Energiatest

Ma olen nüüd teadlikult kaks kuud otsinud kaaslast. Ma olen end valmis seadnud pikaks protsessiks, valmis selleks, et ma saan haiget, solvun ja pettun. Kõike seda selle nimel, et kusagil heinakuhjas on see härra Õige.

Ma olen väga palju õppinud selle käigus. Seda, et valemit pole. Ma teadsin enne ka, aga nüüd on see kinnistunud. Ma olen siin halastamatult võtnud lastetute meeste kallal, neljakümneste, lahutatute ja suhtes olevate. Kirjutasin sellest nii, nagu tol hetkel tundsin. Ei, ma ei kahetse, sest kirjutamise hetkel oligi see maailm minu jaoks just nõnda kaldu. Aga asjaolu, et enamik mu suhtlust oli siiski lastetutega, siis see mitte ei veennud mind vastupidises vaid justnimelt rõhutas mu teooria paikapidavust. Lastetuid on rohkem, kuna keegi neid ei taha ja ei taheta seetõttu, et neil on mingi viga. Blogija loogika. #ImNotWrong

Miks enamik 40+ mehi on ätid, noh, sellega on nii, et need kes on kobedamad, need on juba võetud. Järel ongi ätid. Loogiline.

Vähemalt kord nädalas tekib mul kõigest sellest meeste jamast okse. Nii tugev vastureaktsioon, et minu kampaania “Jõuluks mees koju”, peaks hoopis kandma nime “Miks mul on meesteta parem”. Ja nüüd tuleb tõeline kicker – ma olen hakanud hindama oma eks meest täiesti uuel tasandil. Mitte sellel tasandil, et tahaks temaga uuesti koos elada, aga selles mõttes, et mulle tundub, et ma olen tema vastu olnud ebaõiglane, kirjeldades igasuguseid negatiivseid asju. Sest fakt on ju see, et me olime koos 13 aastat ja meil on 4 last. Nii halb see ju ka siis olla ei saanud, kui meil on selline asi lõpus ette näidata. Või kuidas?

Veel tahtsin kirjutada sellest, kui naljakas on kuulda küsimust “miks sa ikka veel vallaline oled?”. See on umbes nagu kaalujälgijate konverentsil kuulda küsimust, et “kuidas sa küll paks oled?”. Sa oled ka siin, Maido! Mina tean, miks ma paks olen, sest issi ei öelnud mulle, et ma olen ilus väike tüdruk ja nüüd ma täidan oma haavatud hinge kreemikookidega, aga sinul pole õigust mulle seda nina alla hõõruda, sest sa ise ka just väga trimmis pole.

Aga kõige “toredamad” on need, kes on nii kaua üksi olnud, et on leidnud enda jaoks vaimse tee.

Kui räägitakse mees- ja naisenergiatest. Ürgmehelikkusest ja muust sellisest Alkeemianurgakese jurast. Sest enamasti ei saa nad ise ka aru, millest räägivad. Üks mees kirjutab mulle, et “naine peab mehel laskma mees olla ja siis saab mees lasta naisel olla naine”. Esimene viga on see, et siin stsenaariumis peab naine olema algataja ja suhte tooni määrama, mees siis vastavalt temale ettekirjutatud stsenaariumile võtab rolli üle. Ehk teisiti sõnastatult, naine peab olema mees ja võtma algatuse. Siis ta saatis mulle mingi lingi, kus öeldakse nõnda: “Naiselik energia: passiivne, intuitiivne, sissepoole elav, hoolitsev, otsib ja jagab armastust.
Mehelik energia: aktiivne, fokusseeritud, väljapoole elav, jõuline, vajab vabadust ja väljakutseid.” Nüüd, seesama mees jätkab, et tema suhe lagunes, kuna tema oli ürgisane 🤮, kes tõi papi koju ja lasi naisel kodused toimetused üle võtta. Nagu… ma ei saa sellest asjast vist aru õigesti, aga kas see pole mitte ülimalt mehelik käitumine, mis peaks iga naise õnnelikuks tegema, naise, kes soovib olla naiselik ja elada meheliku mehe kõrval? Kuidas sai see olla suhte purunemise põhjus? Midagi siin ei klapi, Kaupo! Pigem jääb mulle mulje, et sa oled lihtsalt paar viimast Jesper Parve raamatut läbi sirvinud ja nüüd arvad, et oled hullult vaimne ja tasakaalus.

