“Minu Viljandi”

“Minu Viljandi. Tagasi alguses.”

Justin Petrone

Tõlkinud Raivo Hool

Toimetaja Epp Petrone

Kirjastus Petrone Print, 2020 

296 lk + pildialbum

***

“Jääb selline mulje, et Viljandis ei juhtu midagi halba ja kui juhtubki, siis see pole päriselt. Viljandis on folk, akadeemia, Ugala. Viljandis ei mõrvata kedagi. Õigemini – on kaks Viljandit. Üks on tõeline ning teine su oma peas.”

***

Murtud mehed ei peaks kirjutama raamatuid. Ma ei tea mis see nüüd täpselt oli, aga väga kahtlane värk igatahes. Raamat rääkis sellest kuidas üks lahutuse läbi teinud mees käib kohvikutes erisuguseid kohvijooke lürpimas, kuulab erinevate teadja tädide õpetussõnu ja otsib oma Muusat. Sest mees ilma Muusata, kas ta on üldse mees? Või vähemalt kirjanik, looja.

***

“On aeg tunnistada iseendale ja kõigile teistele, kel sellest päris ükskõik pole, et ükski mees ei saa elada silmarõõmuta, ilma naiseta südames. Mina küll mitte. Süda on näljas, ta januneb selle järele. isegi siis, kui süda sulle jama korraldab, aitab Viljandi sellest painest üle saada.”

***

Justin oskab oma elu kirjeldada nii, justkui ta veedakski lõputult tunde hämarates ja suitsustes salongides, kus mööbel on kaetud sametise brokaadiga, kristallklaasides sädeleb üleannetu calvados, naised istuvad frivoolselt, üks jalg üle teise, pikkade saledate sõrmede vahel peenikesed sigaretid, kuulates kuidas mehed omavahel keeruliste sõnadega viisakusväljendusi vahetavad, taustal mängimas mahe jazz. Ja asi pole selles, et Justinil poleks muud paremat teha, näiteks põldu künda või metsa raiuda, vaid tal pole muuks ei füüsilist jõudu ega mentaalset ambitsiooni. Ta on Murtud Mees, ja see ongi see, milleks ta sündinud on. Kuidas see kõik Viljandiga seotud on, jääb ka segaseks, ega lugeja peagi kõigest aru saama, midagi võib ju kirjutaja teada ka jääma.

***

“Millegipärast arvan ma endiselt, et kui ma etendan talle piisavalt mehiseid eestlaslikke jõudemonstratsioone, näiteks tassin ta kotte, panen ta mööblit kokku, laon ta küttepuud riita, seisan saunas auraval kerisel ja tantsin kaerajaani, süttib ta südames leek ning ta näeb minus tõelist ja väärikat meest, mitte mingit rotti. Kõik mu temaga seostuvad teod on aga kuidagi valed ja vales järjekorras. Kõik on valesti.” 

***

Kui me nüüd omavahel räägime, armas blogikülastaja, siis Justin on minu meelest kogu aeg natuke eksinud olnud. Juba enne Eppu ja Eestit ja Viljandit. Ta oli juba New Yorgis eksinud. Ja noh, maailmarändurina kes on tervelt kaks nädalat selles džunglis end rohkem kodus tundnud, kui Lauluväljakul või trollis nr 3 Mustamäe – Kaubamaja liinil, julgen väita, et kui sa oma kodus oled eksinud, siis sa jäädki võõrastelt õiget teed pärima ning eksled igavikuni. Ehk see oligi põhjus, miks need kaks nii hästi sobisid. Epp ütles, mida peab tegema ja Justin tegi, sest nii ei olnud ta ükskord ometi enam eksinud, tal oli koht, eesmärk ja roll. Kui see kõik talt võeti ja ta end jälle otsima pidi hakkama, enam mitte noore ja tarmukana, murdiski see ta. Murdis kohe päriselt. Niisiis hakkas ta jälle otsima, mitte niivõrd ennast, kui Muusat, kes talle ütleks, kuhu minna ja mida teha.

Mulle näib, et Viljandis on Justinit palju rohkem, kui Justinis Viljandit. See üks mu sõber Viljandist – ma peaks talle parema hüüdnime välja mõtlema – pidevalt kelgib, et põrkas Justiniga Rimi juurviljaleti juures kokku ja Joala kuju kõrval. 

