“Koduabiline”

“The Help”

Kathryne Stockett

Tõlkija Krista Kallis

454 lk

Kolme Ameerika lõunaosariikides elava naise lugu, aga mitte ainult. Kaks naist on “värvilised” koduabilised ja kolmas on noor valgenahaline naine, kes otsustab trotsida traditsioone ning mõelda kastist välja, ja mitte ainult mõelda, vaid ka tegutseda. 


Ääretult põnev ja nüansirikas romaan. Mitmed ühiskonna valupunktid on ettevõetud ja lahkama asutud. Tuleb piinlikustundega tunnistada, et kuigi väga palju uut infot ma ei saanud, siit ja sealt oli fakte viiekümnendate eluolust minuni lekkinud, aga ega ma väga asjasse süvenenud polnud. Muidugi ma teadsin, et see oli suur edasiminek ühiskonnas, kui mustanahalisi hakati ülikoolidesse vastu võtma, kui neil lubati valgetega samas transpordivahendis sõita, kuigi eraldi istekohtadel, aga siiski. Isegi seda olin justkui varem kuulnud, et segaabielud polnud mitte lihtsalt pinnuks silmis, vaid lausa keelatud. Seetõttu mulle raamat meeldiski, et süveneti tolle ajastu tahkudesse. Läbi lugude toodi lugejani klassivahe peened nüansid, õhturiiete kandmise kirjutamata etiketireeglid ja mis kõige olulisem – vuhvade vimm. Ülemusel on selle fenomeni kohta üks teine väljend, ma teinekord ütlen sulle, kui me omavahel oleme. Ta räägib meeste vihast ja siis sellest teisest asjast. Ütleb, et meeste (on võimalik, et sõna “mees” asemel kasutab ta meessoole iseloomuliku suguorgani rahvapärast ja vulgaarse alatooniga hellitussõna) viha on nõrk ja jõuetu, et nad korra saavad kurjaks ja mölisevad, aga varsti unustavad ära ja elavad elu edasi, justkui midagi poleks juhtunud. Vuhvade vimm (on hea võimalus, et ta ka siin kasutab naissoole eriomast reproduktiivse avause siivutut sünonüümi) aga on julm ja halastamatu. Naine võib aastaid planeerida kättemaksu ja siis, kui ohver seda kõige vähem oodata oskab, lüüa allpool vööd, nõnda, et tollel jääb hing kinni ja silmist paiskab sädemeid. Ja just sellisest vuhva vimmast raamat kõnelebki. Kuidas näilise rafineerituse ja säravate naeratuste taga hautakse kättemaksu, tõmmatakse niite, saadetakse sõnumeid. 

Arvestades hiljutisi sündmusi, sobis see raamat praegu lugemiseks suurepäraselt. Mõtlesin sellele, et nii palju on Suure Lombi taga rassivaenu. Vahel on see ilmsem ja siis jälle varjatum. Ja kuidas üldse rassisimist aru saadakse. Väga eredalt jäi meelde kirjeldus raamatus, kus kaks valgenahalist räägivad omavahel mustanahaliste eraldamisest ja samas täiesti siiralt märgivad, et “kujutad ette, mõni on ju rassist, mitte nii nagu meie sinuga!” Ja ma mõtlesin, et kuidas inimesed põhjendavad üleolekut tumedanahaliste ees? Polnud ju nii nagu meil, et võõrrahvad tungisid sisse ja okupeerisid kodumaa. Enamik aafriklasi toodi vastu tahtmist kodust Ameerikasse ja mingit elu neil seal polnud. Loomulikult on väga nunnu vaadata, kuidas Margaret Mitchell oma suurromaanis kirjeldab sõbralikku kooselu mustade ja valgete vahel. Ütleme nõnda, isegi kui oli majapidamisi, kus orjadel oli inimväärsem elu, siis puur on ikkagi puur, isegi kui see on kuldne. 


