See ei tee ju kellelegi haiget

Möödunud nädalal kirjutasin postituse eelmise aasta ühest kohtingust. Kuidas meil läks ja miks asi edasi ei arenenud. Postitust võib lugeda siit. Kõne all olev noormees võttis minuga juba samal päeval ühendust. Et muide, ma loen su blogi ka, mitte ainul ei jälita sind näo ja nimeta instas. Ei, tema toon ei olnud kuidagi pahatahtlik või ärritunud. Lihtsalt möönas, et me saime tol korral asjadest erinevalt aru. Marss ja Veenus. Mina isiklikult arvan, et asi oli hoopis Rumm ja Cola, aga vahet pole. Mul pole probleemi tunnistada, et ma võisin tol õhtul ka nimelt provotseeriv olla ja ehk vinti juurde keerata ning on üsna hea võimalus, et ma polnud selles loos see kõige õilsam printsess. Samas…. minu meelest ei teinud ma mitte midagi sellist, mida mehed poleks sajandid naistele teinud, nimelt võltslootusi tekitanud ja siis õlgu kehitades teatanud, et “midagi pole meil ju olnud, ise arvasid siin, et ma sinu pärast oma naise ja lapsed maha jätan. Mul lihtsalt sügeles, sa olid parasjagu käepärast, ma naeratasin, sa naeratasid, see et sa endale midagi ette kujutasid pole minu probleem”.

Sest, kui see õhtu oleks arenenud teisiti. Ütleme, et ma poleks koju läinud. Oleksin mõelnud nagu paljud naised mõtlevad, et äkki, kui ma temaga magan ja ta leiab, et ma olen siiski suurepärane ja ta loobub oma naeruväärsest “lastega naised on no-go” minu pärast, sest ma olen ju fenomenaalselt fabuloosne. Kas mul siis oleks olnud alust pahandada, kui ta hommikul oleks mind koju saatnud sõnadega “sai ju räägitud, et ma sinuga suhet ei taha”? Sest, make no mistake my friends, ma ei flirtinud seal üksinda

Mulle on alati meeldinud flirt. Selline hell õrritamine, kus sa täpselt nagu veel ei tea, kas teine on ka huvitatud ja mängid. Vestlus on kahemõtteline ja pigem vihjetena edastatud, kui otse öelduna. Nagu sulega kõdistamine. Pitspesust ihu aimdus. Vilksamisi paljastuv reis või rinnakumerus. Ja mulle tundub, et see oskus on kadunud. Inimesed ei oska enam neid mänge mängida. Kõik on otse ja vastu vahtimist. Ei mingit ümber nurga hiilimist ja vihjete jagamist. Millest on kahju.

Teisalt. Need, kes raiuvad, et flirt on lihtsalt süütu mäng, on asjadest ka valesti aru saanud. Nagu minu lugu tõestab, flirt teeb haiget. Isegi siis, kui tegemist on kahe vallalise täiskasvanu inimesega, kes justkui on omavahel asju arutanud ja üheselt seda tajuvad.

Mis toob mind veel ühe nüansi juurde, millest ma olen soovinud pikalt kirjutada, aga pole leidnud õiget väljundit. Nimelt need mehed, kes on suhtes, aga ikkagi kõrvalt otsivad. Nagu ma olen seda ka varem tunnistanud, siis on mul paar sellist austajat, kes “vist” väga vallalised pole. Ma olen nõus, see on minust ääretult inetu. Põhjendan. Esiteks – ma ainult suhtlen inimestega. Ma ei tea ise ka täpselt, mida ma otsin või tahan, seega ei näe selles moraalset dilemmat. Teiseks – mina ei peta kedagi. Ma ei lõhu kellegi peret ega eelda, et minu pärast peaks oma kodu, naise või lapsed maha jätma. Olen sellest kirjutanud, ma pole seda seda tüüpi naine, kelle pärast päid kaotatakse. Olen seda testinud ja kinnitan, mul pole jalge vahel võlumuhvi. Mul on lausa tohtri kinnitus, et täiesti normaalne on seal kõik, kõrvalekalleteta. Okei, ütleme, et ma saan aru, et kui minusuguseid lõdva püksikummiga hoorasid vähem oleks, siis pered püsiksid koos. Sest mehed on ju nõrgad ja naine peab olema see, kes eksinu meeleparandusele juhatab ehk koju moori juurde. Tulen tagasi esimese punkti juurde – mina kõigest räägin nendega. Ei jookse nende järele, ei püüa neid oma võrku meelitada. Kui nad otsivad mu seltsi, miks ma ei või nendega suhelda? Mina ei looda sealt midagi ja minu meelest pole neil moraalset õigust minult ka midagi loota. Lihtne.

Või kas ikka on? Kas need mehed arvavad sama? Väidavad mulle, et “me oleme naisega juba aastaid korterinaabrid”, “ma pole juba mitu aastat oma naist isegi kallistanud, muust rääkimata” (ja siis kolm kuud hiljem näed temast Delfi uudist, kuidas ta tõstukiga sünnitusmaja akna taga oma vastsündinud tütart tervitamas käis).* Ja pahandavad, kuuldes, et neile nagu nende isiklik abikaasa, truu pole. Nende meelest on enesestmõisetav, et mul nende kõrval muid huvisid olla ei saa, et mina olen neile lojaalne.