Ja vast kõige olulisem õppetund, mis ma leidnud olen, kuigi seda on veidi kummaline isegi kirja panna, sest see tundub nii loogiline, et kuidas on võimalik, et ma seda siiani ei teadnud, või isegi mitte, et ei teadnud, vaid ei arvestanud sellega, piinlik lihtsalt. Aga ei ole kahte samasugust suhet. Seega, läheneda inimesele, kes on “sinu tüüp”, sest sul on sellist tüüpi inimestega alati olnud hea klapp ja lootes, et iga sellise tüübi esindajaga saab tulla pikk ning rahuldust pakkuv suhe, on lapsik ja naiivne. Sest ta võib küll väljast paista “sinu tüüp”, aga sa ei tea, millised on tema eelnevad kogemused ja kuidas see kajastub tema tänases olekus, millised puntrad ja kiiksud end tema sees peidavad ja kuidas see kõik hakkab mõjutama teie potentsiaalset omavahelist klappi. Ma pidin lahti laskma armumisest oma “tüüpi” ja vaatama kastist välja. Mis tähendas, et ma ei otsinud enam meest, vaid otsisin kaaslast, sõpra. Kedagi, kellega tekiks klapp, olenemata sellest, et paberi peal ta polnud minu tüüp. Ei, see polnud mugav ja suurelt jaolt ma tajusin, et see polnud ka õige, sest paljud neist, kes polnud minu tüüp, olid väga veidrad.

Aga see ongi ju teekond. Ma olen viimased 5 aastat teinud hoolega trenni, et saavutada seda keha, mis mulle hommikuti peeglist otsa vaatab, inetu mainida, aga ma olen jubedal kombel uhke selle üle. On ainult loomulik, et selleks, et hommikuti otsa vaadata oma unistuste mehele, tuleb ka roppu moodi vaeva näha. Kiirdieedid ei tööta. Nagu ka kiirsuhted.

Sellised mõtted siis. Vastavalt minu kogemusele, minu subjektiivse arvamuse baasil, minu isiklikus blogis, kus mul on luba oma arvamust avaldada.

Viies kohting

Käisin kohtingul. Mehega. Ma tunnen, et tänapäeval on oluline sugu ka ära mainida. Tagantjärgi hinnates, see polnud kõige mõistlikum. Nimelt, kuna ma ei võta jätkuvalt seda asja kuigi tõsiselt, siis mingit restorani ja muud hullult tõsist asja ma ei soovi ette võtta, ja teiseks, mul pole aega, ja kolmandaks ma ei taha loobuda oma tavapärasest rutiinist mingi mehe pärast, kellest 90% tõenäosusega nagunii midagi tõsist ei tule. Teate ju küll, esiteks peab suudlema 99 kärnkonna, kuni avaneb võimalus suudelda… noh, konna.

Niisiis, pakkusin, et lähme koos trenni. Ma olin kõik läbimõelnud (on luba naerda) ja läksime klubisse, kus ma pole juba kuid oma nägu näidanud. Lootuses, et ma ühegi tuttava otsa ei koperda. Jah, võite veel rohkem naerda. Kõrvalmärkusena: ma pean ennast nüüd introverdiks, inimeseks kes on täiesti õnnelik, kui ei pea teistega suhtlema. Ise ei otsi kontakti ja olen pigem tagasihoidlik suhtleja. Kuidas see võimalik on, et mul on igas MyFitnessi klubis sada tuttavat nägu ees? Ah? What is this sorcery? Loomulikult koperdasin ma mitme tuttava otsa! Aga olgu. Kaaslasega leppisime kokku, et kohtume enne klubi ja läheme koos sisse.

Ta jäi hiljaks! Aga vähemalt teatas ja ma läksin juba sisse treenima. Veel uurisin, et kas me lepime midagi konkreetset kokku, aga ta oli äärmiselt enesekindel, et ta leiab mu üles. Ei leidnud. Käis minust mitu korda mööda ja isegi ei kahtlustanud, et see mina võiksin olla. Korraks ma juba lootsin, et mul kohe eriti hästi vedas ja ma ei peagi temaga kohtuma ning mis selle juures kõige parem – mina olen kõik õigesti teinud, õigel ajal kohale ilmunud, igatepidi pakkunud välja võimalusi kohtumiseks ja tulem on see, et tema on mölakas! Sest pärast saan ma öelda, et näed, tulin, ootasin ja sina lihtsalt ei tahtnud mind tunda!

Nüüd te küsite, et miks ma siis ise ei astunud ligi, kui ma nägin, et inimene mind otsib? Noh, sest ta polnud selline, kui ma teda ette olin kujutanud. Ja lisaks, tal oli kapuutsiga pusa seljas ja kapuuts üle silmade tõmmatud. Minu meelest mehed, kes nõnda trennis käivad, noh, nad on veidrikud. Miks ma peaks ise vabatahtlikult sellise juurde minema?

