“Minu Narva”

“Minu Narva. Kahe maailma vahel”

Katri Raik

Toimetaja Kaja Sepp

Kirjastus Petrone Print, 2013

254 lk + pildialbum

***

“Kõlab ju kummaliselt, aga Narva sattusin ma seetõttu, et mul tekkis esimesel külaskäigul nii palju küsimusi. Ma tahtsin selgust. Ja Tartu oli tegelikult nii valmis, Narva oli Eestisse alles kohale jõudmas. Narva oli ja on proovikivi. Ja et olla aus: tookord sõitsin ma ära ka iseenda eest. Hiljem sain aru – nii nagu me kõik kord aru saame -, et enda eest ära sõita ei saa.”

***

Üks eesti tüdruk kolib ise, vabatahtlikult Tartust Narva. Ta ei põgene mineviku pattude eest ja teda ei saadetud sinna asüüli. No kes kolib Narva? Siis kui kõik teised, kes vähegi saavad, sealt hoopis põgenevad? Ja olgu, et see suur õnnetus juhtus, noor inimene, naiivne ja kogenematu, saab suureks, tuleb mõistus pähe ja parandab oma vea. Aga ei, miski ei aita, justkui äratehtud…

***

“Eestis elavad venelased ei ole ühte moodi. Kunagi jõudsime ühes arutelus järeldusele, et Tallinnas elavad Euroopa venelased, mujal Eestis Eesti venelased ja Narvas Venemaa venelased. Oma osa mängib siin piiri lähedus, kasin suhtlemine eestlaste ja Euroopaga, vähene keeleoskus ja meedia.”

***

Mis mulle kiiresti kohutavalt sümpaatsena mõjus, oli see, et autor ei kirjutanud “meie ja nemad”, vaid “meie”, “meil siin Narvas on nii”, “meie inimesed tunnevad nii”, “meie oleme mures selle asja pärast”. Lugejana on tunda, et autor pole kõrvalseisja ja vaatleja, vaid Narva ongi tema kodu, tema südamelinn. Ta laseb end kohalikest trendidest kaasa tõmmata ja kohaneb kenasti. 

***

“Tõsi, oma Narvat tohime kiruda ja kahtluse alla panna ainult meie ise. Oma linna patritism kasvab iga Narvas elatud aastaga: lõpuks ei taha me ju keegi nõmedas kohas elada ning siis tulebki omandada kergelt võitlev kaitsepositsioon.”

***

Meeldis, kuidas autor kirjutab igapäeva tegemistest, kitsaskohtadest, kedagi süüdistamata ja näpuga näitamata. Korraks saab ta kurjaks küll, kui jutt läheb lastele ja noortele, kes väga varajases eas juba pättideks kipuvad minema ja põhjus selles, et lapsed kasvavad tihti omapäi, sest pered on katkised ja kvaliteetset meelelahutust ning ajaveetmist saab oma lastele lubada vaid rikkam keskklass. Aga isegi siis on tal häid, taskukohaseid lahendusi pakkuda, oleks ainult keegi, kes temaga koos initsiatiivi haaraks ja ära teeks. Aga see tuim suhtumine, et näeme küll, et pahasti ja tore, et on ideid, aga las keegi teine teeb, seda on kahjuks slaavlaste hulgas väga palju. Seda näen ma ise ka töö juures oma kahe vene juurtega kolleegiga suheldes. Aegajalt ma ka ärritun, sest nende jutust jääb mulje, et nad eeldavad, et kõik on neile võlgu. Riik peaks neid igati toetama ja üldse peaksid nad käima töö juures niisama ilusad olemas. (Naljakas seda kirjutada, sest meil kontoris olen selle ülesande sujuvalt endale võtnud, muidugi ärritab see teisi…). Aga lugusid sellest, kuidas tööd tehakse täpselt siis, kui ülemus kõrval seisab, muul ajal saadavad kliendid kaebusi, et teie töötajad istuvad siin, teevad suitsu ja vaatavad YouTube videoid, või siis küsimusi stiilis “aga mida riik on sinu heaks teinud, et sa tahad ausalt makse maksta?” esineb liiga tihti. Töökultuur on täiesti teine, kui eestlaste kollektiivis. Ja sinna polegi midagi parata. Lihtsalt leppida erinevustega. 

