Hullud naised

Lugesin põnevikku, “Minu viimane vale”, ma üks päev kirjutan sellest ehk pikemalt, mulle meeldis, täitsa viis pluss oli, noh, spoileriks. Aga hoopis põnevam oli see, et raamatus võetakse kõne alla hullud naised, noh, et mida kunagi naistele ette heideti ja mille alusel nad kinnisesse asutusse paigutati. Põhimõtteliselt kõige eest, mis on, pange nüüd hoolega tähele, inimestele omane, mitte ainult naistele – liiga vali naer, liiga pikad küüned, nümfomaania, düspareuunia – kõike seda nimetati hüsteeriaks (kreeka keelesest sõnast hystera ehk emakas). Nunnu, kas pole? 

Võtsin üks päev maja taga hoovis päikest, jah, ma olen nüüd üks nendest inimestest. Korraga kuulen, kui midagi raskelt murule potsatab. Ja veel kord. Kuna meil seal kasvab üks kreegipuu, siis arvasin esialgu, et äkki need pudenevad okstelt. Kui kolmas kord veel raksakas käis, siis läksin asja uurima. Selgus, et üks naabritest oli mind šokolaadimunadega pildunud. Need olid tal kõik kenasti külmkapis kõvad ja jahedad. Ma isegi ei tea mida selle peale kosta.

Igal hommikul lähen ma kodust välja mõõdukalt heas tujus. Mitte, et ma kohutavalt oma tööd armastaks või midagi, aga ega ma ei vihka ka seda. Ma valin hoolikalt taustamuusikat, sest ma tean, et kui ma liiga hoogsa soundtracki peale panen, siis ma ilma seaks vihastumiseta, kohale ei jõua. Ma naeratan uuele päevale ja võimalusele peagi oma lemmikblogisid lugeda ja ehk ka ise mõne mõnusa lookese valmis kirjutada. 
Kolmanda foori taga ma juba porisen. Mina ei saa aru kustkohast inimesed oma load on saanud! Ja miks nad oma autosid ei hoolda. Ja kui neil on nii palju aega hommikuti, et molutada, siis milleks nad üldse autoga sõidavad, minu jala või bussiga, pole vaja siin koperdada, nagu kahe karguga känguru!


Mina ei saa aru, miks ma seda kõike üldse hinge võtan? Mu sõit kestab vaevalt kümme minutit. Milleks ennast üles kruttida? Ja ma ei saa öelda, et see tuleks mulle üllatusena, sest iga päev on sama asi. Ma ju valmistan ennast mentaalselt selleks. Igal hommikul. Ja ometi, ma räuskan nagu marutõbine hüsteerik. Piinlik.


Uus asi, mis mind nüüd närvi ajab, on autojuhid, kes foori taga seistes otsustavad oma esiklaasi pesta. Nagu! Sa ei saa aru või, et su tuuleklaasivedeliku pihusti on seadistatud nii, et seda peaks sõites kasutama, eelistatavalt kusagil trassil, sest muidu pritsid sa mitte ainult oma esiklaasi, mõnel on nii vingelt seadistatud, et nende enda esiklaas ei saagi üldse märjaks, vaid katus, tagaklaas ja veel kolme nende selja taga peatunud auto esiklaasid. Not cool, bro! Ma saan aru, et sa ei viitsi muud pesta kui auto esiklaasi, aga kui su selja taga seisavad teised, vastutustundlikud, kodanikud, siis mina pole eriliselt õnnelik, et sa oma Maximast ostetud neljaeurose ja Fairy-lõhnalise vedelikuga minu auto plekke täis pritsid. Järgmine kes seda teha suvatseb, saab küll signaali! Tropikari ma ütlen!


Nii et, ma peaks ka kõigi kirjade järgi triibulises maikas, pehmete seinte vahel ja trellitatud akende taga helesiniseid tablette krõbistama. 

Lisa kommentaar

Kommenteerimiseks palun logi sisse, kasutades üht neist võimalustest:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s