Lõpuks, 45 minutit hiljem, ta siiski leidis mu. Ja tuli kallistama! Nagu, pange end korraks minu olukorda. Ma olen 45 minutit trenni teinud, ma olen higine. Tema on 30 minutit mööda spordiklubi traavinud mind otsides, üldsegi mitte vähem higine. Kümne meetri raadiuses on umbes 8 minu trennisemu. Ja siis tuleb see lühike, 172 cm pikk… ma ei tea, mehelaadne toode, kapuutsis ja kukub mind, kes ma olen liibuvates trenniriietes, mis on minu mõistes sisuliselt alasti, puutuma. Nagu, mis sul viga on!

Okei, fain, tuli küsis, et kaua ma veel teen, sest edasi võiks ujulasse minna. Mul oligi viimane seeria, seega põhimõtteliselt olin ma viieka pärast valmis. Leppisime siis kokku, et kohtume ujulas.

Tegin oma seeria lõpuni, puhastasin kangi ja liikusin riietusruumi. Vahetasin riided, loputasin end, ajasin trikoo selga ja läksin aurusauna. Mees lasi mul jälle oodata, hiiglama kaua. Kuni ma seal istusin ja tundsin kuidas mu kulmud ja põsed kõik Tim Burtoni karikatuuriks sulab, asutus aurusauna üks teine mees. Võttis seina pealt dušši ja lasi sellega üle pingi, kuhu istuda kavatses. Ning viimase joa külma vett lasi üle minu jala. Endal oli selline kaval pilk silmis, et kuidas ma reageerin. Ma ei reageerinud. Sest ma olen tuim eestlane. Aga ma registreerisin selle tema pilgu ära ning kui ta ennast mõnusalt pingi peale sättis, siis mainisin, et see tema pilk reetis, et minu märjaks kastmine ei olnud õnnetus. No ja siis me jutustasime seal selle mehega. Tahate teada kui kahju mul oli, et ma tegelikult olin kohtingul kellegi teisega? No ikka oli kahju. Aga jah, mis teha…

Lõpuks ilmus välja see teine mees ja ma isegi korraks mõtlesin, et kuna ta mind pidevalt ootele jätab, siis see oleks talle päris paras, kui ma lähekski hoopis selle teise tüübiga kaasa. Aga minu viga on see, et ma olen liiga viisakas. Pange tähele, kui ma kunagi kellelegi naiseks lähen, siis ka ilmselt viisakusest, mitte suurest armastusest.

Ei noh, jutu poolest polnud väga õudne see tüüp. Sain väga põhjaliku ülevaate tema tervislikust seisundist, millal ja mis kaebustega viimati perearsti külastas, millised lihasgrupid tal eile valutasid, millised täna, kui suur miinus ta silmadel on (ühel 3,5 ja teisel 6) ja nõnda edasi. Ainult psüühiliste probleemideni ei jõudnud, sest ma mainisin, et pean koju minema, kuna mul on kodus sada näljast last. (Jumal tänatud, et mul on lapsed, keda saab igal sobival hetkel vabanduseks tuua ja keegi ei köhi ka.)

Siinkohal on oluline mainida, et minu neljas kohting, paar päeva enne viiendat, oli suhteliselt kohutav. Too mees ei meeldinud mulle üldse ja ometi solvusin ma väga, kui tema ei olnud huvitatud minust. Mis õigusega sa pole minust huvitatud! Nagu, jah, ma võin kiiksuga olla ja mul on neli last, aga sina oled lühike, eks! Ja õllekõhuga. Ja olgu, ütleme, et minu meeter kuuskendneli pole ka just teab mis kasv, aga mina olen väike ja nunnu, sina jällegi oled… lihtsalt lühike! Ja minu lapsed kasvavad suureks, ning kiiksudest saab “iseloom”, ja mis kõige olulisem – mina saan panna kontsad alla – ha-haa! Aga sina oled päeva lõpuks ikkagi lühike!

Ja suures plaanis see kõik on ebaoluline. Mis selle asja oluliseks ja keeruliseks ajab on see, et pärast sellist nõmedat kohtumist olen ma ju haavatav. Mu ego on just haiget saanud, et ma võtan iga vähegi normaalset meest nagu issanda õnnistust. Ja see, mu sõbrad, on halb. Sest nii võib igasugust jama endale koju vedada.