Kas ma teile seda lugu juba olen rääkinud, mis minuga kord iidsetel aegadel, kui ma Viru keskuse Baltmanis töötasin juhtus? Olid sellised ajad ja selline pood kunagi. Müüsin seal meestele ülikondi, lipse ja trakse. Uhke värk. No ja seal töötades olin ma ikka samasugune pläralõug, nagu teiegi mind teate. Ega see vanadele töötajatele väga ei meeldinud, pidevalt noomiti mind selle eest, et ma liiga familiaarne olen ja pole ikkagi viisakas koos kliendiga kabiini ronida ja aidata tal särgisaba pükstesse sättida. Kadedad olid, ma tean küll, mul olid seal võrreldes nendega fenomenaalsed müügitulemused. Formaalse riietuse ostmine on niigi enamikele meestele raskeks katsumuseks ja kui ostuassistent juhtub ka veel kange nagu lipuvarras olema, siis lisab see sündmusele ebavajalikku pinget juurde. Ja mina, mats nagu ma olen, kasutasin oma võlu ja omamehelikkust ebatraditsiooniliselt, kuid seda tõhusamalt, klientide heaks ning isiklikuks meelelahutuseks ära. Paar korda juhtus, et tänaval astus kunde juurde ja tänas, et mäletate, ma teie käest ostsin selle helesinise triibulise ülikonna pool aastat tagasi. Igatahes, astusid siis kord poodi vanem härrasmees koos oma prouaga ja müüsin neile ühe ülikonna koos lisadega. Mainisid, et nad on Viljandist. Kuna ma sel ajal parasjagu Justini “Misjonäripoosi” lugesin, siis sai ka see asjaolu ära märgitud. Oi, kuidas see paarikese keelepaelad vallandas! Ma oleks vist seepeale võinud neile kaupluse inventaari ka maha müüa, nii suures vaimustuses olid nad Justinist. Et siis jah, kuigi Justin tahab kangesti Viljandi nägu olla, paistab, et hoopis Viljandi on Justini nägu ja tegu. 

Tunnistan ausalt, et lõpuni ma seda raamatut lugeda ei suutnudki. Usaldusväärsest allikast kuulsin, et paremaks see ei lähe. Ta on mul endiselt öökapil ja ma jaopärast sirvin, aga järjest seda haledat soigumist mina lugeda ei suutnud. Ta ise küll kelgib hirmsasti, et tal nüüd hoopis teistsugune kirjastiil ja kuuleb muudkui kiidulaulu selle aadressil, aga mulle meeldisid tema vanemad palad rohkem.

Murdumine

Eelmisel aastal läksin ma katki. Algosadeks. Kõik algas ootamatult. Ma polnud selleks valmis. Nii need muutused algavadki tavaliselt. Ühel hetkel oled sunnitud tõtt vaatama versiooniga endast, mille olemasolust sul aimugi polnud. Ja kuigi see uus tahk üllatas, siis polnud see läbinisti šokeeriv. Või olgu, esialgu siiski oli.

Mida teeb inimene, kelle elu on äkitselt pahupidi? Pöördub tuttava ja turvalise poole, et see ta õigele rajale tagasi aitaks. Sest kuigi eksimus oli ränk ja rõlge, siis polnud see ju kogu elu, see ei määratle kõiki osakesi, vaid seda ühte. Ja kui ma kukun füüsiliselt, löön oma põlve veriseks, siis pole ma ju ainult see verine tomp, see on üks juhtum, ma tõusen püsti, puhastan end ära, panen plaastri peale ja elan edasi, tulevikus püüdes sama lõksu vältida, et endale taas mitte viga teha. Ja kui juhtubki, et kukkumine polnud nii väike, et ma ise saaks püsti ja terveks, vaid on vaja teiste abi, võibolla ma kaotasin hetkeks koguni teadvuse ja kõrvalseisjad pidid sekkuma ning meedikud kutsuma, ja mind pandi haigevoodi, ehk isegi operatsioonilauale ja lahasesse, kas tähendab see siis seda, et kõik osad minust on valed ja väärtusetud?