Ja ma arvan, et just see paralleel raamatutegelaste vahel ongi selle romaani suurim väärtus. Ühest küljest oli valgetel koduperenaistel võim oma teenijate üle, aga samas pidid nad alluma meestele ja meeste poolt paika seatud ühiskonna normidele. Ja nende haletsusväärne olukord polnud mitte mingil moel nende enda põhjustatud. Nende ainuke süü oli sündida naisena. 


Pühapäeval käisin ma kinos vaatamas “Misside mässu”, mis samuti näitas ühiskonna suhtumist naistesse. Film ise oli veidi pinnapealne ja lihtsake, aga sõnum kandev. Ja kuigi viiekümnendad on ammu möödas ning isegi seitsmekümnendad, siis nende pärandit tajume me jätkuvalt. Võibolla meie siin Eestis ei saa sellest aru, et miks võideldakse naiste õiguste eest, sest meil on siin juba ammu naistel olnud pea samad õigused kui vastassool. Mujal maailmas on asjad olnud palju arhailisemad. Ja ma arvan, et seda on oluline teada, arvestades, et ühiskond muutub aina rahvusvahelisemaks. Inimesed kipuvad probleeme ignoreerima nii kaua kuni need isiklikult ei puuduta. Kui see asi toimub kusagil kaugel, mitte minu tagahoovis, siis las olla. 

Dr Guugel, avita!

Reede varahommikul ärkasin hirmsa hädaga – loodus kutsus. Mul selle kuumaga keha teeb erisuguseid trikke ja hoiab vahel suvaliselt vett kinni ning sama suvaliselt otsustab sellest ka lahti lasta. Tavaliselt siis kui ma sügavalt magan, olen ennast kuhugi mõnusalt kerra ajanud või asun lähima käimla juurest valgusaastate kaugusel. Sest kui see juhtuks mugaval ajal, siis ma seda ju ei märkaks ega kirjutaks sellest. Niisiis, kell 4.35 ärkasin üles. Esimene mõte oli ummisjalu peldikusse koperdada ja teine mõte oli, et mis see hirmus hääl on? Mõtlesin, et ehk nad parandavad asfalti, selline jube plärin oli.


Kui ma vetsu ukse taha jõudsin, astus köögist välja Esmasündinu. Ei taibanud küsida, et kas ta just ärkas või läheb alles magama, teismeliste uneharjumustest ma aru ei hakka saamagi. Igatahes, teatab siis tema mulle, et meie külmkapp lõriseb nurgas. Et vait jääb alles siis kui uks avada. Eem… no see küll ei tundu kuigi arukas meetod mürinast vabanemiseks. Ütlesin, et ma lasen vee välja, endal, mitte autol, ja uurin asja. 


Kuni ma lasin gravitatsioonil enda üle võimust võtta, mõtlesin, et kuidas nüüd jälle nii, et keset ööd need kodumasinad katki lähevad? Ja oleks ju tore, kui mul oleks mees, kes öösel sellega möllaks, ja ma saaks alles hommikul teada, et midagi öösel juhtus. No jah.
Läksin siis ja uurisin asja. Jube hääl tuli kapist. Otsustasin, et tõmban juhtme seinast ja magan veel tunnikese, nii ruttu ei tohiks toit üles sulada. Liigutasin siis külmiku seina juures eemale. Mul on ju nii tilluke köök, et kõik on millimeetri täpsusega paika pandud ja selleks, et külmik vooluvõrgust välja võtta, on vaja teda seinast eemale nihutada, nii 70 sentimeetrit. Ja kas ma seda mainisin, et külmkapp kaalub mul tühjalt 90 kilo? Ja et ta polnud mul tühi? No olgu, õnneks on tal muidugi rattad all. Tõmbasin välja, juhe seinast ja sinna ta jäi. Kui te nüüd arvate, et ma rahulikult magama suutsin minna, siis teeksite rängalt. Ma läksin hoopis elutuppa külmkapi kasutusjuhendit lugema. Sain ainult nii palju teada, et kui külmkapp teeb jubedat häält, siis pole ta õige nurga all. Sellest infost mul eriti palju lohutust ei olnud. Läksin ikkagi magama, süda sees raske.

