Puhata ja mängida

See on nüüd vist juba traditsioon. Käia detsembris Saaremaal spaas. Kolmas kord sel aastal. Mõtlen, et peaks vist üks kord suvel ka siiski seal ära käima. Talvel on ju kõik kuidagi, noh, nukker.


Ei jõudnud veel hotelli sisselogida, kui ma juba vihastusin. Parkimiskohta pole. Palun parkige, ma ei tea, Muhusse või umbes nii. Muidugi ma porisesin. Ma olin kolm tundi sõitnud, ma olin väsinud ja näljane. Aga püüdsin end sellest mitte loksutada lasta ja kõigele vaatamata olukorda nautida. Tuleviku tarbeks registreerin, et tasub kohale jõuda varem, mitte kell neli. Kahe paiku on parkimiskohti siiski rohkem. 


Tuba oli kõik puhas ja korras. Kui veidi vigiseda, siis natuke mind kummastas see, et ööbisime toas kolmekesi, aga rätikuid oli kaks komplekti ja ka veepudeleid oli kaks. Detailid, noh. 


Läksime siis sulistama ja saunatama. Siiani olen Grand Rose’is käinud õe ja sõbrannaga. Seekord lastega. Ja ega see tegelikult lapsesõbralik spa pole. Lastel on seal igav. Järgmine kord saadan poisid Georg Otsa spaasse ja lähen ise Grandi, siis peaks kõik rahul olema. 


Õhtusöögiks oli Rimi pitsa ja kummikommid. Jah, tänan küsimast, oli küll roti tunne. Aga vaene üksikema, ärge unustage, eks. Oleks võinud ju ka kilukonservi ja musta leivaga keha kinnitada, aga midagi peab ka tuleviku tarbeks jääma. 


Eesmärk oli väljasõidul üks, see, mis see iga aasta on olnud – puhata. Puhata luude pehmenemiseni välja. 


Minu eesmärk, see on. Poistel olid omad mõtted. Juba esimesel õhtul sai Kadunud Poeg mitu sõnumit, ajas tagi ja ketsid üll ja teatas, et ta käib korra ära. Kadus mitmeks tunniks. Kus käis? “Väljas.” Mõistagi. 


Järgmine hommik hakkas sügelemine pihta, et lähme trippima. Ajame Vollile hääled sisse ja vaatame saare üle. Raske südamega, sest raamatud ootasid lugemist ja saunad testimist, sisestasin Google Mapsi Stabeli rannakaitsepatarei rajatised. Sest kui sul on pojad, siis nad tahavad näha vene armee mahajäetud punkreid ja muud sellist koledat ja hirmsat. Kuigi, midagi koledat ja hirmsat me ei näinudki. Eriti. Peale tee. Mis oli nii hirmus ja kole, et mina arvasin, et sinna mutta me Volliga kinni jääme. Ja kui mul seni olid veel kahtlused, et keda ma rohkem armastan, kas oma autot või lapsi, siis selgus, et siiski lapsi. Sest olin valmis riskima autopõhja ja ka kerega. Hinge kinni pidades sõitsime läbi roobaste ja lompide. Oksad kriipisid halastamatult autokere ja kõrred põhja. Ja seda enam oli pettumus suur, et seal midagi eriti vaadatagi polnud. 

Pärast käisime veel natuke muuseumi õues luusimas ja rannal jalutamas. 


Kuna ma olin oma kohuse emana selleks päevaks täitnud, siis ülejäänud päev möödus spaas. Kärbes oli seal koos minuga, ma ei saa aru, kuidas keegi üldse jaksab kuus tundi järjest ujuda ja sulistada, vanem vend läks jälle “välja”. 


No ja siis see tuli. See hetk, kus ma sain aru, et ma olen vana. Vedelesin kõigi oma pekkidega lamamistoolil ja lugesin raamatut ning kortsutasin kulme, kui noored lapsevanemad oma jõmpsikaid taltsutada ei suutnud. Muidugi on hea niiviisi kõrvalt vaadata, pilguga “minu lapsed küll pole kunagi…”, sest minu lapsed on juba peaaegu nagu päris inimesed, kelle pärast ei pea piinlikust tundma ja vabandama. No ja ma arvan, et ma võin seda endale lubada küll, arvestades, et need vanemad lubasid oma lastel minule näpuga osutada ja mind “tädiks” kutsuda. 


Tagasi sõites avaldas Kärbes soovi Kaali kraater üle vaadata. Kuna see teele nagunii jäi, siis polnud probleemi. 


Igatahes, selline reis. Nii vinge, et kutid juba suured ja asjalikud on, lausa nauding on koos nendega maailma avastada. 

“Minu Haapsalu”

“Minu Haapsalu. Mere ja muinasjuttude linn.”

Aidi Vallik

Toimetaja Epp Petrone 

Kirjastus Petrone Print, 2020 

264 lk + pildialbum 

***

“Ja need paar-kolm kriisiaastat mu elus õpetasid mulle eriti selgelt ikkagi kaht asja: et kõik läheb mööda ja et ma saan hakkama.”

***

Haapsalu on mulle oma. Teagi kui tihti sellest linnast läbi olen sõitnud teel Rohukülla ja Rohukülast. Haapsalu vahel jalutanud olen ka mõned korrad. Minu jaoks seostub linn eelkõige Haapsalu Kaubamaja ja linnusega. Tean ka, et mudaravila on seal ja igaaastane Ameerika autode eputamisshow. Suures plaanis, nagu suurem enamus Eesti depressiivsetest väikelinnadest. Ja see pole üldse öeldud negatiivselt või etteheitvalt, tooniga, “meil siin pealinnas on kõik nii mittedepressiivne ja tips-tops”. Mina olen esimene, kes nõustub, et Tallinn on üks parast küla. Mõni torn on ehitatud ja rahvast tänavatel rohkem, aga ega ta etem pole, kui teised Maarjamaa asulad.

***

“Tagantjärele leian, et Haapsalu oli väga hea koht, kus saada selleks, kes ma olen: Haapsalu lasi mind ilma liigse surveta teha, olla ja kasvada. Haapsalu on selles mõttes väga hea paik, et ta lihtsalt laseb sul olla. Võibolla kergitab vahel kulmu ka, aga siiski – Haapsalu annab inimesele väga palju vabadust ja lepib paljude veidrustega.”

***

“Minu Haapsalu” on korralik koolilõpukirjand. Kergesti loetav, kronoloogilises järjestuses, loogiliselt üles ehitatud, alguse ja lõpuga. Pigem elulugu, kui linna lugu. Ja kuigi mulle muidu just sellised jutustused istuvad, mis on väga inimese kesksed, siis antud raamatu puhul oleksin soovinud veidi rohkem Haapsalu. Linna roll Aidi kujunemisel jäi pisut lahjaks. Ta küll korduvalt rõhutas, et just linna väiksus ja vaiksus oli see, mis lõi võimalused arenguks, aga pigem jäi mulle mulje, et ta oli lihtsalt õigel ajal õiges kohas, ja Haapsaluga polnud siin eriti midagi pistmist. 

***

“Ja need paar-kolm kriisiaastat mu elus õpetasid mulle eriti selgelt ikkagi kaht asja: et kõik läheb mööda ja et ma saan hakkama.”

***

Selline pehme ja kerge raamat. Soe, konfliktivaba. Saan aru, miks ta paljudele meeldib.