Distantsõppest

Helistas klassijuhataja, kolmanda poja klassijuhataja. Mure poisi pärast, et ta midagi ei tee. Kõige hullem on olukord muusikas, keemias ja kirjanduses. Noh, et tehku seal mingid testid ära ja lugegu üks raamat ometi läbi. “Ja minul vahet pole, kes selle muusika referaadi ära kirjutab, loomulikult mina pole seda teile öelnud, aga tegelikult ka.” Lõpetasin kõne, tänasin veel viisakalt, et õpetaja kuti pärast nii palju südant valutab, lõin plaksuga arvutikaane kinni ja teatasin ülemusele, et ma lähen nüüd koju Georg Otsast referaati kirjutama ja kui aega üle jääb, siis alustan uurimustööga inglise keelsete internetipõhiste õppimisvõimaluste kohta, sest minu kukununnu tiburullike valis just selle teema oma loovtööks. No ja Salinger tuleb vist ka uuesti raamaturiiulist üles otsida. Boss noogutas mõistvalt, tal ju ka kodus neli last.

Kärbsega on lihtsam, ikkagi ju alles neljas klass. Liikumispäevikut täidame ka nii, et mina teen istessetõuse ja kummilindiga kükke ning väljaasteid ja tema dokumenteerib liikumispäevikusse.

Enne trimestri lõppu, kui mul remondijamast juba tossu igast kehaõõnsusest välja ajas, olin ma põhimõtteliselt viidud seisundisse, kus ma mõtlesin, et fakit, jäägu istuma, mina ei jaksa-aaa! Kuidas ma teie meelest pean tegema tööd, õpetama lapsi, pahteldama seinu ja loodiga uksepaigaldajaid peksma? Mind on ainult üks ja kõik on ühtäkki mu küljes kinni nagu põrsapere emise nisade otsas. Kõik tahavad miskit, nüüd ja kohe!

Ma vihkan vingumist ja hädaldamist. Ma tean, meil kõigil on närvid läbi. Me kõik ju tahame nii hirmsasti tublid olla, või kui mitte isegi tublid, siis vähemalt kuidagimoodi see jama üle elada ja sellest terve mõistusega välja tulla. Ja ma ei julge mõelda, et mis saab septembris, eeldades, et septembris lapsed siiski koolimajja lastakse. Millised lõhed siis teadmiste vallas olema hakkavad.

Seesama kaheksanda klassi junts on muidu selline õpilane, et ta teeb koolis kõik oma õppimised ära ja kodus teeb minimaalselt koolitöid. Ma pole vist kunagi eriliselt pidanud tema õppimise pärast muretsema, ainult poppi panemise tõttu. Aga kui ta oma laisa kere koolimaja uksest juba sisse on pressinud, siis on kõik vinks-vonks. Andekas, aga laisk – kohutav kombo! See inimene õpib terve elu elama nii, et liigutab lille nii vähe kui võimalik, sest ta ei peagi rohkem, tema käes asjad lihtsalt laabuvad. Ja nüüd pean mina tema eest muusika referaati kirjutama ning “Kuristikku rukkis” lugema. Kas ma sellist õppetundi oma lapsele anda tahangi?

Ja see pole see postitus, kus ma kirun õpetajaid, üldsegi mitte. Ma ei kujuta ettegi, milline koormus neil praegu on. Näen, et mitmed saadavad meile pärast südaööd. Sisuliselt annavad nad ju kõigile õpilastele individuaalõpet. Ja nagu sõbranna veel välja tõi, siis osadel on ju ka veel omad lapsed kodus, keda ka tuleb õpetada. Minu stress on võrreldes nendega ikka väga tagasihoidlik.

Hirm ja ebakindlus tuleviku ees muutub aina painavamaks. Mis pagana maailmas me elame!?!

Meie ja nemad

Ma olen ammu sellele mõelnud, aga pole seda kuidagi sõnastada osanud, nimelt seda kuidas teatud inimesed mõjuvad nii autoritaarselt, et sa muutud nende kõrval justkui poolläbipaistvaks.

Kuna mul nüüd remondi ajal on igasugust kaadrit korterist läbi voolanud, siis tuletati see vana teema mulle meelde. Olen seda ka teiste puhul märganud ja tean nüüd, et asi pole minus, vaid see ongi valdav. Nimelt, kui minu koju, kes ma ennast eestlaseks pean ja inimestega eesti keeles suhtlen, tulevad kaks kirsasaabastes ja soniga ukraina töölist, siis mingil põhjusel lähevad asjad nii, et ma hakkan nendega vene keeles rääkima. Sama asi juhtub, kui ma parklas naabrimehe auto külje lömmi sõidan (okei, siin võib sellest aru saada nii, et ma olen suurtes süümekates ja seepärast ei hakka esinema, kuigi ka vastupidises olukorras hakkaks ma tõenäoliselt по русски susisema). Venelased eeldavad, et kõik eestlased peavad nendega nende emakeeles rääkima. Isegi noorema põlvkonna esindajad.

