Miks on mehed paremad kokad kui naised?

Loomulikult on pealkiri provokatsioon, kliki bait. Ma ei arva tegelikult, et mehed on paremad kokad. See on müüt, mida mehed agaralt usuvad ja levitavad. Meestel on loomu poolest alusetult kõrge enesehinnang ja nad usuvad siiralt, et nad on kõiges paremad, kui nad vähegi viitsivad mingi asja ette võtta. Võimalik, et mõni mees usub seda, et ta on naisest parem kokk, kuna see üks kord, kui ta võileiba tegi, siis keegi ei saanudki toidumürgitust. Nad on ju vähenõudlikud. 

Aegajalt, ma tunnistan, on naised ise ka seda meeste müüti takka õhutanud. See tuleb kahest reaalsest olukorrast. Esiteks, naised vahel väsivad, kui nad peavad viis korda päevas perele süüa tegema. Ja nii nad kasutavadki väiksest valget valet, et vähemalt mõnigi toidukord mehe kraesse nihverdada. Teine, samavõrra igapäevane ning igas majapidamises esinenud stsenaarium, hõlmab veini. Nii nagu mehed joovad naisi ilusamaks, nii joovad naised oma mehe kulinaarseid ponnistusi maitsvamaks. Kes meist poleks pärast seda kahte üleliigset pokaali järanud grilliliha, mis oli ühelt poolt söestunud ja teisest otsast alles määgis, samal ajal kiites, et nii luksuslikku einet polegi elus saanud. 
Eeltoodu ei tähenda, et meeste seas ei võiks olla häid kokki, kes tõesti suudavad igast ebatõenäolisest toiduainest gurmee õhtusöögi välja võluda. Loomulikult on. Samuti nagu on naisi, kes on ka kaine peaga peale vaadates täitsa kobedad tükid. Erand ikka kinnitab reeglit. 

Ometi on üks põhjus, miks mehed on köögis paremate eeldustega, kui õrnema soo esindajad. Kui mina teen süüa, siis tavaliselt tähendab see seda, et ma hakin porgandeid, keedan läätsi, praen liha ja vahustan mune, samal ajal pesen aknaid, õmblen kardinaid, loen romaani, vaatan seriaali ja ajan sõbrannaga juttu. Kui mees teeb süüa, siis see näeb välja järgnevalt: ta võtab kapist poti, valab sellesse vett, asetab pliidile ja alustab vee keetmist. Järgnevad seitse minutit, vaatab ta kuidas vesi keema tõuseb. Siis hakkab ta otsima kapist makaronipakki. Leides paki, hakkab ta sahtlitest otsima kääre, millega pakki avada. Võimalik, et ta hüüab üle ukseläve ja küsib abikaasalt üle, et millises nendest kolmest sahtlist käärid asuvad, aga isegi pärast abikaasa põhjalikku selgitust ei pruugi ta kääre leida. Lõpuks ta kannatus katkeb ning ta rebib paki puruks, osa makarone lendab pakist pliidile, põrandale ja külmkapi otsa, aga sellest pole ju lugu, enamus sattus ju siiski potti. Järgmised viis minutit vaatab mees, kuidas makaronid keevad. Kui pasta näib valmis olevat, siis hakkab ta kapist sõela otsima. Hüüab uuesti naisele, et too tuleks ja näitaks millises kapis nad majapidamises sõela peidavad. Leides sõela, kurnab mees pasta ja kallab selle tagasi potti. Otsib potikaant järgmised kaks minutit. Loobub, sest ei leia. Pärast seda otsib mees kapist sibula. Leiab noa, millega sibul koorida. Asetab kooritud sibula lõikelauale. Otsib veel ühe sibula. Koorib ka selle. Asetab teise sibula esimese kõrvale. Muigab ja läheb teise tuppa telefoni järele, et teha kahest sibulast pilt, postitada see Instagrami ja pealkirjaks kirjutada “meenutab kahte teist ümmargust asja, mida mulle meeldib paljaks koorida”. Ootab natuke aega, kui mõni tema sõpradest südame pildi alla paneb. Naeratab rahulolevalt. Siis läheb mees külmkapi juurde ja teeb endale neli võileiba, sest tal läks kogu selle keerulise söögitegemise peale kõht tühjaks. Pärast võileibade söömist, ta jätkab. Hakib sibulad. Otsib välja panni. Paneb selle pliidile. Otsib kapist õli. Valab õli pannile, ootab kuni õli kuumeneb, lisab pannile hakitud sibulad. Praeb sibulaid. Kui sibulad on kenasti klaasjad, hakkab mees otsima kapist hakkliha. Selleks ajaks, kui ta leiab hakkliha, mille naine oli külmikusse teiste lihatoodete taha ära peitnud, on sibulad jõudnud mustaks kärsata. Mees viskab hakkliha pannile, nii et õli lendab pliidile, seintele, põrandatele. Mees praeb hakkliha, kuni see on pruuniks muutunud. Siis hakkab mees otsima maitseaineid. Leiab mingid terad ja eeldades, et see on purustatud must pipar, valab seda hakklihale. Pärast valamist loeb pakendilt, et tegemist oli hoopis purustatud kardemoniga. Naeratab, ups, aga kes ütles, et kardemon ei sobi hakklihaga kokku? Kui hakkliha on praetud ja maitsestatud, segab ta selle makaronidega kokku ja kutsub pere sööma. Naeratab rahulolevalt, kui abikaasa pärast kolmandat veiniklaasi teatab, et tema küll ei oska nii maitsvat pasta carbonarat valmistada, ja mis põnev nüanss seekord toidu sisse sattus, midagi idamaist ja vürtsikat. Lapsed söövad vaikides ja kallavad roa ketšupiga üle – nad on nii näljased, kuna pidid makaronide valmimist tavapärase 15 minuti asemel 48 minutit ootama ja olid juba põhimõtteliselt valmis tapeeti järama, kui toit lõpuks valmis sai. 
Mis ei ole ju üldse halb iseenesest. Kui mees hakkab midagi tegema, siis ta pühendub sellele täielikult, ta ei tegele kõrvaliste asjadega. Pajaroad, supid, ahjuroad vajavadki pikka ettevalmistusaega, et maitsed jõuaks leende imbuda. Sellepärast usaldataksegi sellised projektid meestele nädalavahetuseti, siis on mehel aega köögis mängida. 

Eelnev põhineb minu subjektiivsel kogemusel. Ilmselt on palju mehi, kes köögis oskavad samal ajal sibulat hakkida ja nätsu närida, lihtsalt mina pole sellistega veel kokku puutunud. Aga te võite vabalt oma tublide meestega kiidelda, ma pole kade.