"Pöial-Liisi. Pruudi eksperiment"

“Thumbelina. The Bride Experiment”
Sky Sommers
Copyright  ©️ Sky Sommers 2018
Cover by ©️ MadMadam 2018
Artwork by ©️ MadMadam 2018 and ©️ Lotabel 2018
256lk

Raamatusoovituse pätsasin seekord Manni lugemisblogist. Ta oskas nii paeluvalt kirjutada, et ma tulistvalu raamatupoodi tõttasin ja endale kirjapala lunastasin. Muinasjutud on mind alati paelunud, seetõttu polnud vaja pikalt moosida. Lisaväärtuse annab kohalik autor, kes muidu on tuntud oma erialase kirjanduse poolest, aga varjunime all aegajalt ka ilukirjandusega flirdib. me kõik toetame kohalikku ettevõtlust, mina olen valinud sellise väljundi. Õunu ostan poolakatelt, olgu siis midagigi eestimaist päritolu. Viimased lugemiselamused ongi kõik eranditult olnud kas siit pärit või vähemalt siin kunagi resideerunud suleseppadelt. 
Inglise keeles ma palju ei loe. Lühemaid jutukesi ja artikleid küll, aga ilukirjandust tahan ma siiski emakeeles lugeda. Tunnen, et palju läheb kaotsi, kuna igal lehel on mõni(kümmend) sõna, mille tähendust vaid kontekstipõhiselt aiman. Kui hakkaks sõnaraamatuga neid ridu lugema, siis jõuaks vist raamatu aastas läbi hekseldada ja noh, ma ju kärsitu. Aga muinasjuttu võib. Tekst on hea ja suur, saan hakkama, Ongi vahel värskendav oma mugavustsoonist välja astuda. Ehk koguni õpin midagi.
Kui me siin mõni aeg tagasi ühe sõbraga trehvasime ja jutustasime, siis loomulikult ei saanud me jätta rääkimata blogist – minu viiendast lapsest. Ja sõbral olid seoses sellega mõned ettepanekud, kuidas ma võiks oma tekste tuunida. Teravamaks ja mõjusamaks. minu mure õigekirja pärast teda väga ei kõigutanud, ta leidis, et kvaliteetne sisu trumpab misiganes grammatilised puudujäägid. Ma polnud päris nõus. Tema tõi näite, et kui Einstein pani kirja relatiivsusteooria, siis kedagi ei huvitanud see, kas tal seal komad olid õigetes kohtades, idee ise oli vapustav. No jah, aga mina ju kirjutan siin peaasjalikult küünelakist ja tampoonidest, mitte maailmaalustalasid kõigutavatest avastustest, mitte mingil juhul ei saa ma õigekirja sekundaarseks pidada. Lisaks on mul pidevalt tunne, et enamik lugejaist on minust vähemalt viiekümne IQ punkti võrra üle ja vaatlevad seda blogi, kui üht kiiksuga sotsiaalset eksperimenti, noh umbes, et laseme sellel ilmselgete autismijoontega neiul natuke möllata ja vaatame mis juhtub (ei, ma saan nüüd ise ka aru, neid sõnu kirjutades, et mul on probleemne minakuvand), no umbes nagu Rannamaja vaadatakse. Mida ma selle pika sissejuhatusega öelda tahtsin ma olen veendunud, et te kõik teate seda, et muinasjutud polnud algselt üldse lastele kirjutatu. Ja seetõttu sobib ka see kirjatükk väga hästi ka täisealistele. Kõik klassikalise muinasloo elemendid on esindatud, aga vahutav pastellroosa ninnu-nännu on välja lõigatud. Ja kui sa seda muinasjuttudega teed, noh, siis nad on hoopis teised jutud. 

