Kuidas motiveerida teismelist

Ei, ausalt, see koduõpe on ülivahva! Loving every moment of it!


Kärbes lahendab emakeele kontrolltööd ja kirjutab lauseid nii nagu ta ikka kirjutab – väikse algustähega, komadeta, kirjavahemärkideta. Innustan teda korralikult oma tööd vormistama.

“Aga ma ei viitsi…” venitab ta vastuseks.
“Sa veel tänad mind tulevikus, kui suudad Tinderis tütarlastele õigekirjaga muljet avaldada.”

Arvake, kes hakkas oma lauseid hoolikamalt presenteerima?

Nagu, jep, #aastaema!

Tea kas mul on praegu liiga hilja elukutset vahetada? Ma tunnen, et ma nagu täiega fiilin seda generatsiooni ja mul kogemust ning teadmisi, mida nad hädasti vajavad. Natuke nagu raiskamine kõike seda ainult neljale edasi pärandada. Vastutustundetu lausa. Ei?

Sigimisest

Naabrimees teadis rääkida, et kõrval trepikoja daamele kutsuti üks õhtu politsei. Kell üks öösel. Sest ta karjus oma laste peale. No kes meist poleks, eks ole. Aga et politsei? Kell üks öösel? Noo see on juba natuke Katrin Lusti materjal mu meelest.

Tahan teile kõigile südamele panna, et kuigi te olete nüüd sunnitud kodus olema oma kaaslasega ja kaua sa seda Netflixi ikka vaatad… Või teie kes klubidest enam värsket liha ei saa, aga Tinder pole veel kokku jooksnud….  Siis lihtsalt arvestage sellega, et ilmselt saavad kondoomid ka peagi apteekidest otsa nagu paratsetamool ja ibuprofeen. Kuid jumala eest ärge saage lapsi! Nagu reaalselt. Lihtsalt ei!

Mis mind karantiini juures ehk kõige enam raputas oli inimeste suhtumine oma lastesse. “Hissand jumal hoidku, ma pean nendega nüüd ju koos olema!!!” Eem, daa! Sinu lapsed ju! Eluõied, silmarõõm, hingepai või mis iganes häštääge te muidu Instagramis kasutategi. Õli valas tulle see, et ma juhtusin Netflixi pealt vaatama püstjala koomikuid, kes ka kõik nagu ühest suust heitisid rasedust, emadust, oma lapsi ja seda teist vanemat, kes kogu õnnetuses süüdi oli.

Hea küll, ma pole sellest kunagi saladust teinud, et mulle lapsed ei meeldi. Emadus tuli minu jaoks kusagilt teisest kohast, mitte minu isiklikust soovist. Universum tahtis vist midagi õpetada mulle. Jah, me kasutasime preventiivseid vahendeid. Jah, tunnistan, mitte alati kuigi hoolikalt. Aga emaks olemine ei kuulunud minu unistuste nimekirja. Mitte kunagi. Ma olen lihtsalt ekstreemselt viljakas. Samas polnud see ka mingi katastroof või maailma lõpp kui lapsed tulid. Ma olin terve elu ennast selleks treeninud. Nimelt, mu ema ei olnud kuigi emalik ema, sest tema ema polnud – näete mustrit, jah? – mis tähendas, et oma noorema õe ja venna kasvatasin sisuliselt mina üles. Esimese kahe pojaga ei olnudki mul nendega mingit erilist ema-lapse sidet, sest minu jaoks olid nad justkui mu nooremad vennad. Kas see teeb mind halvaks emaks, et ma nii tundsin?

See, et ma nii tundsin ei tähendanud kunagi seda, et oleksin nad hooletusse jätnud või kellegi teise kaela sokutanud. Minu ema oli Tallinnas ja nagu öeldud, ta pole suuremat sorti titeinimene. Ämm oli veelgi kaugemal. Esimesed kaks poega olid minuga kodus peaaegu koolini. Vanim jõudis lasteaias käia aasta enne kooli ja teine poeg umbes sama kaua. Kolmas ja neljas alustasid nooremana, sest tol ajal oli lahutus ja ma ei saanud nendega kodus olla, mitte et ma poleks seda soovinud. Seda, et lastel oleksid isiklikud tahvelarvutid ja läpakad, seda ka pole olnud. Siiani pole. Jagavad. See tähendab, et ma olen terve nende elu pidanud neile tegevust ning meelelahutust organiseerima. No ja ütleme nii, et laste meelest on ka tavalised kodutööd jube põnevad, kui neil lastakse kaasa lüüa. Kõik mu lapsed on õppinud koristama, tolmu imema ja nõusid pesema juba väga noorena. Nende jaoks oli see siis mäng. Nüüd on sellest kõvasti kasu nii mulle kui neile endile.

