Üksikemadusest, ausalt

Mulle ei meeldi halada. Palju parem on luua illusioon, et mul on alati kõik suurepärane, ise lõhnan nagu roosinupp ja ma ei lähe iialgi endast välja, karju ega vannu paanikas. Ei, paraku minu elu ei ole alati muretu, kuigi ma elu eest üritan seda nii elada, et oleks. Ja enamasti, mulle näib, saan ma sellega hakkama ka. Kui ka juhtuvad ebameeldivad juhtumised, siis ma püüan neist õppida, need naljaks pöörata või vähemalt mõne hea loo blogisse saada. 

Ja siis on selliseid päevi, kus minu kaardimaja koost variseb. Või varisen koost mina. Üks ei välista teist. 

Teisipäev oli selline päev. Juba enne koduuksest väljumist jõudsin ma karjuda, sõimata, halada ja ähvardada. Mul nimelt üks poeg ei taha koolis käia. See, kes peaks kevadel põhikooli lõpetama. Esiteks jäi ta haigeks. Ma tahan uskuda inimestest head ja ma seetõttu jätan jutumärgid ära. Tundus, et ta päriselt oligi haige. Siis saime koolilt väga segase kirja seoses distantsõppega. E-koolis oli üks jutt, klassijuhataja poolt edastatud e-kirjas teine ja kooli kodulehel kolmas. Seega, poiss jäi ka teiseks nädalaks koju “distantsõppele”. Uskuge, jutumärgid on siinkohal õigustatud. Kolmandaks nädalaks sain ma juba aru, mis loogika järgi distantsõpe töötab ja nii hakkasingi poissi teisipäeva hommikul kooli poole nügima. 

No aga kui inimene ei lähe, siis mida ma teha saan? Ta lihtsalt ei tule voodist välja. Ma ei saanud ühegi ähvarduse, mangumise ega palumisega teda teki alt välja. Ja uskuge, ma ähvardasin. Ähvardasin trahvidega, lastekaitsega, lastekoduga, politseiga ja erikooliga. Mitte midagi ei aidanud. Arvake nüüd minust mida tahate, aga sel hommikul olin ma äärmiselt nördinud selle peale, et ma ei saa füüsilist vägivalda kasutada. Kuigi, kas seegi oleks aidanud on selgusetu. Ta on viimaste mõõtmiste järgi 186 cm pikk. Ma tuletan meelde, et minu tulemused on 164 ja kahanemas. 

Lõpuks kriiskasin jõuetult, et ma räägin tema isaga ja kui sellest ka tolku pole, siis pöördun politseisse, sest tal on lõppude lõpuks koolikohustus, Eesti Vabariigi kodanikuna, ja kuidas talle meeldiks, kui igal hommikul hakkaks teda patrull eskortima kodust, kõigi naabrite silme all, kooli, kõigi kaasõpilaste silme all. Ja veel, ma mainin, tegemist pole üldse lolli inimesega. Kui oleks loll, siis ma saaks veel kuidagi aru. Põhjus, miks ta ei taha kooli minna seisneb selles, et tal on jamad ühes aines. Saate aru, ÜHES! Ja selle tõttu on ta nõus ülejäänud 10nes, või palju neid seal täpselt on, aines feilima 🤦 

Igatahes, ei alanud hommik just kõige meeldivamalt. Õnneks oli töö juures rahulik ja muud iseäralikku ei juhtunud. Sellepärast öeldaksegi, et naistele on tööl käimine nagu puhkus, võrreldes kodus tekkinud kaosega. 

Ja kodus kaos jätkus. 

Tulin töölt ja tegin süüa. Pildistasin viimast loetud raamatut, mille tarvis mul oli, mõistagi, veini vaja. Veini oli vaja pildistada. Aga kuna ta juba klaasis helkis, siis oli narr tagasi pudelisse valada. Valasin hoopis teise kohta, hõk. Kui klaas tühjaks sai ja ma läksin seda kööki tagasi viima, siis ootas mind ees ookean. Sest, ma ei tea, kes veel mäletab, aga ma kevadel kirusin pikalt ja laialt seda tüüpi, kes mul kraanikausi äravoolu ühendas (link). Igatahes, tulemus oli see, et mingi tihend ütles üles ja torustik lõi kõik lahti ja siis oli meil seal seebivesi toidujääkidega lainetamas. Mõnna! 

Esiteks ma veel paanikasse ei läinud. Püüdsin asja korda saada. Oma pea ja jõuga. Ja teibiga. Loomulikult teibiga! Ei naera siin midagi! Ma olen ikkagi üksikema, eks, ja mul oli vaja kiiret lahendust, sest vesi + parkett, ei ole parim kooslus. Paraku minu lähenemine ei andnud oodatud tulemust. Siis ma läksin juba natuke paanikasse. Ja siis läksin natuke rohkem paanikasse ja hakkasin ennast nutmiseks ette valmistama. Ja kõige selle emotsioonide virr-varri peal meenus mulle, et ma olen ikkagi üksik, saamatu ja abivajav naisterahvas, kes peaks kõigi loetud ajakirjaartiklite ja vaadatud romantiliste komöödiate kohaselt olema just see, mida üks mees vajab, et end MEHENA tunda. Ja kuigi ma muidu ei erutu selliste alatute võtete peale, siis tuleb arvestada järgnevaid asjaolusid: 1) kell oli pool kümme õhtul, ma olin väsinud, 2) ma olin manustanud klaasi pinot, 3) vett oli igal pool põlvini, põhimõtteliselt, 4) naabrimees oli mulle võlgu, sest ta keeldus Karu ettepanekust hoolimata, mulle sooja tagama, kuigi oli seda lubanud, eks! Niisiis, helistasin ja nutsin natuke torusse. Mees tuli, tegi mingit määdžikut, kirus esimest venda, kes mulle haltuurat oli teinud ja ma olen talle nüüd vist ühe Karu võlgu. 

Igatahes, ma tundsin end klassikalise hädasoleva naisena, ja teate mis, ma nautisin seda sajaga! Naabrimees ka nautis, ma ise nägin. Esmasündinu seisis terve aeg kõrval ja jälgis mängu. Mul ainult hea meel, et ta ka nägi kuidas tõeline mees peab tulema ja naisi päästma. Ilma vingumiseta, kui perses mul kõik on ja kui valed torud ja loll valamu. Andke andeks feministid, aga see oli neetult seksikas. 

Mida ma öelda tahan – üksikema elu on puhuti hullult raske ja sündmusterohke ja masendav ja stressirohke ja ootamatusi täis, noh, nagu kõigil teistel inimestel.

Mis puutub poisi poppi panemisse, siis tema isa helistas talle õhtul ja pidas loengut. Tundus, et hetkeks aitas.

Üks kommentaar “Üksikemadusest, ausalt

Lisa kommentaar

Kommenteerimiseks palun logi sisse, kasutades üht neist võimalustest:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s