Varudest

Ma olen juba mitu aastat kuulanud suure põnevusega igasuguseid soovitusi teemal, et kodus peaks olema nädala jagu toidu- ja veevarusid. Üldse soovitatakse igasuguseid asju varuda. Noh, patareisid, vetsupaberit ja hügieenisidemeid. Ma ei püüa seda vajadust kuidagi pisendada ja väita, et mõttetu, aga mul tekib isiklik tõrge.
Kogu see varumine ja “äkki kunagi läheb vaja” suhtumine meenutab mulle nõukaaega, kus inimesed ostsid metsikutes kogustes manti kokku, mitte sellepärast, et neil tingimata vaja oleks, vaid kuna “äkki ühel päeval enam ei saa”. Ma arvan, et meil kõigil on vanatädisid või naabreid, kes ikka veel oma ’87nda aasta varutud rohelise seebiga pesu küürivad. No sorry, aga on napakas! 
Teiseks, tahate teada kui palju meil päevas toitu ja vett kulub? Tegelikult tahate? 
Noh, meil läheb hommikusöögile 1,5 liitrit piima;
300 gr hommikusöögi helbeid või kaerahelbeid (arvestades, et mina hommikust ei söö, ainult kohvi joon piimaga);
lõunasöögiks kulub circa kilo mingit laadi liha;
juurde pool kilo tatart/riisi/pastat vms;
umbes 2 kilo juurikaid;
umbes 1 kilo puuvilju ooteks;
siis nad söövad veel vahepeal võileibu, kaks poolekilost pätsi täistera saia päevas läheb nii, et silm ka ei pilgu;
võileivale määritakse võid või sulajuustu, pestot või hädapärast mõnd majoneesilaadset ollust;
200 gr juustu kulub päevas võikudele;
sama palju sinki;
pidupäeva puhul on pooled saiad mõne pähklikreemi või moosi sisse uputatud, mida ka päevas circa 200 gr kulub;
õhtusöök on lõuna duubeldus (ja ei, me ei söö suppi, supp on minu meelest kõige mõttetum toit maailmas, see ei täida üldse kõhtu! Suppi võib ooteks süüa või eelroaks, aga mitte põhitoiduks);
pärast kõike seda käiakse mööda kappe ja otsitakse “midagi head”, pähkleid, kuivatatud puuvilju, komme ja šokolaadi. 
No ja vett siis 4*2 liitrit päevas как минимум.
No ja palun selgitage mulle, et kus ma seda kraami siis teie meelest hoiustama peaks? Kolin ise korterist välja, et konservidele ja veemahutitele ruumi teha?
Ühesõnaga, ma ei hakka oma elu viimsepäeva surmahirmus ümber korraldama. Juhtub see, mis juhtuma peab. Mingi ratsionaalne alahoiuinstinkt võiks olemas olla, aga kui ma suurt pilti vaatan, siis minu esivanemad elasid katku ka üle, mis see väike nohu mulle ikka teeb? Ja kui teebki, kas meil ei pidanud planeet ülerahvastatud olema? Nädala jagu blogipostitusi on mul küll ette kirjutatud ja ootavad oma aega. Kui ühel hetkel enam ei postita, siis võite igaks juhuks aknale koputada ja uurida, et kas vaglad juba krõmpsutavad silmakoobastes. 

Kõikide hirmude summa

Siin, paari hiljutise postituse valguses, hakkasin mõtlema, et ma pidevalt kirjutan mingitest standarditest, mis ma vastassoole seadnud olen. Et see ei kõlba ega too. Aga siis ma lugesin oma päevikut ja leidsin vana sissekande, kus ma kõik kriteeriumid kenasti üles olen täheldanud. No ma ei tea, täiesti mõistlikud asjad olid. Üldsegi mitte ebareaalsed. Isegi paari sellist meest tean, kes kenasti vastaksid. Arvestades, et teiste meelest mul nii kõrged need latid, et ainult printsid üle peaks ennast upitama ja sedagi ratsu seljast ning kõrvalise abiga.

Ükssarviku otsinguil.

Alustame välimusest. Kuuendal veebruaril 2016 olen ma kirjutanud nõnda: “Minu tulevane abikaasa peab olema kena, vähemalt meeldiva välimusega, aga mitte liiga ilus. Kindlasti mitte ilusam kui mina. Tal peab olema väga hea maitse, mis sobib minu stiiliga.” Noh, pole ju võimatu sellist leida. Meeldiv, hea maitsega meesterahvas, kes pole minust ilusam. Mitte ühtegi sõna pole kõhulihastest, habemest ega varvastest.

