Nähtamatu joon

Üks päev palus ülemus, et ma talle poest paki sigarette tooks, kuna ma nagunii juba poodi läksin. Ma keeldusin kategooriliselt. Ise ka üllatusin, et ma nõnda reageerisin. Mis see siis ära ei ole, osta pakk suitsu? No selgus, et see on midagi mida mina ei tee.

Ma pole elus ühtegi sigaretti ostnud. Ega tõmmanud. Ja mõte sellest, et ma lähen poodi ja ostan ning inimesed näevad mind ostmas, järeldades, et ma olen sõltlane, ei istu mulle kohe mitte.

Veider, ma mõtlen. Arvan küll, et mind teiste arvamus väga ei kõiguta, aga siiski. Mõtlesin ka sellele, et ma näiteks ei ostaks pakki kondoome. Sest nagunii inimesed eeldavad, et ma siin iga põõsa taga sikutan seeliku üle pea ja muudkui aga müran, mul pole vaja endal seda eelarvamust toita igasuguste kahtlaste ostutehingutega.

Samas, ma alles mõned nädalad tagasi läksin täiesti sirge näoga “Ulaka Kaunitari” butiigiuksest sisse ja väljusin sealt, ei mitte selg ees ja põsed häbist õhetamas, vaid eeskujuliku saagiga. Mitte küll endale, aga siiski kaunite kirjade ning logoga kinkekott näpuotsas. Millegipärast see käik ei tekitanud minus moraalset dilemmat. Inimene on üks keeruline rakkude kogum!

Eelarvamusest ja näilisusest olen nii palju kirjutanud aastate jooksul, et lisada pole eriti midagi. Lõpuks on ikkagi nii, et on kaks tõde. Tõde sellest, mis juhtus tegelikult ja tõde, mida inimesed uskuda soovivad. Ja kui rääkida kaalukusest, siis see viimane on tingimata kaalukam. Kedagi ei huvita, mis tegelikult juhtus, oluline on see, kuidas asjad välja paistavad.

Kollased liblikad

Mul on lapsepõlvest peale olnud selline väike totter ebausk, et see, milline suvi sul olema saab, saab ennustada kevadel esimest liblikat tabades. Sinine ennustab melanhoolset suve, kirju lubab erinevaid elamusi ja kollane “garanteerib” imelise suve. Ja sel kevadel nägin ma ainult kollaseid liblikaid.

Suvi oli tõesti imeline! Vapustav! Kohutavalt palju emotsioone! Emotsioonid olid seinast seina. Oli hoomatumat eufooriat ja oli hinge lõhestavat valu. Aga õnne ja positiivset emotsiooni oli kindlasti rohkem.

Oli tundeid, neid kõige õrnemaid. Oli embusi ja varastatuid suudlusi. Oli rõõmsaid taaskohtumisi ja nukraid lahkuminekuid. Oli naeru ja naeratusi. Oli pisaraid ja meeleheidet. Oli kirge ja oli mõnusat rahu. Oli päikseloojanguid ja päiksetõuse. Oli jalutuskäike ja oli autoretki. Oli merd ja oli kadakaid. Oli veini ja oli õhtusööke. Oli soojust ja oli rahe. Ainuke asi mida üldse ei olnud, oli raha, seda jäi kogu aeg kuidagi puudu. Aga noh, kui raha pole, siis nagu näedki teisi asju paremini.

Ei, tõeliselt vinge suvi oli! Just selline, mida mu hing vajas.

