Sa ei kirjuta oma elu sõnadega, ütles koletis. Sa kirjutad seda tegudega. Mida sa mõtled, ei ole oluline. Tähtis on ainult see, mida sa teed.”

***

See pole lasteraamat. See on sama palju lasteraamat, kui “Väike Prints” või “Sõrmuste Isand”. Mitte, et noored seda lugeda ei võiks, ikka võivad. Aga see töötab igas eas, on ajatu ja eatu. See on põnev, kurb, raske ja aus. Lugu sellest, kuidas täiskasvanud teevad asjad hullemaks sellega, et valetavad oma lastele. Kuigi, ega nad siis alati ka pahapärast ei valeta, vaid nad ise ka loodavad, et kui nad parimat usuvad, siis see juhtubki, usk on pool võitu. See on lugu ebaõiglusest, kuidas vahel printsid on kurjad ja nõiad on head. Aga kõige rohkem on see lugu sellest, et kõige suuremad koletised ei ela pimedas metsas, ega mahajäetud kindlustes, vaid meie sees. On üks asi, mida me saame teha, et neid koletisi tappa – rääkida tõtt. Kuid see võib olla üks ebameeldivamaid, vastikumaid ja valusamaid asju üldse.

“Lolita”

“Lolita”

Vladimir Nabokov

Tõlkinud Hans Luik

Eesti Päevalehe Raamat, 2005

280 lk

Ma hoidusin selle lugemisest teadlikult ja kaua. Kuigi siis, kui see 2005ndal aastal ilmus, siis ülejäänud Päevalehe raamatusarja teosed ostsin juba tookord, aga “Lolitat” ma ei ostnud, kuna pidasin seda rõvedaks ja nilbeks romaaniks, umbes nagu Markii de Sade trükist, mille ma küll teadmatusest ostsin ja siis kurja vaeva nägin, et sellest lahti saada, sest rõve-rõve-rõve! Sõnaga, mul oli eelarvamus. Aga noh, ma olin noor ja loll ning lisaks ka väga mõjutatav, must-valge ellusuhtumisega ning piisavalt naiivne ning idealistlik. Ma polnud lihtsalt valmis. Aga viimase aasta jooksul olen ma arenenud ja nüüd tellisin ta Raamatuvahetusest, et ta seal koos oma teiste sõpradega riiulis ilutseks.

Kohe alguses võttis mind tummaks see, et peategelane justkui annab endale aru, et iha noore neiu järele on vale ja haiglane. Siiani olen aru saanud sellest nii, et mehed, kes ainult lapseohtu tütarlaste järele indlevad leiavad endale sadaüks ettekäänet ning selgitust, kuidas see kõik on täiesti normaalne ja aktsepteeritav. Aga nii…

***

“Seksuaalkurjategijad, kes ihkavad füüsilist, kuid mitte ilmtingimata suguaktini minevat kontakti alaealise tüdrukuga, mis paneb nad südame põksudes mõnust oigama, on enamasti ohutud, kohanemisvõimetud, saamatud, ujedad veidrikud; nad taotlevad lähedust üksnes selleks, et neil oleks võimalik rahuldada nende tegelikult kahjutuid, väärastunud himusid, toime panna väikesi kirglikke eneserahuldusakte, ilma et politsei ja ühiskond neid põrmu tallaks. Me pole julmad seksuaalmaniakid! Me ei vägista kedagi nagu tublid sõdurid. Meie, leebe iseloomu ja koerapilguga õnnetud härrasmehed, valitseme end küllalt hästi, et ohjeldada oma tunge täiskasvanute seltskonnas, kuid oleme valmis ohverdama palju-palju eluaastaid, et kordki puudutada üht nümfetti. Rõhutan: me pole mõrtsukad. Poeedid ei tapa.”

***

Minategelane väidab siin tuima järjekindlusega, et nümfetid, ehk teatud isikuomadustega tütarlapsed, ise tahavad seda, et nad on teadlikud oma seksuaalsusest ja naudivad koketeerimist, flirti ja vahekorda. Et nad teadlikult ahvatlevad mehi. Nii palju, kui ma olen kuulnud naiste lugusid, kes on väga noorena suguelu alustanud, siis kõik neist tõdevad hiljem, et liiga vara, et oleks võinud aasta-paar oodata. Kuigi, kui ma nüüd mõtlen, siis ma pole kindel, kas need teised naised, kes seda ei kahetse, oma lugusid üldsusega jagada julgeks. Slut shaming on jätkuvalt väga suur osa meie ühiskonnast.

Nii vana ja ebaihaldusväärsena, kui Nabokov, küpses eas naisi kirjeldas – jämedad reied, ümarad põlved, lopsakad rinnad, kare punetav kael – pole ma vist eales end tundnud. Seda on küsitud ju läbi aegade, et mida leiab täiskasvanud mees varateismelises neius? Kas asi on üldse naises või mehes, kes usub, et kui ta ümbritseb end verinoorega, siis püsib ta ise ka igavesti noor? See on justkui meeleheitlik katse hoida kinni kadunud noorusaegadest? Või on see võimalus tasa teha teismeea fantaasiad, kus omavanused neiud ei pööranud neile tähelepanu ja õhkasid hoopis vanema matemaatikaõpetaja järele? 

Raamat kirjeldab mitte ainult mehe pimedat kirge lapse vastu, sest Lolita on raamatus 12-13, vaid ka tollast, sõjajärgset, Ameerika kultuuri, ajalugu ja kombeid. See raamat on juba ainuüksi nende kirjelduste tõttu meistriteos. 

Aga vastik oli see minu jaoks siiski. Haige ja rõve. Suurepärane, et autor suudab lugejas nii tugevaid tundeid tekitada!