Targem annab järele

Ma olen viimasel ajal liikluses erakordselt närviliseks muutunud. Nii palju lolle on lahti lastud. Lapsed ka juba ohivad kõrval kui ma pidevalt kirun. Ütlesin küll neile, et need kes roolis ei vannu, ei pööra ümbritsevale piisavalt tähelepanu, aga öeldi mulle, et see on tobe vabandus.

Pisiasjad ärritavad mind. Suunatuld ei näidata, sõidetakse pööret tehes tuimalt üle kahe raja, jokutatakse, nõuelutakse.

Ühel õhtul hakkasin Rocca Al Mare MyFitnessi parklast koju sõitma. Seal on nii, et kui sa oled spordiklubi lähedusse parkimiskoha saanud, siis välja saab kahte pidi, kas sõidad kohe Rimi poole või sõidad esiteks natuke metsa suunas ja siis pöörad Saku Suurhalli poole ning sealt Rimi poole. Ma eelistan esiteks metsas käia, sest tarkpead on parkla ääred täis parkinud ja seal ukerdada on ebamugav.

Niisiis, hakkasin mina oma parkimiskohalt metsa poole keerama, kui üks töllmokk oma paganama tankiga tahtis kohe Rimi poole sõita. Nagu öeldud, siis teeäärne oli kõik kinni pargitud ja mööda me üksteisest ei mahtunud. Noh, seisime seal üksteise vastas. Ootasime, et kumb järele annab ja tagurdab. Andsin lõpuks mina. Aga üldsegi targemana ennast ei tundnud. Tegin veel šhowd ka selle juures. Nimelt terve tee Rimini tagurdasin, et vend must mööda ei saaks. Oli vaja ju pointi tõestada. Pärast olin veel tükk aega kuri selle olukorra peale. Et miks ta arvab, et temal on õigus? Seal polnud mingit reeglit, kumbki ei olnud olukorras, kus paremakäereeglit oleks pidanud rakendama. Vähemalt mina ei tea, et oleks olnud, võite mind harida. Lihtsalt üks arvas, et temal on rohkem õigust, sest tal on suurem auto ja sattus teise otsa, kes arvab, et kuna tal on puhtam auto, siis tal on eesõigus. Ma tean, absoluutselt väiklane minust. Otsustasin, et ma never ever enam targem ei ole ja pargingi ennast sinna, loen Delfi uudiseid ja lahendan sudokut.

Hiljem hakkasin mõtlema, et ma olen üks jube inimeseloom. Ise kutsub ennast veel kristlaseks. Et noh, mida Jeesus oleks minu olukorras teinud, ah? Mingeid võimumänge parklas oma eesliga mänginud või? Jube piinlik lihtsalt. Jala peaks käima, siis äkki õpiks alandlikkust ka veidi.

"The Irishman"

The Irishman
2019
Režissöör: Martin Scorsese
Näitlejad: Robert De Niro, Al Pacino, Joe Pesci, Harvey Keitel, Ray Romano jpt
Metascore 94

Ei, mulle endiselt pahad poisid ei meeldi. Vägivallale õigustust pole. Noh, see kõlas natuke valesti tegelikult. Ikka on. Õigustus, vägivallale. Mõnes olukorras pole valikut, tuleb asju tinakuulide ja telliskividega “selgitada”.

“Ristiisas” on üks lause, mida ma vist igal nädalal tsiteerin: “I’m gonna make him an offer, he can’t refuse.” Ja selle lausega saab absoluutselt kõik olukorrad elus lahendatud. “The Irishman” (ei tea kuidas see maakeeles kõlama peaks? Iirlane?) ongi justkui järg “Ristiisale”. Vanaldane mafiooso meenutab oma elu, valikuid, rõõme ja muresid. Teeb seda pehmelt ja emotsioonideta. Kahetsedes ainult suhteid tütardega, mis jahedaks jäid. Mulle näib, et see vist ongi meestel tüüpiline kahetsus.

Meestelt oodatakse, et nad teeniksid hästi. Et perel oleks katus pea kohal, riided seljas ja nutitelefon taskus. Neilt eeldatakse, et nad õpetaksid poegadele ahju kütmist ja seina pahteldamist. Aga soojust ning õrnust peaks perele ema tagama. Minu kogemuse järgi on mehed palju tundlikumad kui naised. Nad aduvad õhust asju, mida naised ei pruugi tajuda. Mehed lihtsalt ei räägi neist. Nad ei oska, sest neid pole õpetatud. Ja kui nad üritavadki vahel, siis sunnitakse nad vaikima või vaadatakse neid kahtlustavalt. Aga kui lasta neil päriselt rääkida, siis võib neilt väga palju õppida.

Nii “Ristiisa” kui ka see film, keerlebki peaasjalikult meestevahelise suhtluse ümber. Kuidas nad ütlevad asju nii, et nad tegelikult midagi ei ütle, aga mõlemad saavad aru, mida öelda taheti. Väga ilusti lahendatud film. Ja kogu see maffia-filmidest tuttav vana kaardivägi, noh, see oli juba omaette vaatamisväärsus.