Mida ma öelda tahan on see, et kui teile näib mõte lapsega 24/7 koos olla ja talle tegevust välja mõelda keskaegse piinakambrina, siis parem ärge neid lapsi saage. Tõsiselt. Te ei tee sellega kellelegi teenet. Lapsed pole mingi elektroonikavidin, mille sa saad karpi tagasi panna ning tootjale tagastada, kui see su ettekujutlusele ei vasta. Laps pole ka mõni koduloom, keda on vahel nunnu vestikesse riietada, kellega selfidel poseerida ja korra päevas konserv ette lükata. Laps on sul 20 aastat vastutust ja terve elu muret.

Aga ka rõõmu. Ma tean, et olen blogis oma jõmpsikaid kirunud, aga need paar koos oldud päeva on olnud väga mõnusad. Nad on nii õnnelikud selle üle, et ma neile kolm korda päevas korralikult süüa teen, et lasevad mul terve päeva Netflixist saateid valida. Mitu päeva oleme Kärbsega koos värviraamatuid värvinud ja üksteist innustanud ning kiitnud. Koos oleme trenni teinud ja maailma olukorra üle arutlenud. Me olemegi reaalselt ninapidi koos kõik need päevad olnud ja pole üksteisel kõride kallal. Isegi natuke uskumatu tundub. Pigem näib, et sunnitud koosolemine on meid hoopis lähendanud, mitte üksteise vastu pööranud. On rohkem aega päriselt teineteisega suhelda.

Võibolla see ongi võti kuidas normaalsed inimesed kasvatada – ära ole liiga emmelik emme. Võta vabalt ja jää iseendaks. Aga neid, kes te emadust põlgate ja sellest igal pool pasundate, minge nurka häbenema, mul on teie pärast väga piinlik ja teie lastest on mul kahju.

Nutiajastust, raamatutest ja pinnapealsusest

Ma täiega fännan nutiajastut. See on nii äge! Et ma saan igal ajal teha oma telefonist pangaülekandeid, et ma ei pea atlast kaasas tarima, kui uude kohta reisin, et ma saan oma pere ja sõpradega sõnumeid vahetada, et ma saan teiste inimeste mõtteid lugeda ja nemad minu omi, et ma leian oma probleemidele lahenduse, ilma et peaksin mööda linna ustele koputama ja eiteakust lahendusi leidma. Muuhulgas. Plusse on veel, aga need on teemad, mis mind hetkel kõige rohkem puudutavad.

Kas nutikultus on muutnud inimesed pinnapealsemaks ja rumalamaks? Ma tahaks öelda, et mitte. Lihtsalt tänu soodsatele nutiseadmetele ja internetile on igasuguse haridus- ja sissetulekuga inimestel hõlpsam ennast esitleda ja olulisena tunda. Inimesed on läbi aegade olnud pinnapealsed. Nad ei näegi kaugemale, kui oma ninaots. Õnneks on alati olnud ka neid, kes tahavad teada rohkem, soovivad avastada maid, seilata meredel, uurida avakosmost. Ja tänu neile teerajajatele meil ongi täna vinged paarisajagrammised tehnikaimed põuetaskus.

Kui hakata üldistama, mis pidi olema piiratud silmaringiga inimeste forte, siis tänasel päeval peaks haridustase olema kõrgem, kui eales varem. Haridus ei riku aga matsi. Mitmed lektorid, kellega on olnud au veinivaatide setet tudeerida, kehitavad õlgu ja ütlevad, et suur osa ülikooli diplomiomanikest on lollimad kui lauajalg. Rääkides endiste tudengitega, siis jagunetaksegi kaheks – ühed kes ennast suure vaevaga läbi raamatutarkuse närisid ja teised, kes mängelva kergusega, muu elu kõrvalt, nagu muuseas, ka kraadi taskusse pistsid. (Muidugi on minust nõme ja üleolev siinkohal sõna võtta, arvestades, et ise olen ainult “eluülikoolis” nurga taga suitsu kimunud.) Jutu iva on selles, et kuigi info ja haridus on pea kõigile kättesaadav, siis see, kuidas seda oma elus rakendatakse, see sõltub indiviidist. Soov õppida, areneda, täieneda on midagi, mis tuleb seest, mitte väljast. See ei sõltu ajastust, kus elame. Süüdistada ajastust selles, et keegi on keskendumisraskustega, pinnapealne või lihtsameelne, on hale.