Õnnest pani mõtlema see suvi. Kuidas ma alati rõhutan seda, et õnn on tihedalt seotud tänulikkusega. Kui märgata enda ümber pisiasju ja mitte oodata midagi hirmus suurt ja erilist. Aga õnn sellest, et raadiost tuleb su lemmiklaul, või et päike kõditab su varbaid, ja vihma ei hakkagi kohe sadama kui oled oma auto ära pesnud. Et sa leiad kaltsukast ühe euro eest imeilusa kleidi. Et su lapsed naeravad su naljade peale ja kiidavad su pannkooke. Või kui sa hommikul avastad, et su poja on jätnud sulle priske tüki šokolaadi, kuigi sa teda eile alles keelitasid, et midagi pole vaja. Et sind viiakse ootamatult automatkale ja rõõmustatakse koos sinuga tõusva päikese üle. Või kui su blogilugeja jätab postituse alla kommentaari, et “kirjuta või nõudepesemisest, ikka on huvitav”. Et sind viiakse jalutama mahajäetud allveelaeva sadamasse ja võetakse sülle, et sa ei peaks end kõrge betoonbloki pealt alla hüpates vigastama, ning siis sind alla libistades suudeldakse nagu filmis. Ja kui sõbranna saadab sulle pildi jalanõudest, sest see meenutas talle sind. Või kui sind autoga koju tuuakse, hoitakse su kätt oma peos ja ei räägita midagi, sest niigi on kõik juba öeldud. Ja kui keegi, keda sa oled aastaid imetlenud, aga enda jaks alati kättesaamatuks pidanud, pihib lõpuks, et temagi on sinu järele õhanud ja kuidas seetõttu kõik minevikus tekkinud küsimused ja kahtlused ühekorraga õhku haihtuvad ning hinge jääb vaid sulnis, pehme, soe, sametine heldimus. See kui lähed sõbrannaga pildistamisele ja ta varjamatult imetleb su kõhulihaseid, mille olemasolust sa isegi teadlik polnud. Ja kui nii rääkida, siis selliseid pisiasju on ju nii palju! Igasse päeva jagub. Isegi sellesse kõige masendavamasse. Ja kui neid pisidetaile märgata ja nende eest tänulikkust tunda, siis see teebki ju kohe natuke rõõmsamaks. Kuidas see laul oligi, et igaüks on oma õnne valaja. Päris seda vist seal ei mõeldud, aga ma arvan, et suures plaanis sobib see postituse lõppu küll.

*Kas olete muidu tähele pannud, kuidas väljend “raha pole”, ajas muutub? Et kui sa kahekümnendates ütled, et “mul pole raha”, siis see tähendab, et sul reaalselt pole üldse ühtegi eurot kusagil. Kolmekümnesena tähendab see, et sul on raha küll, aga see on kõik ära planeeritud ja ootamatuteks väljaminekuteks raha pole. Neljakümnesena (ma arvan, et võin vist juba siin sõna võtta, ma viimased viis aastat räägin, et ma olen nelikümmend, mul on see ümmardamise komme, et kui 35 ette lõi, siis olin ma juba 40) tähendab see, kui “raha ei ole” seda, et ootamatusteks on raha küll ja elamiseks, aga mõttetuteks väljaminekuteks ei soovi raha raisata. Mis edasi hakkab juhtuma, seda ma ei tea, aga usun, et viie- ja kuuekümneaastaselt saab väljend “raha pole” veel mingisuguse uue tähenduse. 

“Meister ja Margarita”

 “Мастер и Маргарита”

Mihhail Bulgakov

Tõlkija Maiga Varik ja Jüri Ojamaa

Kirjastus Varrak, 2018

468 lk

“Teile ei meeldi mu luuletused, jah?” päris Ivan uudishimulikult.

“Mitte üks raas ei meeldi.”

“Missuguseid te lugenud olete?”

“Ma pole neid üldse lugenud!” ütles külaline närviliselt.

“Kuidas te siis öelda oskate?”

“Aga mis selles imelikku on?” vastas külaline. “Nagu ma poleks teisi lugenud. Või on sedakorda tegemist… imega? Hästi, olen valmis uskuma. Öelge ise, on teie värsid head?”

“Nad on jõledad!” ütles Ivan äkki avameelselt ja julgelt.

“Ärge kirjutage enam!” palus võõras härdalt.

“Tõotan ja vannun!” lausus Ivan pühalikult.

***

Lugu inimlikest nõrkustest. Armastusest raha, asjade, kuulsuse ja au järele. Armastusest, sellest tõelisest. Kas saatan on olemas ja ta on sakslane? Kas ta käis Moskvas ja põhjustas segadusi? Kas ta kohtus Kanti ja Pontius Pilatusega? Kas aluspükstes ringijooksev mees on tõesti väärt arreteerimist ja vaimuhaiglasse toimetamist? Ja mis kõige olulisem – kes on ikkagi Annuška ja kuidas ta ometi võis päevalilleõli trammiteele kukutada? Oli see kõik juhus või ettemääratus?

