Kaitstud: Puritaanidele rangelt ebasobiv

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Lilledest

Augustist olen aktiivselt otsinud. Võib vist nii öelda. Arvestus selle kohta, paljudega ja kui tihti ma kohtunud olen, on juba ammu sassi läinud. Neid ikka on olnud. Kohtumisi. Tahate teada, kui palju ma olen selle aja jooksul lilli saanud oma austajatelt? 1 kord. Selle kuti poolt, kellega meil “suhe” oli, see Peaaegu Imeline. Ühe roosiõie ta mulle tõi ja seletas pikalt juurde, et see nagunii kohe närtsib ära ja pole kuigi värske. Sama hästi oleks võinud mitte tuua.

Pakkuge kui tihti ma abielus olles lilli sain? Kolmeteist aasta jooksul. Abikaasalt. Mulle meenub kolm korda. Üks kord vahetult enne abiellumist, läksime kõvasti tülli ja olime sisuliselt lahkumineku äärel, kui ta ilmus mu ukse taha kahe tosina roosiga. Ma ei ütle, et selle tõttu me ära leppisime, aga ega need ei seganud küll. Hiljem sain ma lilli nii, et toodi ja siis jutustati juurde, et ämm oli suunanud, et kuule, äkki viiks oma naisele ja laste emale. Minu abikaasa põhjendas lillede mittetoomist sellega, et talle lilled ei meeldi. Närtsivad kohe ära ja milleks raha raisata.

Ma pole väga lillede sõber. Ise ostan ka endale harva, paar korda kuus. Ma väärtustan teisi asju. Ja ikkagi, kui tuuakse, siis on ju meeldiv. Et mu peale mõeldi. Sooviti mulle rõõmu valmistada. Südamest, mitte sellepärast, et ma nurgas mossitan või on mingi ilge jamaga hakkama saadud ja on vaja siluda. Viimati sain õie pojalt. Käisid koos sõbraga valimas. Minul oli rõõm, poisil ja sõbral ka. Kolmekordne rõõm ühest õiest, mis nädalatki vaasis vastu ei pidanud. Ajutine rõõm on ikkagi rõõm.

Lillede mittetoomine polnud mulle abielu ajal probleem. Ma ei tõstnud kisa, et miks sa kunagi ei too või näed, naabri Mari saab kogu aeg Jürilt lilli, ma tahaks ka. Praegu ma enam nii leplik poleks. Mitte, et asi on lilledes, aga hoolimises. Mis mõttes sa ei too teisele lilli, sest sulle ei meeldi? Sa arvad, et mulle jõhkralt meeldib uriinikivi potist küürida või sinuga koos must-valgeid tummfilme vaadata? Ma teen neid asju, et pereelu töötaks, et sulle rõõmu tuua, et sul oleks hea ja sa tunneks, et sind väärtustatakse. Kas sellest on tõesti nii keeruline aru saada?

Mulle väga meeldis see mõte, mille Rents kellegi teise Twitteri kommentaari alla jättis: ainukesed mehed, keda ta teab, kes ütlevad, et nad ei vii naisele naistepäevaks/sõbrapäevaks/emadepäevaks jms lilli, sest see on kommertslik püha ja nad ei allu massihüsteeriale, on need, kes nagunii kunagi oma naisele lilli ei vii. Et kui kedagi peaks huvitama, siis Härra Riskivaba osutus üheks selliseks meheks, kes teisel kohtingul mulle siiralt pihtis, et tema ei osta kunagi lilli, sest tal on nii tobe tunne teisele lilli viia, et ta näeb välja nagu idikas selle ühe õnnetu õiega, seega parem mitte viia, sest tal on ebamugav ning piinlik. Kui ma püüdsin talle näidata olukorra teist poolt, et kuigi ta korraks võib end kohmetult tunda, siis saajale pakub see ju ometi rõõmu ja kas ta siis ei taha oma kallimale rõõmu valmistada? Siis selle peale kehitas õlgu ja teatas, et tal pole üldse teisi inimesi vaja, saab ise endaga hakkama ja on nii väga õnnelik. Arusaamatu, et mida ta siis seal kohtinguportaalis aeles. Aga igal juhul selline seis temaga.