Ja see jutt oli ikka kohe üks täitsa teist sorti jutt. Peategelane oli üks paras bitch, kui minult küsite, ja üldse mitte armas eksinud tütarlaps, nagu ma teda siiani kujutanud olin. Või kas teismelised tüdrukud ongi sellised? Ma ju ei tea, mul kogemus puudub. Sõpru tal eriti polnud ja kõigis, kes tema vastu headust ilmutasid, leidis ta midagi pahaendelist ning omakasupüüdlikku. Kuna Pöial-Liisi väsimatult iroonitses, siis oli talle ka väga keeruline kaasa tunda. 
Inglise keelest oleks rohkem oodanud. Kuidagi ühekülgseks jäi see mulle. kõvasti dialoogi ja sisemisi monolooge, aga vähe olustikku ja emotsioonide kirjeldust. Mul on tugev soov seda autori emakeele arvele kirjutada. Selles mõttes, et kui ta oleks sama raamatu eesti keeles välja andnud, oleks ehk ka keel mahlasem ja väljendusrikkam olnud. Eelmise inglise keelne raamat mida lugesin, oli Thomas Hardy “Eemal hullutavast ilmakärast” ja selle väljenduslaad oli puhas nauding – nii rikas, südamlik, elegantne, et hinge võttis kinni. Aegajalt olen ma enda lõbuks mõned isiklikud blogipostitused inglise keelde tõlkinud, ja alati jääb mind häirima see, et tulemus on väga puine, kuiv ja isikupäratu. ja noh, sama tunne tekkis mul ka Sky Sommersi romaanikest lugedes, et hingetu. loomulikult on võimalik, et asi on ka tema elukutses ja inimene väljendabki end nõnda, seda ma ju lõpuni ei tea.
Raamatul on kaks lõppu – optimistile ja pessimistile. Selles osas mulle meeldis, et autor kandis teema lõpuni välja ja ka lõpp oli vastav, pitsivahulist roosamannat ei tulnud isegi optimistile. Üldiselt võiks öelda, et idee mulle meeldis, kuigi ma oleksin eelistanud, et kirjanik oleks seda julgemalt avastanud ja kui juba muinaslugu lahkama hakata, siis ikka lõpuni välja, mitte nii, et kraabid skalpelliga õrnalt nahka ja lõpetad kohe, kui esimesed verepiisad end ilmutavad. Minu meelest selline keskmine lugemine. Halb otseselt polnud ja kulutatud ajast (ega rahast, raamatu sain RR-ust 4,99€ eest) mul kahju pole, aga uuesti seda lugeda ma ei viitsiks ning ei tekkinud ka isu teiste autori kirjutiste vastu.

Polülott

Esiteks kirjutas sellest Mallukas. Et tal on ja tahaks hirmsasti lahti saada, aga ei saa, sest kõik raha läks vannitoa remondi ja uue auto ostuks. Siis mölisesid tuustised käod Perekoolis, et üks teine suunamudija pidi “Õhtu” saates nii suurega olema, ja seda silmatorkavalt, kuid siiski edutult varjanud, et pidi hirmus piinlik olema ja nii. Ja mul tuli meelde, et ma kunagi varem, gümnaasiumis, ka kuulsin, kuidas tüdrukud sellest rääkisid ja isegi siis ei saanud ma täpselt aru, et milles kühvel seisab. 
Telefon on loti ees, he-he. No üks on kindel, ma sakin selfide tegemises ja üldse olen ma lühikeste kõverate jalgadega ning ebaproportsionaalselt suure ning pikliku peaga
Ma arvan, et see pole vist otseselt kaaluga seotud. Mõnel on lihtsalt lühike kael ja kui ta lõuga alla surub, siis moodustubki see hirmus ja kohutav lott, millest kõik räägivad. Minul pole. Ei mäleta, et oleks kunagi olnudki. Igatahes, ma pole sellele mõtlemisele kunagi oma väärtuslikku aega kulutanud. Kui ma lähen peegli ette ja surun lõua vastu kaela, siis muidugi ilmub sinna paar volti, aga üldiselt olen ma nii tähtsust täis ja nina ikka taeva poole, et mingit ebasümpaatset moodustist sinna ei teki. 
Mul on lott kõhu peal. Kohe mitu. Ilmusid sinna vist juba teise raseduse lõpus, vähemalt olen ma nendest siis oma päevikus kirjutanud. Mul pole kuigi elastne nahk. Kui juba venis, siis nii jäigi. Muidugi on see minu isiklik tragöödia, sest see pole vähemasti mu näos, eks ole. Kui ma sellest ise ei kirjutaks, siis teaksid sellest ainult need vähesed, kellele on osaks saanud ebaõnn mind pesuväel näha. Ja nagu lõualotiga, ei oma kaalunumber ka kõhukotiga mingit seost. Tõele au andes, muutub kaalu lisandudes see kott kõhu peal isegi sümpaatsemaks. 
Selles mõttes, et kui teised oskavad ennast pildistada nii, et ühtegi lotti ega muud inetust pildile ei jää, siis minu anne on ilmselgelt selles, et ma suudan jäädvustada isegi need vead, mida mul tegelikult küljes pole. Ma arvan, et see on tulevaste põlvede jaoks oluline oskus, sest muidu arvatakse, et inimesed olid kõik siis täiuslike kõhulihaste ja üleelusuuruste pardimokkadega

Asi pole üldse minus, ausalt, see peegel teeb mind paksuks. See on spordiklubide salajane vandenõu, et nende peeglid lisavad viis kilo, sest muidu ju kõik vaataks, et kle, ma juba täitsa kobe tükk, polegi vaja oma liikmestaatust pikendada, aga nii jääb alati mulje, et ei, natuke on veel ideaalist puudu
Ma panen siia oma teooria tõestuseks kodus tehtud pildi, kus ma olen ikka silmnähtavalt saledam. Ülemised pildid on tehtud 22.05 ja alumine 5.05. Isegi kui ma olen veidi kosunud, siis nagu c’mon, eks ole
Ühesõnaga, jätke lotid rahule, ilmas on suuremaid probleeme.