Edasi tulevad tähtsad asjad. “Ta peab olema intelligentne, aga mitte nii tark, et mul oleks enda rumaluse pärast piinlik. Ta ei peaks olema liialt suur unistaja. Tal peab olema suurepärane huumorimeel. Ta ei tohi olla küüniline ega õel. Ta peab olema empaatilne, kannatlik, alandlik ja lahke. Ta ei tohi olla kärsitu, ülbe, kuri, julm ega kade. Ta peab olema läbinägelik ja siiras. Ta peab olema armastav. Ta peab olema stabiilne ning usaldusväärne. Ta peab olema huvitatud teistest inimestest. Ta peab olema seltskondlik.” Ühesõnaga täiesti tavalist meest tahan. Normintellektiga, hea südamega ja toredat, seltskondlikku inimest.

“Ta peab armastama muusikat, tantsimist, kino, teatrit, sporti.” Pange tähele, et siin ma ei räägi sellest, et mees peab tegema muusikat ja sporti, vaid armastama. Mis tähendab seda, et ta ei pea tingimata minu maitset jagama, aga ta peab mõistma kirge. Saama aru sellest, miks mul peab olema ligipääs Spotify premiumile ja miks ma pean kodus kõrvaklappidega koristades aegajalt mopivarre sisse Taylor Swifti imiteerima. Ta ei tohi solvuda, kui ma kuuel õhtul nädalas trenni lähen ja ma ei taha kuulda etteheiteid stiilis: “Nii palju raha kulutad oma trennile, uutele tossudele ja üldse, mina ju armastan sind nii kui nii, milleks sa pead seal jooksulindil higistama, raudselt flirdid seal kulturistidega ja kabistate pressipingil.”

Ilus naeratus on ka oluline.

“Ta peab olema huvitatud minu lastest ning käituma nendega lahkelt. Ta peab olema lojaalne. Talle peab meeldima minu tehtud toit. Ta peab armastama veini vähemalt sama palju kui mina. Ta ei tohi olla joodik.” Jah, see on mulle oluline, et ma saaksin kallimale südamest õhtusööki valmistada ja et ta seda hindaks. Nii väljendan ma armastust ja kui mees mu toidust lugu ei pea, siis see haavaks mind sügavalt. Ja veini peab armastama. Karsklasega koos olles läheksin hulluks. Ma arvan. Kui kahe äärmuse vahel valida, siis ilmselt eelistaks pigem joodikut. Nendega ma oskan vähemalt midagi peale hakata.

“Ta peab olema hoolitsetud ning puhas. Ta peab olema huvitav. Tal ei tohi olla kõnedefekti. Tal peab olema hästitasuv stabiilne töö. Ta peab olema mulle truu. Ta peab taluma minu emotsioone ega tohi solvuda. Ta ei tohi olla hoolimatu. Ta peab olema hea. Ta peab mind armastama.” No olgu, see viimane on vist keeruline – minu talumine. Mul emotsioonid löövad sageli plokikaane pealt. Kuigi ma enamasti juba tean mis olukordades ja kuufaasis ma tundlikum olen ja oskan ise eemale hoida, siis uuel inimesel võib sellega harjumine aega võtta. Paljud mehed ei saa aru sellest, kuidas hormoonid naisi mõjutavad ja miks nad ennast lihtsalt “kokku ei võta”. Sellisega poleks mul midagi peale hakata. Need süüdistavad aegade lõpuni sind sellest, et sa korra kuus nõusid pead lõhkuma, sööd kartulikrõpse vahukoorega ja nutad, et sa nii paks ning vastik oled. Ja võibolla see kõnedefekti mainimine on kohatu ning ebaõiglane, aga ma ei tee selles osas allahindlust. Ma tahan, et mees oleks hea vestluspartner, kes ei neela alla sõnalõppe, ei susita essi ega põrista erri. Vabandust, aga see tõsiselt häirib mind. Ma tulen sellega lühikest aega toime, aga elada päev-päeva järel selle kõrval, ma kardan, et ma läheks hulluks, kui peaksin seda taluma. Üks, millest ma veel üle ei saa, on kõõrdsilmsus. Kuna mulle meeldib inimesele vestluse ajal silma vaadata, siis jookseb mul juhe lühisesse, kui ma ei saa täpselt aru, kuhu suunda ta vaatab ja ma ei kuula üldse mida räägitakse, sest ma mõtlen pidevalt sellele, et kumb silm tal nüüd mind vaatab ja kumb jalutama läks. Muude füüsikaliste eripärade osas ma nii kriitiline pole. Armid meeldivad hirmsasti ja sünnimärkide osas olen ka väga leebe. Ainult tätoveeringuid pelgan. Aga nendega ehk suudan harjuda.

Peab armastama veini.