“Ilus Elviira”

“Ilus Elviira. Burleskne jutustus”

Mudlum

Toimetaja Marika Mikli

Eesti keele sihtasutus, 2015

224 lk

“Need on elu kuldsed hetked. Isegi kui on juba kolmkümmend aastat nunn oldud, räägitakse ikka oma meestest, neist, kes sul olid, või neist, keda sul ei olnud, ja mingi pühadus selle vastu ei aita. Justkui inimese elul iseeneses ei oleks eesmärki, justkui vajaks ta alati kedagi teist, kelle kaudu olla, ja kui natuke hoogu maha võtta ja järele mõelda, siis pole siin ju mingit valet. Inimene üksi ei tähendagi mitte midagi. Isegi iseendale.”

***

Lugu sellest, kuidas naine otsib meest. Lugu ilusast naisest, kellel meestega kohe üldse ei vea. Ei kodumaiste ega välismaistega. Lohutust pakub baar ja sealsed sõbrad. Vahel ka mõni mees, kes end päevaks-paariks koos daamiga tolle diivani peale eksib.

***

“Aga oli ka imelisi ja seletamatuid juhtumeid. Jumal teab, kellega ta jälle koos pummeldas, aga igal juhul olid hommikuni vastu pidanud ainult nemad kaks. Nad olid ennast selgeks joonud, teisele vaimsele tasndile, ülem-universumisse, kus nende hinged vaatasid teineteist otse ja segamata. Ilma igasuguste sõnadeta hõljusid nad kirkas ja klaaris mõistmises, nii sügavas, et see süübis igaveseks nende närvirakkudesse. See polnud ei armumine ega meeldivus. Ei midagi meelelist.”

***

Nagu loeks oma blogi! Nii palju äratundmist. Ma ei saa öelda, et rõõmu, sest kuigi mitmed lood suunurka kergitasid, siis rohkem oli nendes lugudes kurbust. Ja üksindust. Sellist üksindust, mida saab tunda vaid siis, kui ollakse justkui suhtes. Vallaline pole, aga igapäevast elu elad ikka üksi. Üksi koristad, üksi käid poes, üksi ärkad ja üksinda uinud. 

***

“Muudkui helistas, igavene tüütus, ja kui peale hulka otsitud vabandusi pidi lõpuks talle sõnaselgelt näkku ütlema, et kahjuks ei taha üldse sinuga kuskile tulla, siis oli muidugi jälle tegemist sedasorti solvujaga, kes pärast kunagi tere ei ütle ega tee tundmagi.”

***

Mudlum oskab inimhinge kenasti näha. Tabada seda hetke, kus sotsiaalne etikett näeb ette teatud käitumist ja tundeid, aga reaalsus on midagi muud. Nagu näiteks vana-aasta õhtu ja Jaanipäev. Peaks olema pidu ja seltskond ja lõbus. Aga mis on tegelikult? Ja kui sul pole pidu ja seltskond ning lõbus, siis kas oled sina vigane või oli algusest peale ootus liialt kõrgele kruvitud?

***

“Elviira ei teadnud veel ette näha, et kunagi tulevad päevad, kus ka 30 eurot tunnis makstes ei leia kedagi, kes tema unistuste kodus värviks ja pahteldaks. Töömehed käisid heal juhul kaks korda vaatamas, kaksteist korda lubasid tulla ja peale mõnda päeva olid nad millegipärast kadunud, jättes maha kilekoti oma tööriietega. Elviira oli täiesti veendunud, et sellise inimkao põhjustab tema isik.”

***

“Kui palju üldse antakse elu jooksul seda täielikku õnnetunnet, kohustuste ja muredeta usku sellesse hetke, vajaduseta loota, kinni hoida, meeldida, kuhugi jõuda? Ei ole võimalik petta saada, kui pole midagi kokku lepitud, loodetud, lubatud… Vabadus!”

***

“Järjest vähem tõmbas Elviirat seltskonda. Inimesed väsitasid, ta ei viitsinud neid vaadata, nendega rääkida ega ennast viisakalt üleval pidada. Eriti vähe viitsis ta ennast pärast süüdi tunda, kui oli laua peal tantsinud, võõraid klaase tühjaks joonud või mehi kingadega loopinud. Ta tahtis ainult üht – kiiresti kustuda. Täielikku, mõteteta pimedust pea sisse. Ostis pudeli, pani selle kodus laua peale, istus maha ja jõi tühjaks, jälgides osavõtmatult, kuidas pilt servadest ähmasemaks tõmbub, värelema lööb ja tasapisi kaob. Nii oli hea.”