Võimalik et ma dramatiseerin üle, võibolla polnud päris nii, aga tol ajal tajusin mina olukord nõnda, et kui ma parasjagu seal maas lamasin oma murtud põlvega, siis kohale saabunud kiirabibrigaad klohmis mind läbi, sõimas näo täis, et ise loll joodik siin pimedas munakivi tänavatel kõrgetel kontsadel kooserdad, mida sa siis ootasid, viskasid minu pihta paar Ibuprofeeni ja ühe kasutatud elastiksideme ning roostetanud kargu ja käskisid koju end välja magama minna. 

Kui ma siis sealt roomates lõpuks koju jõudsin ja oma lähedastelt ka vajalikku abi sain, kasvas minus trots ja kibestumus juhtunu pärast. Mitte, et ma oma rolli selles oleksin vähendada üritanud, olin jah pimedal ajal potentsiaalselt ohtlikus kohas, aga saadud kohtlemist ma enda meelest päris ära ka polnud teeninud.

Luu kasvas kokku, aga põletik jäi. Esialgu näis, et antibiootikumidega annab seda kontrolli all hoida, kuur sai läbi, kuid põletik ei taandunud. Kogus hoogu ja lõi ühel hetkel uue mädapaisena välja, arenes kangreeniks ja nüüd on kogu mu keha must ning elutu. 

Ma pole täna see inimene, kes ma olin aasta tagasi. See versioon minust on surnud. Praegu olen kusagil puhastustules, eelmisega on side lõpetatud, aga uus pole veel täielikult välja arenenud. 

Ma pole enam hea tüdruk, ma olen läbini paheline ja rikutud. Väljast ehk ei näe, sest neete mul pole ja lõhkiseid teksaseid ei kanna. Aga seespidiselt olen ma augustatud, lõhki, tätoveeritud, rõngastatud, mustade silmalaugudega ja keeleneediga. 

Olukorda hinnates saan ma aru, et asi polnud üldse selles kukkumises, see polnud see, mis sündmused vallandas, asjad olid halvasti juba ammu enne seda. 

Vastumeelsus ohvrite toomise pärast oli minus vaikselt aastaid juba kogunenud. Ohvrite, mida pidin tooma, kuna tahtsin olla “hea tüdruk”. Sest ma arvasin, et nii on kõigile parem. Kõik on õnnelikud. Mulle oli lubatud, et headel tüdrukutel on parem elu. Aga minu ohvritest ei piisanud. Ma tegin neid, aga õnnelikum ma selletõttu polnud. Seepeale räägiti mulle, et vähe teen ohvreid, oleks rohkem vaja. Ja et valesid ohvreid toon. Või valedel motiividel. Ma olin pikalt sellest kõigest väsinud. Lubati küll, et suuremat koormat ei anta, kui suudad kanda, aga mina ei suutnud. Targemad väitsid, et ma teen asju valesti, sellepärast ei suuda – too rohkem ohvreid, paremaid, õigemaid, siis sul hakkab kergem. Ja suhtumine on sul ka vale. Ja kui ma siis lõpuks oma koorma all kukkusin, kuigi ma ise olin selles süüdi, et munakivid ja kontsad, ja siis ka veel peksa sain, siis murdusingi. Saigi kõrini. 

Nüüd ma olen paha. Mulle on terve elu lubatud, et kui ma pahaks hakkan, siis kaotan ma kõik. Ehk siis saate blogis lugeda sellest, kuidas mu allakäik algab ja hoogu kogub. Järgnevate kuude ja aastate jooksul jään ma ilma oma perest, mu kodu hävib tules, ma kaotan töö, joon suurest meelehärmist end pildituks ja sõidan autoga sillalt alla, tappes kõik oma lapsed, aga jäädes saatuse õela vingerpussi kiuste ise ellu, ma langen depressiooni, hakkan heroiini silmamunadesse süstima, magatama kõiki mehi ja naisi, keda kohtan, lasen endale haakristi otsaette tätoveerida ja värvin juuksed lillaks. Või noh, mingi variant sellest kindlasti juhtub. Mis on lugejaile kindlasti põnev, kaua te ikka loete seda kuidas ma külmkapis juustu ühelt riiulilt teisele ümber paigutan, on ju.