Ja noh, kui juba jutuks tuli, siis suures plaanis vastan ma ise samadele nõudmistele. Ei oota teiselt seda, mida ise lauale ei too. Selle stabiilsuse ja mittesolvumisega on veidi arenguruumi, aga eks ma sellevõrra olen ka mõistvam.

Või kuidas teile tundub, kõrvalseisjana, olen ebamõistlikult nõudlik?

Jah, ma olen kolmeteistaastane ja mulle meeldib popmuusika, saage üle.

Aroomiteraapia

Kui mul Volli paranduses oli, siis olin sunnitud kaks korda bussiga sõitma ja korra võtsin Bolti. Seekord oli Boltijuht lihtsalt ebamaiselt ilus mees. Kriminaalselt sümpaatne! Pildil ei tundunud üldse selline nunnukas, kui tegelikult oli. Jutu poolest oli ka enam-vähem tore. Natuke pani mind muigama see, et ta sõna “Volrem” üritas lahti dešifreerida. “Noh, et see firma vist tegeleb Volvode Remontimisega.” Aga noh, ta nii ilus, võib seda endale lubada. Ainuke asi, mis mind sõidu juures häiris, ja seekord ei hakka ma rääkima margist ning kasitusest, oli sõidukis hõljuv lehk.

Üks võimalus autosse värsket lõhna saada. Ja turvalisus eelkõige, eksole.

Olen sellist spetsiifilist haisu tundud mõned korrad varem ka. Alati eeldasin, et juht levitab mingit teatud armoomi ja see imbub istmekangasse. Nagu iga inimese kodu lõhnab ju tema järgi, siis sama juhtub ka autoga. Ja eelnevatel kordadel on selliste sõidukite juhid olnud haiged vanamehed, see pole hinnang, vaid olidki juba soliidses eas mehed, kellel rohud peal ning see jäi autosse. Üks selline mees oli perekonna tuttav, ning sama lõhn oli tal ka kodus. Sellepärast järeldasingi, mida järeldasin.

Aga see Boltijuht oli noor mees. Minust kaks aastat noorem (jah, ma googeldasin). Miks tal selline lõhn autos? Kas ta äkki alles hiljuti ostis selle kellegi põdura pensionäri käest ja pole jõudnud salongi korralikult tuulutada? Või on tal endal siiski mingi tõbi küljes?

Tegelikult see kõik pole üldse oluline. Millele ma mõtlema hakkasin on see, et me ise ju oma lõhna ei tunne. Äkki minu auto ka haiseb? Ja kodu? Ma ise? Rõõmsalt elan oma elu ja ei teagi? Hirm selle ees, et ma lehkan, on mind saatnud pikki aastaid. Ei, keegi pole midagi öelnud kunagi. Vähemalt ma ei mäleta et oleks öeldud või vihjatud. Kuigi on hea võimalus, et ma vihjest aru pole saanud. Pigem on siiski mainitud, et lõhnan hästi. Aga võibolla nad, raisad, valetavad? Ühesõnaga – selline hirm on.

Minu autos vastutab hea aroomi eest all vasakus nurgas hõljuv kosmonaut.

Mis lõhnade juures veel eriliselt salakaval on, et vähe sellest, et sa ise oma lõhna ei tunne ja kõik on hirmus viisakad ning sulle kunagi midagi ei ütle, siis alati ei pruugi ka igapäevasest pesust abi olla. On teatud haigused (ma peast ei tea ja googeldada ka hetkel ei viitsi (ma googeldan ainult ilusaid poisse enese lõbuks, kui te veel aru ei ole saanud)), mis söövad inimest seestpoolt ja suu kaudu levib väga jube hais, kuigi inimene väga hoolikalt hambaid peseb, hambaniiti kasutab ja muidu hügieeni eest hoolt kannab. Nad ei saagi reaalselt mitte midagi ette võtta, et see hais kaoks. No ja nagu mainisin, siis ka osad rohud on väga tugeva lõhnaga, mis läbi naha edasi kanduvad. Ma täiesti siiralt usun, et paljud neist inimestest ise ei teagi milline aroomipilv neid saadab. Ja ma ei tea, kas selle teadmine nende elu kuidagi paremaks ka teeks. Ma arvan, et kui ma teaks, et halvasti lõhnan, siis ilmselt väldiks teiste inimestega suhtlemist igal võimalikul moel. Aga ma siiski pigem teaks seda, kui elaks teadmatuses. Ma arvan…

Ei, ei, ärge muretsege, ma sellele poisile ei öelnud midagi. Isegi ei vihjanud. Akent ka ei avanud. Ma vahel oskan täitsa normaalse inimese moodi ennast üleval pidada.