No jah siis

Ma tegelikult soovisin panna postituse pealkirjaks “Koduvägivalla ohver”, aga kuna muus maailmas on see teema praegu päriselt päevakorras ja ma tegelikult ei taha selliste asjade üle nalja teha ega tähelepanu eemale tõmmata, ammugi neil sõna võtta, sest olgem ausad, kõik on niigi öeldud ja ma ei viitsi targutada (loe: tolmu üles keerutada), siis otsustasin, et ma ei hakka oma blogile praegu kohatut reklaami tegema. Kindlasti tulevikus heastan selle oma ajutise solidaarsusilmingu ja teen midagi täiesti taktitundetut ning vulgaarset. Selles ei maksa kahelda.

Igatahes, sinikatest tahtsin rääkida. Kuidas ma üks päev olin jõusaalis ja tegin mingit hantlitega harjutust, selles mõttes, et ma tean täpselt mis harjutust ma tegin ja et see polnud lihtsalt mingi suvakas harjutus, aga see pole antud jutu kontekstis absoluutselt oluline deitail, seega peate leppima sellega, et ma tegin ühte spetsiifilist hantlitega harjutust. Imetlesin oma ilusaid suuri lihaseid ja silmanurgast nägin, kuidas see üks kutt, kes mulle tegelikult väga meeldib, teeb kõrval sarnast harjutust poole raskemate hantlitega ja korraks jääb mind justkui vaatama. Aga mitte imetlevalt, vaid kohkunult. Ja ma hetkeks mõtlesin, et kas ma jälle hirmutan väeteid eesti mehi oma lihasmassiga ja too mõtleb, et iiiuuu kui ebanaiselik! Kui ma märkasin oma paremal käsivarrel kolme ümmargust sinikat. Nägid välja nagu keegi oleks mul kõvasti käsivarrest kinni haaranud ja elu eest tuuseldanud. Läksin kõrval treeniva kuti juurde ja teatasin malbelt naeratades, et ma sellepärast käingi musklit pumpamas, et ükskord oma joodikust mehele vastu hakata ja ta läbi klohmida. No ei, tegelikult ma ei teinud seda. Sekundiks mõtlesin, et see oleks muidugi hea vabandus jutustama minna, aga noh, koduvägivald vist pole selline mõnus jäämurdja, millega sümpaatsele inimesele positiivset muljet saaks avaldada. Vist. Ma pole uurinud, aga kuidagi sisetunne ütleb, et see oleks veidi kohatu.

Ja te võite või maha lüüa, aga mul pole halli ainugi, kust ma sellised jäljed sinna sain. Pole mul ei meest, ega peikat kes minu vastu kätt tõstaks. Lastega kakleme ka peaasjalikult sõnu kasutades. Niisiis, kuidas, millal, miks? Ja mul kogu aeg nõnda. Pidevalt näen välja, nagu oleks mõnes baarikakluses osalenud või vähemalt erootilistes ohjeldamatutes sidumismängudes kaasosaline olnud.

Paar päeva hiljem tegin kodus süüa ja kulpi liigutades suutsin endale keevat kastet randme peale lajatada. Selle armi kohta on mul vähemalt selgitus olemas. Aga jah, koos nende teiste sinikatega näen ikkagi välja nagu asüüli vajav naisterahvas.

Siia pilt minu sõjatraumadest, sest te ju tahtsite näha, on ju, eks

Fun fact – ei tegelikult see pole naljakas, fakt aga küll – kui mul tegelikult olid kehal peksmise tagajärjel tekkinud armid ja sinikad – isa oli lahke käega, mitte abikaasa – siis olin ma neist vägagi teadlik ja oskasin suurepäraselt ka uudishimulike silmade eest varjata. Asjad on harva nii nagu need välja paistavad.

Üks kommentaar “No jah siis

  1. Mul oli kunagi kolleeg, hästi pikk neiu, mängis korvpalli ja mängus ikka juhtub, sai kellegi küünarnukiga täpselt silma alla, pool nägu oli tumelilla. Tema ütles ka, et poes oli ikka jube käia, inimesed konkreetselt haletsevalt vaatasid, eriti kui ta koos lapsega oli, umbes et nii suur tüdruk, aga ikka saab peksa…

    Liked by 1 person

Lisa kommentaar

Kommenteerimiseks palun logi sisse, kasutades üht neist võimalustest:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s