Õpeta nagu oma last

Kas teile vahel ka öeldakse, et sa näed mingi eriala esindaja moodi välja? Noh, näiteks nagu advokaat või raamatupidaja? Mulle vahel mainitakse, et minus on õppejõu vaibi. Vanasti sain ma sellest veel kuidagi aru, sest ma kandsin prille, aga nüüd? Ei tea. 

Igatahes, õpetasin jälle üks päev. Ei, mitte oma lapsi. Neid ma nagu ei õpeta, vaid kasvatan. Kasvatus hõlmab puhuti ka pedagoogitsemist ja vahel lausa demagoogitsemist. Aga see on mõne teise postituse teema. Niisiis, loomulikult õpetasin ma võhikuid jõusaalis, sest kus siis veel, eks ole. Poes ma näiteks ostlejaid ei õpeta, et kle, see krõpsupakk pane nüüd heaga tagasi ja võta parem üks porgand selle asemel. Kuigi, tundes mind, see on vaid aja küsimus, kui ma hakkan. Ühtlasi, palun selgitage mulle, kuidas on võimalik, et ma veel kolakat pole saanud oma suure suu eest? 

Jõusaalis käib minuga koos kaks poissi. Koos. Nad vahel kaaperdavad mu pressipingi, siis ma saadan neile pilke. Näha on, et üks neist võtab seda trenniasja natuke tõsisemalt, teine vist lihtsalt moe pärast käib kaasas. Mingit plaani neil ei paista olevat. Eksinud ilmega vaatavad ringi. Aga see pole ju minu asi. Tehku seal mis tahavad. Või noh, nii ma arvasin. Üks päev olin ma siiski sunnitud kõrvalt nägema, kuidas nad enda meelest jõutõmmet tegid. Ja kuna mul ju veenides treeneriveri voolab, ei saanud ma vaikides seda enesevigastust kõrvalt vaadata. Ütlesin sellele ühele, et tead, sa veidi valesti teed. Näitasin ette, kuidas kangi õigesti käes hoida, kui laialt jalad olema peaks ja soovitasin, et sõber kõrvalt filmiks, siis näeb ise ka kus tal viga sisse jookseb. 

Väga harva, kui mehed on tänulikud selle eest, et keegi neid juhendab. Saati siis mingi naine. Aga kuna ma ei hakanud ise ette näitama, või okei, natuke näitasin, et kang peaks liikuma sujuvalt mööda sirgjoont üles-alla, neil aga teeb mingeid sikk-sakke õhus, sest nad nõksutavad seal põlvi. Pealegi nägid nad, et ma kõrval ise sama harjutust kolm korda suurema raskusega tegin, järelikult ikkagi päris tuim pole selle koha pealt. Siis nad tänasid ja hakkasid kohe filmima. 

Nädal hiljem nägin poisse uuesti. Filmisid. Tublid. Aga tehnika oli ikka sama vale, kui enne. Veel märkasin ma, et see teine, noh “treenitum”, tema raskused olid ka väiksemaks timmitud. Vaatasin tükk aega kõrvalt, mõtlesin, et olen vait. Ma ei saa ju! Mul on moraalne kohustus tulevase võibolla-kunagi-minust-saab-ka-päriselt-treenerina sekkuda, kui ma näen, et inimesed endale viga teevad. See on nagu arstidel. Et ka vabal ajal lähevad appi, kui keegi hakkab lämbuma või verest tühjaks jooksma. Ma ei saa sinna parata, eks ju! Läksin, võtsin selle õnnetu kangi uuesti kätte ja näitasin kuidas. Ütlesin, et te mõlemad teete valesti. Selle peale ehmatas see vähem treenitu ära ja küsis, et kuidas mõlemad? No jah, te mõlemad teete kangiga õhus mingeid vigureid. Too teine eemalt ajas käed rinnal risti ja teatas, et tema küll ei suvatse nii teha nagu ma näitasin, sest ta treenib enda meelest jalgu, mitte selga. Püha lihtsameelsus! Kas sa tumba aru ei taipa, et nii sa just selga koormadki, mitte jalgu! 

Lõin käega. Ega ei saa sundida inimest valgust nägema, kui ta keeldub silmi avamast. Mina vähemalt üritasin, eks ole. Südametunnistus peaks magada laskma küll.

Kati ilma Karuta, on justkui ilma aruta

Kati ja Karu on juba lapsepõlvest peale suured sõbrad olnud. Allolevatel fotodel on näha kuidas nad esmakordselt tutvusid ja kohe ühise keele leidsid.

Paraku, nagu elus ikka, viis elutee ka need kaks sõpra üksteisest lahku. Tulid uued sõbrad ja nii ei mõelnud Karu Katist ega Kati Karust. Karu oli karu edasi, aga Katist sirgus aastate jooksul Katarina. Mõlemad elasid üle nii tõuse kui mõõne, üksteise peale harva mõeldes.

Aga kui on ikka tõeline sõprus, siis aastad ei loe. Ja nii oligi, et kui Katarina ootamatult Selveris Karuga kokku põrkas, oli nende taas kohtumise rõõm suur ning siiras. Katarina haaras vanal sõbral turjast kinni ja vedas endaga kaasa vahepealseid sündmusi ümber jutustama. Nagu näete, ka Karu pole enam päris endine, aastad on teinud temaga oma töö. Kuid vaim on sama ja südagi endine.