Kuuest ärkasin uuesti üles ja panin külmiku uuesti tööle. Midagi polnud muutunud, ikka tegi seda jubedat müra. Lükkasin kapi seina tagasi ja otsustasin, et õhtul tegelen sellega. Tuju oli muidugi rikutud, sest esiteks ma sain nii vähe magada ja lisaks olin ma üsna veendunud, et mul tuleb hakata uut külmkappi ostma. Tundus täiesti ebaõiglane, sest ma alles mingi neli aastat tagasi ostsin selle ja üldiselt on mul Electroluxidega head kogemused olnud.


Kuna blogimaailmas on jätkuvalt ikaldus, siis otsisin ma internetist oma valule leevendust. Kui eestikeelseid vasteid vaatasin, siis näis olukord äärmiselt nukker. No ikka kabelimats. Ohkasin ja uurisin siis, et kas praegu võiks olla külmikutele sooduspakkumisi. Oli. Isegi täpselt minu mudel oli seal saadaval, pisut alla neljasaja euro. Siis vaatasin, et mida inglisekeelsed inimesed lõrisevast külmikust arvavad. Saate aru, internetis on lehekülg, kus on erisugused helid, mis külmkapist kosta võivad ning nende helide päritolu ja see kas tegemist on normaalse või anormaalse häälega (link).

Hea uudis oli see, et heli, kuigi hirmus ja jube, pidi olema täiesti normaalne. Edasi jõudsin ma YouTube videoteni, milles näidati ära, et mis viga ja seletati kuidas seda lahendada. 


Nimelt, kuigi mul peaks olema no frost külmkapp, siis mingil põhjusel oli hakanud jää kasvama ümber ventika, mis seda külma õhku kapis ringi tuuseldab. Usutavasti see tuleneb sellest, et meil käib külmkapist asjade võtmine altoodud meetodil: 

“Hmm, mulle tundub, et mul on vist kõht tühi.”

Avatakse külmiku uks ja vaadatakse kulmu kortsutades sisse. Kirtsutatakse nina ja suletakse uks. Vaadatakse kappides ringi.

“Äkki külmkapis on midagi huvitavat?” 

Avatakse külmiku uks. Libistatakse aeglane pilk üle kauba.

“Aga kas ma tahan magusat või soolast? Ja üldse mis siin on? Aga selles karbis? Või tolles sahtlis?”

Kõõlutakse ukse peal ja lastakse külma õhku enda peale puhuda.

“Midagi on selles potis vist ka.” 

Tõstab potikaane.

Ähh, jälle need makaronid hakklihaga, ei viitsi neid soojendada.

“Pannakse poti kaas tagasi ja lükatakse pott endast eemale.

“Üldse ma ei tea, kas ma tahan midagi süüa. Vist polegi eriti kõht tühi tegelikult.”

Lükatakse külmkapiuks kinni.

“Ei, aga midagi ikkagi näksida nagu tahaks.

“Avatakse külmkapi uks.”

Mulle tundus, et seal ikkagi midagi head oli.”

Tõstab asju külmkapis ringi.

“Ainult närtsind porgandid, võeh! Ah, mutt tuleb nagunii juba kolme tunni pärast koju, siis teeb soojaks need makaronid. Ma võtan praegu mõne puuvilja.”

Suletakse külmiku uks. 

Ma eeldan, et see toimub, kui mind kodus pole, sest kui ma juhtumisi kodus olen, siis tullakse minuga kööki jutustama ja avatakse külmkapi uks nagu muuseas, arutatakse minuga päevasündmusi, avatakse pakendeid, nuusutatakse toitu, pannakse pakid tagasi, tõstetakse asju ümber. Seda, et sealt midagi võetaks, seda ma ei näe, aga uks on kogu see aeg lahti. Ja pole siis mingi ime, et jää hakkab kasvama. No ja see ventilaator siis elu eest jõuras ja tema tiivad kraapisid jääd. Kõlaski nii, nagu keegi üritaks roostes saega endal mõnd jäset amputeerida. 


Lõpp hea, kõik hea. Sain murele lahenduse ja selgus, et meest polnudki selleks vaja.