Minuga on muidugi veel raske, kuna mul see neetud nimi, eks ole, mis eeldab, et ma pean veatult osakama vene keelt. See tähendab, et kui ma näiteks tööalaselt sisestan kuulutusi kinnisvara portaali, siis 80% päringutest tuleb minuni vene keeles. Mina vastan neile enamasti kas eesti või inglise keeles, sest ma tõesti ei oska vene keelt üldse. Ma saan suure hädaga aru mida mulle kirjas öelda tahetakse, aga ma ei hakka isegi unistama sellest, et ma neile suudaks kirjalikult vastata. Umbes pooled potentsiaalsed kliendid haihtuvad ja ma ei saa kunagi teada mis põhjustel. Kas nad arvavad, et ma üritan neid lollitada ja ei vasta ühises emakeeles või ei saanud nad tegelikult ka aru, mida ma vastasin. Ülejäänud pooled tavaliselt helistavad ja on alati üllatunud et kuidas on võimalik, et Jekaterina ei räägi nendega vene keeles või kui suudabki midagi öelda, siis kõva aktsendiga ja hoolikalt sõnu otsides ning eksides grammatikareeglite vastu.

Nagu ma ennist mainisin, see pole üksnes minu probleem. Kui sageli olen ma näinud olukorda, kus ühistu koosolekul hakkavad kõik tädid oma katkises vene keeles ühele slaavlasele põhiseadust selgitama. Miks nad seda teevad? Miks mina seda teen? Miks ma ei suuda jääda endale kindlaks ja raiuda edasi eesti keeles ning kehitada õlgu kui nad minust aru ei saa? Ei noh, eks ma olen seda muidugi teinud ka. Ja nad saavad tegelikult väga kenasti aru. Suurepäraselt. Ma olen tundide kaupa jutustanud nõnda, et mina räägin omas keeles ja tüüp vastab mulle enda keeles ning mõlemad saavad teisest probleemideta aru. Mõnd üksikut sõna pead ainult pikemalt lahti selgitama või sünonüüme kasutama.

Mul pole teiste rahvuste esindajatega sarnaseid kogemusi ja ma ei saa kindlalt väita, et see on omane just slaavi kultuurile, et oma üleolekut väljendatakse sellega, et isegi kui saadakse riigi keelega ilusti hakkama, siis põhimõtteliselt ei räägita seda.

Ja veel, see näib omane just nimelt siin elavatele slaavlastele. Kui ma kunagi jaekaubanduses töötasin ja meil käisid vene turistid, siis nemad ei eeldanud kunagi, et müüja peab nendega vene keeles rääkima. Nad pusisid kasvõi sõnaraamatu abil inglise keelt, aga ükski ei löönud oma krokodillinahast rahakotti lauale ega kõmisenud vene keeles. Nii et äkki see siis on mingi uhkuse asi või jonn, et meie omad võimu demonstreerivad? Meie ja nemad.

Kes see laulab köögis. Vol 4. Süütunne ja paanika

Kodu remont on alati emotsionaalne virr-varr. Isegi normaalsetele inimestele, saati siis minusugusele ülemõtlejale.

Süütunne. Seda on keeruline vist seletada, aga ma pidevalt tunnen teatud süüd, sest ma pole piisavalt, noh, kuidas seda nüüd viisakalt väljendada…. “Kodutunde” materjal. Sõbranna ütles selle peale, et temal on just meeldiv vaheldus suhelda üksikemaga, kes pidevalt ei hala, et alimendid pole laekunud ja üht või teist ei saa teha, sest raha pole. Aga tema ongi erand. Üldiselt vaadatakse viltu kui ma ei ole seisusele kohaselt vaene. Või vähemalt raskustes. See tekitab teistes ebamugavust. Nad ei tea kuidas sinuga suhelda. Ja see, mu sõbrad, on äärmiselt vastutustundetu. Sest oluline on, et teistel oleks sinu juuresolekul mugav ning nad teaks kuidas sind kohelda.

Kogudusest hoiatati mind, et ma peaks kodutehnikat ning sisekujundust valides hoolikalt kaaluma, et ma kedagi oma ekstravagantsusega komistama ei paneks. Sest noh, usklike seas on rikkus ikkagi häbiasi. See saadab välja sõnumi, et ma mitte taevasse varandust ei kogu vaid ikka maa peale, kus koi ja rooste. Ja see on halb. Järelikult ma pole piisavalt hea kristlane. Kuna ma nagunii tunnen, et mul selles vallas pahasti, siis igasugused vihjed teevad väga hellaks.