Kunagi kuuekümnendatel, kui televisioon ja telepilt muutusid massidele taskukohaseks, räägiti sellest, et peagi kaovad raamatud igavikku, kinod suletakse ja raadiojaamad lähevad pankrotti. Sellest on 80 aastat möödas ja mis on muutunud? Telepildile on ilmunud alternatiive. Viimased viisteist aastat juba räägivad inimesed, et nad “televiisorit” ei vaata. Sest on arvutid, telefonid, YouTube ja Netflix. Samal ajal pole kadunud ka raamatud, ajakirjad, ajalehed, raadiosaated, kinod, teatrid, kontserdid. Meelelahutuskanaleid on juurde tekkinud, aga vanad head pole ka kuhugi kadunud. Massiliselt on neid napakaid, kes koguni vinüülplaate ostavad ja koguvad. Tõenäoliselt on ka neid hullukesi, kes VHS-kassette ja helilinte alles hoiavad. Mina olen see totu, kes raamatuid ostab. Olen kaalunud e-lugeri ostmist küll, aga pole veel sinnamaani jõudnud. Ühel päeval. Kui nad vahepeal miskit uuemat ei jõua leiutada. Iva selles, et inimesed loevad raamatuid. Ja korralikult. Üldse loevad inimesed päris palju. Kasvõi blogisid. Kui ma võin oma blogi baasil mingeid analüüse teha, siis ma näen, et kuigi ma siin mõni aeg tagasi arvasin, et keegi mu raamatuarvustusi ei loe, siis statistika räägib teist lugu. Jah, võibolla esimese hooga saavad klikke need postitused, kus ma paljast ihu demonstreerin (tänan kõiki selle ilusa komplimendi eest, muuseas), aga raamatuarvustusi loetakse veel ka mitu aastat hiljem. Seega, huvi ilukirjanduse vastu pole kuhugi kadunud*.

Mida siis öelda pinnapealsuse kohta? Et inimesed ei märka maailma enda ümber, ainult seda, mis neile Instagramist vastu vaatab? Ei osata sõprussuhteid luua, ei osata oma emotsioone väljendada, ei osata süveneda? Ehk on viga minus, et ma nii sinisilmne olen ja inimesi armastan, aga ma pole nõus. Jah, ma olin see, kes solvus oma jälgijaskonna peale sõbra- ja pildiraamatus, sest nad ei ilmutanud minu vastu sellel määral märkamist ega hoolivust, kui mina ootasin. Praegu, kui sellest on aega möödunud ja mu tasakaal on taastunud, näen ma, et viga polnud neis, vaid minus. Minul olid eeldused ja ootused. Praegu saan ma blogist nii võimsa egolaksu kätte, et ma ei tunnegi teistest sotsiaalmeediakanalitest puudust. Isegi mõnevõrra meelitav oli, kui osad inimesed isiklikult mind üles otsisid ja küsisid, et kuhu ma kadusin. Jah, neid oli vähe. 2% kõigist “sõpradest”. Et siis need ülejäänud 98 on pinnapealsed ja lollakad? Kui mõelda veel paar põlvkonda vanematele inimestele ja nende eludele, siis kui paljud neist jäid suhtlema oma endiste koolikaaslaste või kolleegidega, kui nad just naaberkülas ei resideerunud? Ehk on suurem protsent kui 2? 10? 25? Tilu-lilu kõrvale jättes, inimesed hoidsid rohkem kokku, mitte seetõttu, et selleks oli soov, vaid kuna nad ei saanud taustajõuta hakkama.

Sellepärast olen ma veendunud, et inimloomus on suures plaanis jäänud samaks. Probleemid ja mured on samad, niisamuti nagu rõõmud ja naudingud. Mitte mingid inimeste leiutatud tehnikaimed ei muuda kedagi paremaks või halvemaks. Ainus, mis on muutunud on see, et me praegu märkame neid asju rohkem, sest ma saame üleüldiselt suuremas koguses infot kui eelnevad põlvkonnad. On öeldud, et ühes päevalehes on rohkem infot kui 17. sajandi tavakodanik terve oma elu jooksul sai. Ja igapäevane infohulk, mis meieni jõuab on umbes 174. ajalehe jagu. Ei olegi reaalne, et me kõike seda infomahtu suudame vastu võtta, analüüsida, meelde jätta ja edasi anda. Me teemegi valiku. Pinnapealse? Kellegi meelest kahtlemata.

*Seoses raamatuarvustustega toon veel välja, et ühe armsa blogijaga sai pikalt ja põhjalikult seda teemat arutatud, ning tema mainis, et raamatuarvustuste järele on lausa vajadus. Ta ise kirjutab kõvasti arvustusi ja teab millest räägib. Siinkohal tahan kõigile teile, kes ka raamatutest arvustusi kirjutate – Taavi, Marca, Tilda, Sepistaja, Laura-Kristiina, Marju ja teised – südamele panna, et jätkake samas vaimus. Vähemalt samas vaimus. Parem oleks kui julgemalt. Jah, need postitused ei saa palju kommentaare ja tunduvad, et ainult enda lõbuks kirjutate, ma tean seda tunnet väga hästi. Aga ärge laske sellel tundel end eksitada. Arvustusi loetakse ja need on vajalikud!