***

“Narva asjades on eesti inimesetele teatav nõukastolgia – väljend tuleb muidugi sõnadest nõukogude ja nostalgia – ja see ei tarvitse olla üldse halvas võtmes. Vene filmid, kommid ja lõpuks viin, mis Narva kaudu Eestisse jõuab, tuletavad meelde vanu aegu. Vanad ajad aga on alati armsad.”

***

Soe, tore, positiivne raamat. Puhas nauding lugeda. Täpselt õige minu ja Narva suhe. Polnud liiga pedagoogiline, vaid mõnusalt oma. Kirjutada võiks veel palju, sest nii meeldivat lugemiselamust pole ammu saanud. Aga ei taha ära spoilerdada.

Narvas olen ma paar korda ise ka käinud, turistina. Läksingi nimelt Narva, mitte ei sõitnud sealt lihtsalt korraks läbi. Ja tõesti, nii nagu autorgi kirjutab, siis Narva on riik riigis. Kui me esimest korda seal aastal 2017 poistega käisime, siis said mu lapsed absoluutse kultuurišoki. Mitte üheski poes ega kohvikus ei saanud nad eesti keelega hakkama. Õieti, neil ei tulnud pähegi eesti keeles suud avada. Tuletasin neile meelde, et vanaisa ju õpetas – sdrastvuite ja spasiba. Muu ongi ülehinnatud. Aga teenindajad olid meil armsad, poiste poole pöördusid katkises inglise keeles. No ikka väga uhke tunne, nagu oleks välismaal käinud, on ju. 

Raamat jõudis minuni seekord vahetuskaubana Viljandist. Saatsin Petrone sinna ja vastu sain Raigi. Ja ma ütlen, et mina olin see, kes sellest vahetusest võitis, kindla peale. Ning mitte ainult sellepärast, et Viljandi sõber mulle koos raamatuga šokolaadi ka kingituseks saatis. Aga väga armas temast ikkagi. 

4 kommentaari ““Minu Narva”

  1. kui see raamat ilmus, siis mäletan, et hakkasin lugema ja läks kuidagi hästi ludinal ja väga meeldis, aga siis, mida edasi, seda enam kuidagi ei ei läinud ega läinud, kuniks lõpus jäigi toppama ja pooleli. kuidagi enam järsku ei köitnud. peaks vist uuesti proovima, äkki olen vanemaks saanud.

    Liked by 1 person

  2. Mu isa nõustab Narvas ettevõtteid ja hiljuti oli just probleem, et kuidas tagada inimeste töötegemine kodukontoris – tööviljakus olla langenud, tööarvutitest olla tuvastatud tohutu andmeteliikumine nende ja Venemaa vahel jne. Tahtsid lahenduseks mingit võimalust inimeste tegevust arvutis kontrollida, sisuliselt jälitamist. Ma olin nii vihane, sest no kuidas nii saab, usaldage ometi inimesi, mis suhtumine see olgu jne. Äkki olen ma hoopis naiivne? Ongi see töökultuur nii teine? Indigoaalane on ka ju sellest kirjutanud.

    Meeldib

    1. Ma tahaks uskuda, et noorem generatsioon on juba teistsuguse tööharjumusega ja leitakse ka sisimat motivatsiooni teha tööd. Vähemalt need noored kliendid, kes meilt ruume üürivad tunduvad küll asjalikud ja tublid. Aga 50+ vist enam ei muutu. Mõni aasta tagasi oli meil veel üks abitööline suvehooajaks, kes iga nädal midagi töö juurest varastas. Mitte kallid asjad, mingid poolikud segukotid, pnäintsleid jms. Ilmselt polnud asi selles, et tal hädasti neid asju vaja oli, vaid pigem harjumus. Ka selles raamatus on juttu Kreenholmi tehasest, kuidas töötajad tonnide viisi kangast ja niiti pätsasid. No mida sa teed sellega?
      Et jah, ma saan täiesti aru, miks tekib soov panna arvutisse jälitusseseade. Ma usun, et juba sellest aitaks, kui inimesed arvaksid, et neid jälgitakse, et töömoraal paraneks. Vähemalt meil küll tehakse kaamerasilma all agaramalt tööd. 😏

      Meeldib

Lisa kommentaar

Kommenteerimiseks palun logi sisse, kasutades üht neist võimalustest:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s