Ehk siis. Karuga koos jutustades, tulevad Katile alati suurepärased ideed. Ilma Karuta on ta ikkagi pooliku aruga. Ideed nii head pole. 

Nimelt kurtis Katarina, et korteriühistu olla neile lubanud soe sisse lükata. Katarina külmetab ja erinevalt Karust, pole tal sooja kasukat ega ka talvepuhkust ees ootamas. Aga mida polnud, oli küte. Seega, koos Karuga leidsid nad probleemile kõiki osapooli, Katit ja Karu, see on, rahuldava lahenduse. Et kui ühistu on sooja lubanud, siis on see nende kohustus sooja tagada. Olgu või selle hinnaga, et juhatus käib ja isiklikult külmetavaid korteriomanikke soojade käte vahel hommikuni soojendab.

Katil oli Karuga kohtumise ja heade ideede jagamise üle äraütlemata rõõmus meel. Usutavasti hakkavad nad edaspidi sagedamini kohtuma ja ühiskondlikke valupunkte efektiivselt lahendama. 

Täiendatud: korteriühistu esimees polnud ideest üldsegi vaimustuses, millegipärast. Mida oligi arvata. Alatu bürokraat selline. Kodanikualgatust üldse ei hinnata! Sellise mõistliku ja taskukohase ettepaneku heidab süvenemata kõrvale. Kapitalist! 

Kas head mehed on ilmast otsa saanud?

Kui ma otsustasin Universumi väljakutse vastu võtta ja vaadata, et milline see kohtingumaastik siis ka on vanuses 35+, üllatusin ma meeldivalt. On palju häid mehi! Vanuses 35+ on häid mehi minu meelest isegi rohkem, kui vanuses -35.

Kõige paremad on mehed, kes on just lahutanud. Eelistatavalt need, kes on maha jäetud. Nad on ülihoolivad, rahulikud, puhtad, sõbralikud. Nad on kõvasti haiget saanud ja mõistnud, et peavad suhte nimel pingutama. Ja nad tõesti pingutavad.

Mehed, kellel on pikemaajalisi suhteid ja lapsed, on tunduvalt parema iseloomuga, kui põlised poissmehed. Minu meelest need, kes on pikalt üksi olnud, kes ühest suhtest teise liuelnud ja kellel pole hoolealuseid, noh, neil on midagi viga. Ma mõistan, et naised, kes on minu vanused ja sel ajal kui mina lutipudeleid soojendasin ja mähkmete hindu pähe tuupisin, karjääri tegid, eelistavad lastetuid mehi. Ja ilmselt on ka mõni pärl selliste hulgas. Aga mina suudan mõelda ainult sellest, et mis tal ometi viga on, et ükski naine pole olnud nõus temaga lapsi saama. Enamasti on nad selles küsimuses ka küllalt tundlikud.

Mis mind ehk mõnevõrra üllatas oli see, et neid mehi, keda lapsed minema peletavad, on võrdlemisi vähe. Õieti, ma ei kohtunud ühegi sellisega. Jutt, et mees ei taha lapsega naist, on vist mingi linnalegend. Ja seda olenemata sellest, kas mehel endal on lapsed või mitte. Seda, et keegi ütleks “mina küll sinu lapsi kasvatama ei hakka”, ma samuti ei kuulnud. Pigem isegi veidi solvutakse, kui mainin, et minu lapsed on minu vastutus, mida ma ei suvatse uue partneriga jagada. Hea meelega jagatakse seda vastutust.

Ehmatas mind see, et mehed nii kiiresti vananevad. Ennast täiesti käest lasevad. Depressiivsed on. Nukrameelsed. Melanhdronikud* on. Kleepekad. Sellised, kes saadavad sulle päevas 897 463 sõnumit. Kui sa viie minuti jooksul ei vasta, arvatakse, et sa vihastusid või leidsid uue ja parema. Hobideks on veini joomine ja YouTube vaatamine. Spotify ja Netflix on ebamõistlikud kulutused. Ütled viisakusest, et aitäh muusikalise vahepala eest, mida sa reaalsuses ei viitsinud isegi lõpuni kuulata, ja kakskümmend seitse sekundit hiljem on sulle saadetud 165 samasugust YouTube linki. Vahel neil läheb sassi ja nad saadavad 3 korda sama lingi. Lemmikfilm on offkoors “Titanic” 🤢. Neid, kes pärast kooli lõppu on vabatahtlikult mõne raamatu kätte võtnud, annab samuti tikutulega taga otsida. Ei, ma ei liigita neid ka halbadeks meesteks. Lihtsalt, minu jaoks natuke igavad.

Kõige vastikumad, ülbemad ja ebameeldivamad on mehed, kes on suhtes. Nad arvavad, et on nii erakordsed ja kõik naised peaksid nende ees põlvist nõrgaks minema. Kujutavad ette, et nad on jube kavalad ja oma naisele vahele ei jää. Muidugi on nad samal ajal ka 100% oma perele pühendunud.

Aga siiski, häid mehi on. Palju. Viisakaid, intelligentseid, härrasmehelikke, vastutustundlikke, huvitavaid ja hoolivaid. Ja õnneks on need ülbikud kellegi teise mure.

*Melanhdronik – melanhoolne draamakuninganna ja tähelepanu hoor; isik, kes otsib teiste tähelepanu ja haletsust läbi melanhoolsete ja dramaatiliste tundepursatuste.