Muu müra kõrvale jättes, mul pole nende meeste vastu austust. Kui sul on päriselt suhtes halb olla, ole mees ja mine ära. Kui ma tean, et sa mulle räägid igasuguseid ilusaid lugusid kokku, siis ma tean sama kindlalt, et naisega koos diivanil “Pealtnägijat” vaadates mulle sõnumeid saadad, siis oma prouale ütled ka, et “see on lihtsalt üks tööasi”. Ma tean, kuidas need asjad käivad. Ma olen olnud see naine seal kaisus, kellele neid jutte räägiti. Null respekti. Ilma austuseta ei näe ma ühtegi suhtevõimalust. Ometi adun ma, et sellel asjal on ka kolmas pool – nende meeste naised. Kes saavad samuti haiget.

Pole järelikult olemas “süütut flirti”. Kui isegi vallalised saavad haiget, mida siis veel rääkida nendest teistest.

*See on rangelt ilukirjanduslik liialdus, vannun käsi südamel, ma isegi ei avanud seda uudislugu ja ei tea, kes see mees on, ammugi ei tea ma seda kui truu ta oma pere vastu on.

Trennipäevikud

Ainsuses. Üks päevik.

Tunnistan, et kui jõusaalid veel lahti olid ja ma regulaarselt end peegli ees vaatamas käisin, siis vaatasin ma teisi ka. Võrdlesin end teistega. Meestega. Et kui palju nemad jaksavad kükkida, rinnalt suruda, tõmmata ja lükata. Ma tean, ebavõrdne võrdlus, aga no vähe on naisi jõusaalis ja veel vähem neid, kellega end vabade raskuste alal võrrelda. Milleks võrrelda? No mind see motiveerib. Muidugi võrdlen ma end eelkõige iseendaga, et palju ma aasta tagasi lükkasin, tõmbasin, surusin, aga mingi eesmärk mille poole liikuda peab mul olema. Niisiis, mehed. Muidugi jäid minu raskused enamasti 30 kuni 50% alla. Aga mitte alati.

Kord oli seal üks noormees, kes tundus igati trimmis olevat. Näha oli, et teadis mida tegi. Jõusaal polnud talle võõras. Seda näeb muide juba riietest, mis sportlasel seljas. Neil, kes alles alustavad trenniga või vahel harva sportima satuvad, on hoopis teisest ooperist riided. Mul on endal kapis veel mõned komplektid sellest ajast, kui alustasin, ma tean millest ma räägin. Võiksin siia mõned nüansid välja tuua, mis reedavad, aga see pole oluline. Tähtis on see, et inimene tuleb trenni ja tahab trenni teha, kõik muu tuleb hiljem. Okei, kui te nõuate, siis üks asi – kvaliteet. Miks neil, kes rohkem trenni teevad on kvaliteetsemad riided? Sest me oleme jõudnud arusaamisele, et riietest sõltub väga palju. Sõltub see, kuidas sa trenni teha saad, kuidas riided liikumisele järele annavad, kuidas nad toetavad, ei vaju ära ja rõhutavad ilusat tulemust. Seega, kui teil on mõni tuttav trennisõber, kes vaimustub Nike uuest kevad-suvisest kollektsioonist, siis asi pole selles, et ta saab lõpuks oma lemmikvärvi retuusides metsarajal oravaid hirmutamas käia, vaid see annab talle uut motivatsiooni oma treeningrežiimi jätkata. Okei, rohkem ma riietest ei räägi. Täna.

Tagasi noormehe juurde. Treenib seal mingite beebiraskustega. No päriselt, isegi Kärbes kodus teeb suurematega. Ja ma mõtlesin, et selline võrdlemine teistega on täitsa loll. No mida tean mina sellest kutist. Võibolla tal oli just opp ja nüüd vaikselt alustab väiksemate raskustega, et endale mitte liiga teha. Mis siis, et pealt paistab tugev, noor ja terve. Tema sisse ma ei näe, tema lugu ma ei tea.

Ise alustasin kodus võimlemisega umbes kümme päeva pärast operatsiooni. Väga rahulikult. Energiat oli küll kõvasti, oleks hea meelega kohe täies mahus pekki rünnanud, aga teadlikult hoidsin end tagasi. Väljast olid mu armid paranenud, aga teatud hetkedel tundsin ma siiski neid sisemisi õmblusi. Alustasin basic asjadega. Plank, kätekõverdused, väljaasted, kükid. Kõik oma keharaskusega. Üle kümne minuti ei suutnud. Hingeldasin nagu loom. Ma hakkasin juba töö juures hingeldama, kui esimesel päeval tööle naasin ja natuke treppidest käima pidin. Kui ise poleks seda kogenud, siis arvaks, et liialdan. Aga jah, kolm väikest auku kõhul ning kaks nädalat hiljem olen ikka veel täisinvaliid. Huvitav kohe vaadata, et kui kaua mul aega võtab, et endisesse, opieelsesse vormi saada?

Selline päevik siis.