Minu magus elu

Ma armastan rutiini. Olen alati seda armastanud. Ma süüdistan selles oma isa. Temaga polnud kunagi mingit rutiini. Oli ainult tohutu ebakindlus. Alaline. Kunagi ei teadnud, mis tujus ta koju tuleb või mis mõtetega hommikul ärkab. Aga lastele on oluline stabiilsus ja turvatunne.

Seetõttu ongi mu elu lõpmata igav. Iga päev on ära vahetamiseni sarnane eelmisega. Ja siis mul hakkab igav. Ja igavusest hakkan ma tegema rumalaid asju. Seetõttu ma vahel natuke surgin end tagant, et ma lollustega ei tegeleks. Nii öelda tulen oma mugavustsoonist välja. Vahetan trenne, sean endale eesmärke, millel pole muud eesmärki, kui see, et mul oleks veidikenegi mõttetegevust.

Nii jõudsin ma selleni, et otsustasin kaheks nädalaks suhkrust loobuda. Sest lihtsalt. Ei olnud mul kaaluga kana kitkuda ega muud põhjust. Polnud isegi seda, et ma kuidagi rohkem oleks käe kommikausi suunas sirutanud. Ma tahtsin ennast lihtsalt proovile panna (märkasid, Mae, ma ei esitanud endale väljakutset 😉).

Tunnistan kohe, et ma tegin seda asja natuke pooliku südamega. Ma ei olnud enda vastu kohutavalt range. Ei ajanud toitudes näpuga järge, et kas kuhugi on veidi suhkrut lisatud, näiteks siis kui ma aegajalt mõne valmissalati ostsin. Ka ei loobunud ma oma lemmikmagustoidust – kodujuust murakamoosiga. 

Esimesed kaks päeva möödusid nagu muuseas. Pidin endale vaid meelde tuletama, et ma ei söö praegu komme ja piparkooke. Kolmas ja neljas päev olid kõige raskemad. Siis ikka väga isutas millegi patuselt magusa järele. Viiendaks päevaks oli mul juba peast pühitud, et ma suhkrut ei söö. Mitte selles mõttes, et ma alla andsin ja peotäite kaupa suhkrut sisse ahmisin, vaid ma ei mõelnud magusale üldse. 

Mida ma siis tegin

Alustasin oma ülesandega 14.10.2020. Vist. Võisin alustada ka juba 13.10, aga esimesed fotod suhkruvabadest valikutest on mul telefonis 14.10., seega siis kindlasti alustasin. Asendasin kommid puuviljadega. Kui kohe õudne magusaisu oli, siis sõin kuivatatud puuvilju. Mul oli alguses üks sõber ka, kellega me üksteist motiveerisime, aga siis tema kadus ära ja ma jäin üksi. Koos on lihtsam, motivatsioon on kõrgem. 

Lisaks suhkrule loobusin ma ka valgest jahust. Ei söönud saiakesi, küpsiseid, pirukaid. Ei saanud isegi džinn toonikut võtta, sest noh, toonikus on ju teadupärast 40% suhkrut lisatud. Ja lööge või maha, aga ma põhimõtteliselt ei joo suhkruvabasid limpse. See keemia, mis neis on, on minu arusaamise järgi kordades mürgisem, kui natuke valget surma. 

Kuidas mul läks

Suhkrust loobumine kaalu ei langetanud. Ma pakun, et ma vist juba varem ei söönud seda nii suurtes kogustes, et see kuidagi reaalselt mu kehakoostist märkimisväärselt mõjutanud oleks. Kaalu number kõikus selle kahe nädala jooksul umbes pool kilo. Täiesti tühine number minu meelest, arvestades, et ma olen siin vahepeal suutnud kahe päevaga ka kolm kilo alla võtta. Ka rasvaprotsent ei langenud eriti.

Mis aga langes, oli tuju. Ma olen Snickersit süües palju rõõmsam inimene. Tüli küll ei norinud, aga ise tundsin, et mul on vähem energiat ja rõõmsameelsus oli ka kadunud.

Kokkuvõte

Tore oli, ennast proovile panna. Uhke olen küll, et hakkama sain. Aga seda, et ma tunneks, et mu organism on nüüd hullult puhas ja öko ning tervislik, seda pole. Praegu küll isusid pole, aga ma usun, et teatud asjad lülitan oma menüüsse tagasi, iseäranis talveperioodiks, Näiteks šokolaadi. Sest uuringute põhjal kogevad need, kes regulaarselt šokolaadi söövad lausa 70% vähem depressiooni sümptomeid (link).