Tundlikkusest ja ärevusest

Kui ma olin kahekümne viie aastane, pluss-miinus viis aastat, lubasid vanemad inimesed mulle, et kui ma vanemaks saan, siis hakkan asjadesse rahulikumalt suhtuma, ei võta asju hinge, ei hooli pesemata akendest ja triikimata pesust. Nüüd olen ma vanem. Aga tundlikkus eelnimetatud asjade pärast on hoopis süvenenud. Kui midagi, siis praegu olen ma asjade suhtes veelgi tundlikum kui varem, nooremana.
Näiteks peavad mul magamiseks olema ideaalilähedased tingimused. Seda et ma kodunt eemal olles hästi magada ei saa, sellest olen ma vist isegi kirjutanud. Noh, et kui ma reisin, siis on kindal laks, et ma esimesed kaks ööd ei maga, kolmandal olen lihtsalt sellevõrra kurnaud, et kukun. Seetõttu eelistan ma kõik oma reisid korraldada nii, et ma kas jõuan ööseks koju või kui juba pikemaks minna, siis veidi kauemaks kui kaheks ööks, sest muidu ma ei puhka välja. 
Viimane hotellikülastus
Aga ega ma ka oma kodus just hästi ei maga. Mind häirivad valgusvihud, helid, lõhnad. Vanad uksed olid klaasidega, mis tähendas, et kuigi minu toa uks oli kinni ja elutoa uks, siis ma ei saanud ikkagi magada, kuna läbi klaaside kumas elutoast teleka värelev valgus või läbi köögiakna tänavavalgus. Loomulikult ei saa ma uinuda kui keegi räägib, norskab, lind laulab, arvuti suriseb. Aga kui surmvaikne on, siis ma ka ei tuku, liiga kõhe. Ma olen keset ööd riideid vahetanud ja voodipesu kui mulle pole pesuloputusvahendi lõhn meeldinud. 
Suvel ei saa ma magada siis kui päeval on muru niidetud, sest ma tunnen muruniiduki vahel puruksrebitud vihmausside lõhna ja see jubedalt häirib (ma tean kuidas mõrvatud vihmaussid lõhnavad sellepärast, et lapsena pidin maal vanaema juures vihmausse konksu otsa ajama), mõnikord mitu päeva, enne kui linnuksed nad ära söövad või nad päikse käes ära kuivavad. Muide, fun fact, kuigi te ilmselt teadsite, aga ma ikkagi mainin, vihmaussid on mõlemasoolised ja kui sa need pooleks teed, siis pea jalutab edasi ja kasvatab endale uue saba, umbes nagu sisalik. Ka liiga kareda voodipesu või liiga suure padjaga ma ei maga, umbses ruumis, mul on ilmtingimata vaja suurt ja rasket tekki, isegi südasuvel sest ma ei saa magada kui mul pole raskust peal. Ja need on kõik kõigest välised tegurid. Sisemistest ei hakka praegu kirjutama.
Üks päev niideti jälle muru. Ma ei pidanud akna juurde minemagi, koridoris tahtis juba poolikute vihmausside lõhn mul silmanägemise ära võtta
Üks päev käisin ja sügelesin hommikust õhtuni. Rinnahoidja pesemisjuhis hõõrus ebamugavalt vastu selgroogu. Kohendasin seda iga kümne minuti takka, aga ikka oli valesti. Lõunaks olin ma ennast juba nii üles kütnud, et kaalusin tõsimeeli kopsukast loobumisele. Aga noh, ma ei saa ju. Otsi pärast neid tisse sealt põlvede vahelt. Reeglina lõikan ma kõik sildid kohe maha, sest eks varemgi need elu rikkunud, aga ju siis sellel keskaegsel piinariistal jäi see lüke tegemata. 
Viimastel aastatel tunnen ma lahkumiseärevust. Ükskõik kust ma minema hakkan, kas kodust välja või koju tagasi, mul hakkab sees keerama ja ma käin vist kolm korda enne seda kempsust läbi. Eriti halb on näiteks siis kui ma lähen välja kõndima või õue jooksma. Ärge küsige, mul pole halli aimugi mida ma kardan. Ainus mis on selle juures kindel, et see tunne iga aastaga süveneb. Aastaid tagasi oli mul selline vastik tunne siis kui ma pidin ühest linnast teise sõitma. Nüüd tekib sama tunne, kui ma lähen prügi välja viima. 
Ma mõistan, et osad inimesed arvavad, et ma olen ülbe ja selletõttu ei käi külas, aga tegelik põhjus on selles, et minult nõuab tohutut eneseületust, et üle oma kodu ukseläve astuda. Kui ma juba autos istun, või mõnes teises minu jaoks tuttavas keskkonnas, siis on parem, aga just see hetk kus ma pean reaalselt minema hakkama on kõige hirmuäratavam. 
Veel väljendub mu ärevus ja tundlikkus seltsielus. Noorena meeldisid mulle suured kogunemised. Nii tore oli kui oli hästi palju rahvast. Sai paljudega suhelda ja jube vahva oli. Nüüd tahan ma kokku saada ühe inimesega korraga. Ma tahan keskenduda talle. Ei soovi, et mu tähelepanu hajuks. Kui sõbranna ütleb, et kuule, lähme kolmekesi kohvile, siis minu esimene reaktsioon on, et kas Mari peab ka tulema? Mitte, et mul Mari vastu midagi oleks, sest ma võin Mariga vabalt suhelda, aga sel juhul ei soovi ma sinna Siretit. Aga proovi sa seda Siretile seletada, või Marile. Mõlemad peavad mind nõmedaks ülbikuks ja kutsuvad mu asemel hoopis Pireti kohvile. Ütleme nii, et sõprusringkond on viimastel aastatel ikka väga õhukeseks kulunud. Ja mis eriti nukker, see ei kurvasta mind üldse. Kui mul ongi plaanid sõbrannadega ja keegi tühistab ning mul avaneb võimalus hoopis kodus olla, pole mul selle vastu kõige vähematki. 
No ja kui ma praegu, keskealisena, eeldades, et pool elu on elatud ja teist samapalju veel jäänud, kardetavasti koguni rohkem, sest ma olen millegipärast arvanud, et tervislik eluviis on jube vahva ja värki, olen täielik närvihaige pundar, sest iga valguskiir hoiab mind öösiti üleval, poolikud vihmaussid ei lase uinuda, kahemillimeetrised riideribad panevad ihu sügelema ja postkastist värske lehe toomine põhjustab kõhulahtisust, siis mida ma selle ülejäänud elu jooksul veel kogema hakkan? Mis elu see selline on?

3 kommentaari “Tundlikkusest ja ärevusest

  1. Appi, kui hea tekst! Kohati tundsin siin ära ka iseennast (seltsielu, häirivad sildid, kodus olemine). Kohati oli lihtsalt naljakas:) Palun vabandust, ei naera üldse Sinu üle. Lihtsalt nii hästi ja naljakalt kirjutatud, mu meelest.

    Meeldib

Lisa kommentaar

Kommenteerimiseks palun logi sisse, kasutades üht neist võimalustest:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s