Vanemlikest õigustest

Ma loen alati vastikusega neid lugusid, kus vanemad kisklevad oma laste pärast. Ja andku mulle nüüd kõik üksikemad andeks, aga ma kaldun selles teemas hoidma meeste poole. Jah, naistele tehakse mitmes valdkonnas liiga. Väiksem palk, vähem õiguseid, eelarvamused ja palju muud. See, et mina pole kokku puutunud ja kogenud, ei tähenda, et seda poleks. Ja kas see siis on mingi vaikiv kokkulepe naiste vahel? Et kui mehed on muidu eelisseisundis, siis me maksame laste kaudu kätte?

Sest mina näen seda just kättemaksuna. Et mees pettis või oli emotsionaalselt eemalolev, ning nüüd ma karistan teda ja hoian lapsi tema eest? Minnakse kohtusse. Makstakse raha juristidele, et lapsed ei oleks koos oma isaga. See on rõlge, mis toimub.

Me ei räägi ju praegu mingitest vägivaldsetest meestest või pedofiilidest. Tavalistest isadest. Meestest, kes käivad tööl, tegelevad hobidega, maksavad makse, käivad sõpradega pubis jalkat vaatamas ja ajavad kohmetult võõrastele naistele ligi. Milles nende patt seisneb, et neid oma laste eest hoidma peaks?

Käsi südamel, mitte ühtegi korda ei ole ma isegi korraks mõelnud, et keelaks oma lastel isaga suhtlemist. Me ei lahutanud abielu ka kohtus, et oleks kohtumäärus. Ega juristi juures. Perekonnaseisuametis käisime, kirjutasime avalduse ja oli suuline kokkulepe. Isa tegeleb lastega täpselt nii palju kui saab ning soovib. Nende viimase seitsme aasta jooksul on olnud igasuguseid olukordi. Olen olnud tema peale vahel vihasem, vahel vähem vihane. Aga see ei puutu ju mitte kuidagi lastesse! Ega ka alimendid. Enamasti on mees neid väga eeskujulikult maksnud, aga mõnikord on juhtunud elu. Ja see pole midagi muutnud. Kui ta edaspidi ühtegi ööret ei kannaks alimente, ei muudaks ka see midagi.

Ja mulle ei mahu pähe lood naistest, kes nõuavad alimente, muidu lapsi ei näe. Või hoolimata alimentidest, keelavad kokkusaamisi. Keda nad enda meelest kaitsevad või karistavad? No jah, isasid. Aga ennast ju ka. Minu jaoks on alati oodatud need nädalalõpud, kui poisid isaga on. Minu poolest võiks neid rohkem olla. Aga kuidas need naised aru ei saa, et tegelikult saavad karistatud ju hoopis lapsed?

Kunagi üks sotsiaaltöötaja ütles väga targad sõnad: “Kuidas te suutsite selles kokku leppida, et voodisse ronida ja nüüd siis ei jõua enam nii palju koos maha istuda, et lapse huvisid rahumeelselt arutada?”.

Aga noh, ma vist jäängi sellel teemal aegade lõpuni vahutama. Minu lugu, see et pärast lahutust on võimalik lapsi jagada ja kasvatada, kuigi teineteist enam silmaotsaski ei salli (kes sallib ja kes ei salli, see pole hetkel oluline), ei jõua kunagi avalikkuse ette. Mitte ükski Ekspressi ajakirjanik ei taha minuga intervjuud teha. Draamat pole. Igav.

3 kommentaari “Vanemlikest õigustest

  1. Hm,ma ütleks selle peale, et mehi on erinevaid ja naisi on erinevaid ja mina läksin lastekaitseametniku jutule sellepärast, et lapse isa ei kohtunud lapsega ja kui kohtus, siis suvaliselt ja peamiselt minu kodus, mis tähendas, et ta lihtsalt istus mu netis ja lapsega ei tegelenud.Naisi on erinevaid ja mehi on erinevaid ja valdavalt on need lood siiski sedapidi, et lahku kolinud isa ise ei viitsi lastega tegeleda, annab küll lubadusi, aga ei pea neist kinni. Ja siis eeldab, et kui tal kord aastas tekib idee lapsega kohtuda, on see laps tal kohe samal hetkel riiulist võtta, kuigi perekonnal, kes on pidanud ilma temata juba mitu kuud hakkama saama ja pole hetkeks ka saanud tema peale loota, on omad plaanid juba tehtud. Siis tekib küll küsimus, et miks isa tuju on tähtsam, kui lapse plaanid?Selliseid naisi, kes keelaks isa ja lapse suhtlust, pole ma kohanudki. Selliseid naisi, kes ei saa hobidega tegeleda ega ka täies mahus tööle pühenduda, sest laste isa ei tegele lastega üldse, paraku olen mitmeid kohanud.Nii et mina tundsin ennast nüüd ebameeldivalt puudutatuna.Minu juhtum lahenes nii, et sõlmisime lastekaitseametniku juuresolekul kokkuleppe, millest isa ka esimese mõne aasta jooksul liiga hästi kinni ei pidanud, aga mis praeguseks täitsa toimib. Inimene vist sai natuke täiskasvanuks. Aga omal ajal oli tema argument see: \”Mina ei pea sulle litutamise aega võimaldama\” – vastuseks minu soovile, et ta võtaks lapse igaks teiseks nädalavahetuseks enda juurde, et mina saaks ka natuke vaba aega, mitte ei istuks lapsega kohtumise ettekäändel minu juures netis. Kuidas nüüd sellist seisukohavõttu õigustada?

    Meeldib

  2. Noh, ainuhooldusõigus võib mõnel juhul olukorra lahendada näiteks nii, et kui lahkuläinud lapsevanem on kiuslik või kinnisideeline, siis vähemalt kooli- või elukohavahetus ei jää tema kiusu või kinnisideede taha pidama. Kui mitte rääkida äärmuslikest juhtudest, eksole. Üldiselt aga need mitte huvi tundvad vanemad ei tunne oma lapse elu selliste aspektide vastu ka ka huvi, nii et seda muret pole. Minu jaoks oli teatud hetkest oluline hoopis lapse õiguste kaitse – leian, et lapsel on õigus oma esivanemat tunda ja teada, kui see esivanem on juba omal ajal lapse saamise ideele ise alla kirjutanud. Minu ponnistused selle nimel on olnud kangelaslikud. Tige olen ma peamiselt sellepärast, et kui mina ehitan siin kaugjuhtimisega isa ja lapse suhteid, mida see isa ise ei vaevukski, siis kiidetakse isa, aga mitte mind. Pekki, kui ma poleks tagant torkinud, siis kohtuksid isa ja laps täpselt kaks korda aastas – jõulude ajal ja vanaema sünnipäeval.

    Meeldib

  3. Ahjaa, aga ega lastekaitseametniku sekkumisest poleks ju kasu olnud, kui isa poleks ise ÜLDSE asjast huvitatud olnud, tahe oli tal nõrk, aga siiski hea, ütleme nii. Ametnik ohkas mulle, et see on see üks asi, milleks seadus inimest sundida ei saa – lapsega kohtuma. Õnneks vestlus tema juures koputas natuke mõistust pähe inimesele. Nii et saab vahest kirbunahast ka saapad.

    Meeldib

Lisa kommentaar

Kommenteerimiseks palun logi sisse, kasutades üht neist võimalustest:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s