Postitus, mida ma kirjutada ei tahaks…

… aga kirjutan. Sest. 

Kinnastage oma desinfitseeritud käed, pange maskid ette ja rullige rusikad rulli. 

Mitte, et ma ei võtaks tõsiselt. Kuigi. Väga ei võta. Ma ei võtaks ilmselt tuumareaktori plahvatust ka, sest ma olen veidrik, on ju, ja surm mind ei hirmuta. 

Ja ma olen loomult sõnakuulelik. Isegi kui ma ei näe otstarbekust või ei karda. Ma täidan käsku. 

Mis mul juhtme kokku jooksutab on see, et kogu see värk on silmakirjalik ja tobe.

Sorry.

Sain klubilt alltoodud kirja.

Nii. Mitte et mul oleks raske klubisse sisenedes maski kanda. Tõenäoliselt ma loobuks jõusaalist, kui nad nõuaks jõusaalis selle kandmist. Aga palun, selgitage mulle, lollile, kuhu kaob viirusoht selle kahekümne meetri jooksul, mis lahutab mind teenindusala ja jõusaalist? Kusagilt ma lugesin, et minu mask kaitseb teisi minu (potentsiaalse) nakkuse eest ja teiste mask kaitseb mind viiruse eest. Nii, loogiline. Aga kui ma pole haige, teadaolevalt, siis milleks ma peaks maski kandma? Ja need kes on haiged, mida nad ringi kooserdavad jõusaalis, kui me peame iga kord klubisse sisenedes kinnitama, et meil pole tõbe? 

Üldse olen ma aru saanud, et need kes kohutavalt kardavad, need ei ronigi avalikesse kohtadesse. Minnes rahvarohketesse kohtadesse, kus on teised inimesed, olgu siis maskides või ilma, võtan ma ju teadlikult riski, et ma saan nakatatud. Miks ma pean kandma maski? Ma ütlen siiani sama, mida ma kirjutasin ka kevadel – ma loodan, et ma saan selle neetud tõve, et sellega once and for all, ühele poole saada.

Teine asi – desinfitseerimine. Enne ja pärast treeningut, oma riistad üle tõmmata. No see on nagunii ju loogiž, et ma seda teen. Aga… Muidugi AGA, mida te siis arvasite? Esiteks, mul on nii ehk naa kindad käes. Sellest, et ma edaspidi ei tohiks spordiklubis hantleid lakkuda, sellest on muidugi kahju. Kuid mis kõige olulisem! Ja siin ma palun taaskord kõigil istet võtta, kuumad joogid kompuutrist eemale asetada ning paar korda sügavalt sisse ja välja hingata. See desovahend, mis MyFitnessis pudelites on. See on puhas H2O. 

Nii, eeltoodu valguses, öelge teie mulle, kuidas ma saan võtta selles kirjas toodud ettekirjutusi tõsiselt?

Raamatumõtted

Lugesin vahepeal paar raamatut läbi. Erilist emotsiooni need ei tekitanud, aga märgi jätan maha. 

“Verihurmade aed”

Piret Raud

Toimetanud Jane Lepasaar

Kirjastus Tänapäev, 2019

205 lk

Raamatu lugesin läbi ühe jutiga. Kolm peategelast, igal oma saatus, rõõmud, eesmärgid ja valu. Hetkeks nende teed ristuvad, korraks tekib justkui side, aga teist inimest mõista, sellega on keeruline. Me ju hindame teisi läbi oma iseka kogemuseprisma. Me arvame, et kui mõni inimene on elus teinud valikuid, siis me mõistame nende valikute tagamaid ja suudame tuua ka leevenduse nende ängile. Me eeldame liiga palju ja kuulame liiga vähe. Küsimusi esitame ka nii, et loodame neile saada vastuseid, mis kinnitaksid meie juba kujunenud arvamust. 

Ma ei saanud sellest raamatust mingit emotsiooni. Ta polnud halb, aga ta ei liigutanud minus midagi. Oli ja polnud. 

“Mees 4. Kõik on võimalik”

Illimar Pilt

Kirjastus Jes Kirjastus, 2019

232 lk

Algus oli paljutõotav. Kirjutada Illimar kindlasti oskab, paremini kui mõni teine “Mees” raamatu autor. Minu tagasihoidliku arvamuse järgi. Kuigi nüüd vist ei tohi seda valju häälega välja öelda, solvutakse, ja edasine kirjanduslik karjäär on juba eos killitud. 

Kahjuks muutus raamatu viimane kolmandik absurdseks. Autor kirjutas pikalt ja laialt isadusest ja et kuidas ilma isakogemuseta ei saa ükski mees end täieõiguslikuks meheks pidada. Kui ta oleks seda korra või paar maininud, siis ehk oleks see mõjunud usutavalt, aga selle pidev korrutamine muutis usutavuse kaheldavaks. 

Lisaks ka see, mis mind ka Jesperi raamatute juures pisut häiris, et naine peab ikka ürgnaine olema. Ja peab mehe ümber oma sõrme mässima ja poisikesest mehe tegema. Või siis see, et täiesti enesestmõistetavaid asju raiutakse, nagu oleks just jubeda elusaladuse avastanud. Kas tõesti vääris see teos puude mahavõtmist? 

Võibolla võtan ma seda asja natuke liiga tõsiselt. Ehk ongi tegemist eneseiroonilise ja humoorika lugemisega. 

Kurgipurgist

Mul on töö juures jätkuvalt väga põnev. Pakun katust ja korraldan parkimist. Vastutasuks pakutakse mulle natuuras tasumist, noh, kurke, neid marineerituid, hapendatud. 

Tookord, kui see noor kutt oma hädise trahviga tuli ja ma pidin pärast oma kontoritoolilt pissi fööniga kuivatama, siis paar päeva hiljem tuli üks teine klient samalaadse murega. Rääkisin siis talle, et tead, sa siin ehitad lihtsalt kurbi silmi, aga mulle pakuti natuuras maksmist. Et kui sa mulle samaväärse pakkumise teed, siis ma mõtlen. 

Mõtles. Pikalt ja põhjalikult. Tal oli kurkidest kohutavalt kurb loobuda. Ikkagi pandeemia ju. Kes teab, millal endal neid kurke vaja võib minna. Jõulud ju tulemas ja uusaasta, vaja midagi ju viina kõrvale ka lauale panna. 

Igatahes ta kolm nädalat mõtles ja hellitas oma kurke. Lõpuks otsustas, et parem kurgid kui trahv. Tuli pilku langetades kurkidega. Noh, ma siis lahkelt loobusin kurkidest ja pakkusin, et pesku mu auto vastutasuks ära. Mees oli kohe nii õnnelik, et kurgid alles jäid ja lubaski auto pesta. 

Sellised lood mul siin. Vahetan trahve kurkide ja autopesu vastu. Blogipostitused saan kõik puha muidu.