Rahuldav

Tellisin hiljuti ühe raamatu Raamatuvahetusest. Olen sealt tellinud 21 raamatut ja ise umbes sama palju saatnud. Kliendid on mulle hindeks andnud 5, “väga usaldusväärne”. Teen endale pika pai – mulle ikka meeldib olla õpetaja lemmik. 
Juhul kui keegi ei tea kuidas see süsteem seal toimib, siis lühidalt on nii: sa said vanaemalt päranduseks Juhan Smuuli kogutud teosed, lugesid selle läbi ja nüüd tahaks “Tõde ja õigust” lugeda, pakud oma raamatut ja küsid selle asemel uue. Kui sul on rohkem raamatuid, siis saad rohkem letti laduda ja ka pikema soovinimekirja koostada. Kui keegi sult raamatu tellib, siis sul tekib punkt, mida saad kasutada meelepärase raamatu tellimiseks. Mõnus süsteem. Põhimõtteliselt pead tasuma pakiautomaadi raha, aga võid ka käest-kätte raamatu saada, siis on päris muidu. 
Nii. Raamatuid, mida ma ei loe on mul ka, need siis olengi teistele lugemiseks loovutanud. Kuna minu raamatud hästi kiiresti ärakrabatakse – tavaliselt mõnekümne minuti jooksul, kõneleb minu suurepärasest maitsest, khm. Lisaks olen ma ka raamatute üleandmise osas küllalt kriitiline. Mul on päris mitu raamatut, mille seisukord on, noh, kole. Näiteks selle raamatuga läks pahasti. Aga vahel olen ka lilli liiga hoolega kastnud ja mõni ämblik on otsustanud mu raamaturidade vahel hinge heita, ühesõnaga, sellised lood. Neid raamatuid ei julge mina kellelegi edasi anda. Sest, kuigi süsteem on põhimõtteliselt vorst-vorsti vastu turumajandus, siis minu seisukohast ma justkui kingiks raamatu järgmisele inimesele. See pole sama, kui oma vanu ketse osta.ee-s müüa. Raamatud kannavad minu jaoks mingit väärtust. Ja samuti ei suuda ma edasi anda ka raamatuid, mida olen ise kingituseks saanud. Minu meelest see kuidagi ei kõlba, pole väärikas. Niisiis, raamatud mida ma pakun on enamasti suurepärases seisukorras. 

Ise olen ma sealt erisugust kraami saanud. Päris mitu raamatukogu maha kantud eksemplari. Ja see on täiesti okei, kui mind on selle eest hoiatatud. Ongi kirjas, et vana raamat ja seal on mõned lehed lahti või kaas kahjustada saanud jne. Sõnum on ju oluline, lõppeks. (Teate, ma praegu ise ka üllatasin end, mina, kes ma raiun pidevalt, et presentatsioon on kõige A ja O 😲, ehk on mul veel lootust.) 
Ja siin ilmnebki inimeste erinev tase. Vahel ma tellin raamatu, mille omanik mulle pikki kirju kirjutab, kuidas raamatul on üks ja teine viga ja siis saabub raamat, mis on suhteliselt uus ja korras. Minu inimene. Ent siis on need teised… Olgu, jah, ma saan aru, et kui keskkonnas ongi põhimõtteliselt 3 võimalust raamatu seisukorda kirjeldada ja kõige kehvem neist on “rahuldav”, siis inimene pole ju seda valides midagi valesti teinud. Aga noh, teisest küljest, kui sul on raamatul veeplekid, kaanel mitte ainult kulumisejäljed vaid lausa suured tükid puudu, siis see pole ju rahuldav tegelikult. See on mitterahuldav. Ja ma oleks nagunii selle raamatu tellinud, sest ma tahtsin seda juba ammu lugeda. Aga kuidas ma jätan vahetuse eest talle positiivse tagasiside? Sest raamat ei vastanud ootustele. Üle ootuste halb oli. Ja samas, teise inimese head hinnet ka nagu solkida ei taha. Ma ei pannud midagi. Suhtlus neiuga oli meeldiv, selle eest panin maksimumpunktid, aga muus osas… ei olnud rahuldav.