Ja siis ma mõtlen, et mida perset! Ma pole ju seda raha kusagilt varastanud. Ausa tööga välja teeninud või noh ausalt tõestanud oma krediidivõimekust finantsettevõtte ees. Ja ma ei osta ju endale kullast tapeeti ning marmorist põrandaid. Tavalised asjad, pigem odavama hinnaklassi omad. Enamik asju on kokku ostetud allahindluste ajal. Ja see, et see maitsekas juhtus olema, noh, mis ma pean meelega kokkusobimatuid asju soetama või, et kedagi mitte riivata? Ja tegelikult ka, tiba kummaline on vabandust paluda selle eest, et ma võlgades ei siple ning vaesuses ei virele. Kui kedagi lohutab, siis jah, mul võib rahaga kõik ok olla, aga armastust mul ikka pole. Ja kui ma saaks, annaks kõik oma miljonid, et õhtul kallima kaissu pugeda.

Miljoneid mul siiski pole. Isegi tuhandetega on kitsas. Mis tähendab, et remondi juurde kuuluvad ka loendamatud magamata ööd, kus ma oma excel tabelis tulusid ja kulusid kokku arvutan. Et kas mul ikka jagub raha pistikupesa ja pahtlilabida jaoks. Ja siis mul tuleb ennast rahustada, sest keegi teine mind ju ei rahusta, ümbert kinni ei võta, kätt ei hoia, lohutavaid sõnu ei lausu. Ütlen ise endale, et see on ju ainult raha. Küll ma kuidagi hakkama saan. Alati olen ju saanud ja palju nutusematest olukordadest välja end vedanud, küll ka seekord. Ja milleks muretseda potentsiaalsete probleemide pärast, mis pole praegu üldse veel probleemid ning mida ei pruugi isegi kerkida? Ela üks päev korraga. Täna on ju kõik hästi. Katus pea kohal, toit külmikus ja puhtad stringid jalas. Kui homme enam pole, siis mõtlengi, et mis ja kuidas. Selliseid sisemisi monolooge pidasin viimase kolme kuu jooksul ikka päris ohtralt.

Mis ma veel avastasin, või õigemini, mis kinnitust sai – ma ei talu üldse kriitikat. Arvasin küll, et ma olen juba nii suur ja elukogenud, et suudan üle olla, pealegi juba planeerides teadsin, et nagunii vaatab enamus viltu, aga ikkagi läks hinge. Soov meelejärele olla ja tunnustust leida on jätkuvalt väga tugevalt mu sees. Ma püüdsin end lohutada sellega, et ükskõik millised valikud ma oleksin teinud, ka kõige tavalisema, turvalisema ja klassikalisema sisekujunduse puhul oleks leidunud inimesi, kellele see oleks olnud vastukarva. Naabrimees võttis ilusti kokku ja ütles, et ma olen aru kaotanud, sest kes paneb köögi seina tapeedi, kohe rikun selle veega ära, kohe! Ja mis vanaema pitstrussikutest ruloo ma veel akna ette panin? Lühter on ka halb, sest minu 226 sentimeetrine poeg hakkab oma pead selle vastu lööma ja isegi kui poega poleks, siis lühter? Köögis? Ja peegel? Lolliks läinud! Segisti oli mul ka muidugi halb. Seda ei öelnud enam naabrimees, aga üks teine tuttav. Ühesõnaga – ma sain jälle kuulda kui mõõtmatult loll ma olen, kõigis oma otsustes. Ja noh, ma ju tean seda tegelikult. Tean ka seda, et kõigile ei peagi meeldima, peaasi, et ise rahul oled. Ja ma olengi. Kirjeldamatult. Ja ometi mind kurvastab selline kriitika. See röövib mult rõõmu. Meenus paariaasta tagune vahejuhtum, kui tuttavad käisid külas ja iga asja peale “miks” küsisid. Miks sul on lillad seinad, aga miks sul on valged kruusid, aga miks sul on sellised pildid seintel, aga miks sul vannitoas vannikardinat pole, aga miks sul on noad nii nürid, aga miks su lastel pole iPhone, aga miks sa üldse blogi pead, aga miks sul on nii imelikud kulmud. Ja ma olin pärast seda mitu nädalat täiesti rivist väljas. Lõpuks mind lohutas teatud määral see, et ilmselt oli selline provotseeriv suhtumine tingitud mõningasest kadedusest. Jah, mul võivad seinad lillad olla ja noad nürid, aga ma pole ka inkassovõlglane ja ei pea elama üürikorteris. Väike võit ikkagi. Aga miks naabrimees õiendas, seda ma ikkagi ei tea. Tema puhul ma kadedust ei kahtlusta. Ilmselt peabki mind ullikeseks.