Venitamisest

Terve elu on mulle venitamise tähtsusest söögi alla ja söögi peale jutlustatud. Olen ise ka vähemalt korra kaheldava väärtusega venitamistehnikad blogis kritiseerida võtnud. Õige trenn olgu ikka nii, et esiteks pumpad kõvasti punni ja pärast siis lõdvestad ja venitad lihase pikaks tagasi. Ma ei näinud selles mingit loogikaviga. Sest seda oli mulle ju pähe raiutud ja mina olen lollakalt kuulekas, ei oska kahelda selles, mida vanad ja targad mulle õpetavad.
Kuni küsis mult üks vähem vana ja ometi samaväärselt tark, et aga miks sa venitad? No sest peab ju. Kes ütles? Eem, kõik…
Hakkasin siis asja natuke rohkem uurima ja kui ma ütlen “uurima”, siis loomulikult mõtlen ma “enda peal katsetama”. Sest millest ma olen oma keskmiselt mõõduka eluea jooksul aru saanud, on see, et sa võid kõik raamatud maailmas läbi lugeda ja teada saada kuidas ühel või teisel inimesel on elu läinud, siis ei anna see mitte ühtegi vastust sellele, kuidas sinu elu olema hakkab. See, et Malle naabertrepikojast võttis pitsat süües kolme kuuga  kilo alla, ei tähenda, et tema õde Pille pitsat süües ühtegi grammi kaotab, võibolla hoopis vastupidi ja võtab juurde. Selleks, et teada saada, mida pitsa sinu kehakaaluga teeb, pead sa ise proovima seda pitsat süüa. Ja nii on.
Sest kui ma mõtlen, et mis on minu eesmärk – saada ilus, punnis ja tihke lihas, siis miks ma enda pingutusi venitamistega saboteerin? Kas lihas kasvab nii? Jah, loomulikult kasvab, aga jube aeglaselt. Ja mul on ju kiire. Nagu öeldud, pool elu juba läbi ja pole mul aega siin viisteist aastat üht tõrksat lihast taltsutada.
Ülemusega rääkisin ka. Tal nimelt see tähtis koolitus, milles ma sel kevadel “tänu” Viirusele ilma jäin, paar aastat tagasi läbi tehtud. Küsisin, et kas tal seal koolitusel midagi ka venitustest räägiti, noh, et kuidas see uuema aja arusaam on selles osas? Hakkas mulle sama vana jura rääkima mida ma juba mudilasest peale kuulnud olin. Tõin oma uued vastuargumendid. Siis hakkas ta rääkima, aga et kui sa ei venita, siis su lihas jääb ju punni. Nii, aga see ju ongi mu eesmärk. Ei, sa ei saa aru, nagu niimoodi tihke ja kõva. Eem, no kui sa nii ütled, siis… see ju ongi see mida ma saavutada ihkan. “Ei, saad aru see pole ju naisterahva peal üldse ilus“, kõlas tema viimane katse mind mõistuse juurde tuua. See oli väga nunnu, et ta seda ütles, aga mind see küll ümber ei veennud. Sest esiteks, ma juba tean, et ma olen jõhker püss ja mingid lihased, olgu nad punnis või mitte, seda fakti ei muuda. Teiseks, ei tea kelle jaoks mul nii väga seda naiselikku ilu hoida on? Mitte keegi ju ei taha mind, isegi praegu, ilma muskliteta. Ja kolmandaks, minu meelest on lihased s*taks seksikad. Mida rohkem punnis ja veenilised, seda parem. Ja kõike seda arvesse võttes on ainult üks inimene, kelle meelest mu lihased peaksid ilusad olema, ja see tüüp vaatab mulle igal hommikul peeglist vastu, vidutab kavalalt silmi ja teatab: “How you doin’“.
Oma uue religiooni tõestuseks leidsin kohe ka teaduslikult tõestatud artikli. Interneti imeline maailm, kõik mida tahad uskuda, on “teaduslikult tõestatud”.
Artiklis öeldakse kokkuvõtvalt seda, et venitamine mitte ei paranda, vaid hoopis pärsib sportlikku sooritusvõimet ja kui pärast trenni venitada, siis ei parane mitte paindlikkus vaid valutaluvus. Ka seda lugesin, et jõutrenn juba iseenesest kasvatab paindlikkust ning venivust. Kui ma seda lugesin, meenus mulle, kui ma kaks aastat tagasi jõutõmbega tegelesin ja kuidas mind hämmastas see, et mu paindlikkus paranes, kuigi ma olin oodanud just vastupidist efekti. Seega, põhimõtteliselt olid kõik tõestused mul juba olemas, ma lihtsalt ei osanud neid märgata.
See kõik ei tähenda, et venitused on halvad või neid ei peaks tegema. Nagu ma rõhutada püüdsin, siis igaüks peab enda jaoks selle kõige õigema lähenemise leidma. Minu treeningkava on praegu selline, et kaks korda nädalas teen jõusaalis harjutusi alakehale ja kaks korda ülakehale ning kord nädalas teen tund aega venitusi ja ei mingit jõutrenni sellel päeval. Ühesõnaga vähendasin kõvasti oma treeningrituaali ja käin nüüd kõigest viis korda nädalas spordiklubis, mitte nii nagu varem, kuuel korral. Trennid on lühemad ka, sest ma ei raiska aega venitamisele. Rühmatrennid panin ma hetkel pausile, selline plaan oli mul tegelikult juba enne Viirust, nägin, et ma ei saa enam piisavalt koormust neist.
Mis ma veel öelda tahtsin, seoses trenniga, siis kuigi ma karantiini ajal sisuliselt kaks kuud ei teinud midagi, need üksikud võimlemised ja jooksud ei lähe arvesse, sest neid oli piinlikult vähe, siis polnud Viiruse eelse trennikoormuse taastamine kehale üldse nii suureks šokiks, kui ma arvasin. Esimene nädal olin veidi kange, aga mitte ebamõistlikult, selline tavaline lihaspinge, mis vahel ikka tuleb, kui trennikava vahetada. Raskused olid suhteliselt samad, ma ise hoidsin end tagasi, aga keha oleks kannatanud küll. Kõige ebameeldivam muudatus, mis korralikult trenni tegemisega kaasnes, oli kaalutõus. Ma võtsin nädalaga 4 kilo juurde. Saate aru, ah!?! Neli, nagu, see on põhimõtteliselt vastsündinud beebi kaal. Aga kuhu see kõik läks, sellest mul pole aimugi. Järgmisel nädalal kukkus kaal jälle normaalseks tagasi. Hakka või uskuma seda legendi, et lihas hoiab vett kinni.
Ühesõnaga, sellised uudised siis trennisaalist. Eks ma mõne aja pärast annan teada, kuidas mu punnis lihas elab, kui ma siis üldse veel arvuti taha oma lihasmassiga mahun.
*Pildistas Tatjana Siipan

3 kommentaari “Venitamisest

  1. Vabandust, et õigekirja kallale kipun, aga kuna see sõna aina kordus, siis hakkas häirima. Õige on \”paindlikkus\”, kahe k-ga. \”Paindlikus kehas sitke lihas\” vs \”Paindlikkus paranes\”. Aga muidu ma ka Maega ühest liigast, seda et \”sport on saatanast!\”:):):)

    Meeldib

Lisa kommentaar

Kommenteerimiseks palun logi sisse, kasutades üht neist võimalustest:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s