On asju, mida me ei mõista. Sündmused, mis juhtuvad ajal ja viisil, mis jätavad mulje võimsamate nähtamatute jõudude sekkumisest. Kas keegi tõmbab niite ja meie iseseisvus ning otsustamisvabadus on kõigest illusoorne meelepete? Me nimetame “päris maailmaks” füüsilist maailma, sest on veel teine – internetireaalsus. Suurem osa meist on valmis ka tunnistama, et lisaks on veel mingi dimensioon, mis valitseb meie maailmadega paralleelselt. Kõik vist on tundnud, et miski või keegi on neid kas kaitsnud või karistanud. Saatus on viinud kokku õigete või valede inimestega. Mõni mõtleb sellele, et kõrgematel jõududel on nendega mingi plaan, nad on ilma sündinud selleks, et inimkonnale mingil viisil kasulik olla. Teised löövad käega ja mõtlevad, et ma nii tilluke mutrike, miks peaks mõni jumalik/saatanlik olend minu käekäigu vastu üldse huvi ilmutama. Kõik oli ju juhuslik. Lihtsalt nii juhtus ja selle taga pole suuremat mõtet ega plaani. 

Meil kõigil on pahed. Keegi pole läbinisti süütu ja puhas. Küsimus on, kas me ajame oma patud kuradi kaela või oskab tema meie puudujäägid lihtsalt osavalt esile tuua? Inimesele on sündides kaasa antud sisemine moraalne kompass, õige ja vale tunnetus. Kui me käitume õigesti, siis saame endale ise õlale patsutada ja kui oleme eksinud, mõistame end ise hukka. Ja selline moraalne koodeks on universaalne, sõltumata keelest ja kultuurist mõistab enamik inimesi, et näiteks mõrv, pettused, rahaahnus, vägivald on vale, nad ei pea seda kusagilt lugema, keegi ei pea seda neile õpetama, nad teavad oma südames, et teatud käitumine on vale. Ma olen ise seda näinud inimeste pealt, kes tunnistavad, et nad usklikud pole ja jumalasse otseselt ei usu, aga neil on suur aukartus Kõigevägevama ees, miski mis ei lase neil jultunult käituda. On huvitav, et kuigi selline tugev sisemine moraalikoodeks on kõigil olemas (teatud eranditega muidugi, mõni ongi sotsiopaat, tal pole sellist tunnistust või temas ei teki süümepiinad valesti käitumise korral), siis paljudel on ometi kalduvus natuke halvasti käituda, lootuses, et nad vahele ei jää. Ja teine jälle käitub õigesti küll, aga mitte sisemisest soovist, vaid hirmust põrgu ees. Bulgakov väidab oma meistriteoses, et kõige suurem patt on argus. No jah siis.

Ei vea mul sel aastal nende klassikutega. Kohe üldse ei saa aru, milles tema fenomen seisneb. Täielik ajuvaba räntimine. Vahepeal hakkan nagu juba mõikama ja kaasa elama ja siis kisub kõik jälle täiesti absurdseks ja nõmedaks. Ainuke normaalne tüüp selles raamatus oli kass. Tema mulle meeldis – viisakas, soliidne, rahulik ja arukas. Minu esimene reaktsioon selliste teoste puhul on, et ju siis kõik teised on nii peened ja haritud, et saavad asjadest aru nii nagu peab, aga mina olen lihtne maa tüdruk ja paluks mulle üks raamat laudatalituste ning seemnete idandamisest ning ma olen juba rahul. Aga päris sageli mõtlen ma ka nii, et kõik teised lihtsalt teesklevad, et said aru, sest kardavad tunnistada, et miski mida kõik kriitikud ühehäälselt ülistavad on absoluutne jaburus. Sest see, mis meeldib kriitikutele, selles puudub üsna tihti ka igasugune loogika. Kriitikutele meeldivad teosed, mis on uudsed ja šokeerivad publikut. Mis kõnnivad hea maitse piiril, millest ei saa lõpuni aru, kas tegemist on hullumeelse geniaalsusega või geniaalse hullumeelsusega. 

Seda ma võin vabalt tunnistada, et oma joont ajas Bulgakov järjepidevalt ja lõpuni. Kirjeldused olid mõjusad ja võimsad, ning sündmustele polnud autor andnud hinnanguid, lugeja sai seda ise teha. Huumorit oli ka, see mulle meeldis. Aga suures plaanis, see pole kohe üldse minu teetassike, olgu siis klassika või mitte. 

***

“Ta on tark,” mõtles Ivan, “peab tunnistama, et ka intellektuaalide seas tuleb ette üle ootuste tarku inimesi. Seda ei saa eitada!”

***

“Pole võimalik! Käsikirjad ei põle!”

***

Seoses sellega meenus mulle, kuidas mu kunagine kallim oma käsikirju ahjus südasuvel põletas. Ega need hästi ei põlenud. Mitu tundi higistas seal. Ja napilt aasta hiljem kahetses oma rumalust kibedalt. Vist kahetseb siiani.