Tere tulemast Mumbaisse!

Olin sunnitud ühel õhtul Bolti tellima. Mul on selle Boltiga alati mingi jama. Mitte kordagi pole ma normaalset autot saanud. “Normaalne” tähendab siin kontekstis “paremat autot kui mul endal”. Tavaliselt tuleb mingi 96nda aasta Opel Astra, mida peab iga foori taga natuke tagant tõukama, et ta ikka koha pealt minema saaks. Juhid on ka sellised so-so.

Vaadake, nende juhtidega on nii nagu juuksuritega. Kui nad protsessi käigus minuga ühtegi sõna ei vaheta, siis hakkab mul kõhe ja ma mõtlen, et ei tea, mis kurjad plaanid tal muga on. Kui nad aga liiga avameelseks muutuvad, siis on ka paha, sest, ma olen neile mingi sõbranna või? Noh, teate küll, et see on selline peenike kunst – inimeste lugemine. Mina olen see, kes eelistab natuke jutustada. Ja selles osas on ikkagi need Tulikajuhid kõige paremad.

Boltijuhtidega… hmm… no kuidas nüüd öelda nii, et ma rassismi või vähemalt natsionalismi süüdistust ei saaks… Aga miks ma ei saa juhti valida? Miks saab juht minu valida? Minu meelest see on absoluutselt ebaõiglane.

Niisiis, tellisin Bolti. Ja hakkasin kohe surmani vihastuma. Esiteks, saate aru, 12 eurot! KAKSTEIST paganama eurot! Ma oleks sama hästi võinud juba Tulika siis ju tellida, kui ma nagunii nii palju maksma pean! Aga olgu, selle tragöödia suudad kuidagi alla neelata, sest midagi muud enam teha ka pole ja õnneks väga sageli ei pea sõitma. Ja siis käib see vile ja no loomulikult, nagu mul juba niigi hing sees ei kisendaks, vaatab mulle vastu sõbralik turbaniga sheik, kõigi oma 50ne kaameliga. Olgu, fain, polnud turbanit, ega kaameleid, aga noh, sama hästi oleks võinud olla.

Ja ma ei saa ju sel hetkel enam oma sõidust loobuda ka. Sest nad ei lase. Trahvivad. Tänaval taksot valides ma küll vaatan, kuhu istun. Miks Boltis seda võimalust pole?

Hea küll, mõtlen, et ma hakkan kohe ülemuse kulul jooma, ja küll ma selle õuduse ka minema joon. Tuleb Honda Civic. Aknad seest udused. Miks, ma küsin? Ma temalt ei küsinud, äkki ta oleks isegi vastanud, aga ma küsin teilt. Miks on sõiduki aknad seestpoolt udused? Ah? No ja siis see aroomibukett, mis seal veel oli, õu mai gaad! See odöör meenutas mulle, et meil ka kunagi üks auto haises sama moodi. Aga siis ma vähemalt teadsin põhjust. Nimelt vedas abikaasa ämma koera surnukeha pärast seda, kui see oli veterinaari juures magama pandud. Ja noh, laibad lekivad veits. Ei tea, kas see tüüp oli ka mõnd laipa vedanud? Ja taas, ma ei küsinud. Ma siiralt loodan, et selgitus on näiteks see, et tal on seal taga pagasiruumis kits või paar, ja need natuke lõhnavad.

Arvate, et vend hoolis sellest, et ma pimedas turvavööd üles ei leidnud? Mkm, pööras maja eest tee peale sellise hooga, et ma veeresin istme ühest otsast teise nagu põhupall. Hea veel, et ma kiljuma ei hakanud. Sõidustiil oli põnev nagu Hitchcocki film, hoidsin kõigi hammaste ja küüntega kõrvalistuja istmest kinni. Ma lohutasin ennast ainult sellega, et pole minu auto ja mina ei pea kindlustusega tegelema, aga loodetavasti ma siiski oma üritusele hiljaks seepärast ei jää. Vennal oli GPS ka peal, aga ta sõitis ikka täpselt nii nagu talle endale meeldis. Vahepeal käis spidomeeter 67 peal ära. Ühesõnaga, ma ei pea Indiasse minemagi, elamuse sain juba kätte.

Ja siis nad tahavad, et ma hindaks sõitu? Kohale ju jõudsin. Ilma kriipsudeta. Ainult käed värisesid ja pulss oli tavatust kõrgem. Aga midagi ilusat mul ka selle kohta öelda pole. Hirmus oli. Väga mitmel tasandil. Nii hirmus, et ma praegu tõsiselt kaalun uuesti joomisest loobumist, sest selliseid sõite ma küll enam endale lubada ei tahaks.

Koju tagasi tulles tellisin endale Tulikast ühe valge Toyota. Juht tuli kohale, oma inimene vähemalt, palus mul turvavöö kinnitada ja tõi mind rahulikult mööda tuttavat marsruuti koju. Ja maksin selle eest ainult 9 eurot.

Sai pisut müratud

Pühapäev 15.12. 

“Muhulased on nii ebasõbralikud oma naeruväärsete kiirusepiirangutega.”

“Mitu korda võib üks ja sama Camry minust ühel ja samal päeval mööda sõita?”

Kolm, vastus on, kolm korda.
Miks sa lased? Noh, kui sa juba sõidad Volvoga, siis pole enam Toyotadest vaja mööda sõita. Las neile jäävad ka mõned väiksed rõõmud.

“Staarfotograaf on šokeeritud sellest, kuidas tuntud blogija armastatud spas võhivõõrastele meestele külge lööb ja alaealiste juuresolekul nilbusi puistab.”

“Populaarse majutusasutuse töötajad ähvardavad töölt lahkumisega, kui kuulus blogija oma vulgaarsete eneseväljenduse pärast avalikult hotelli külastajate ees ei vabanda.”

“Teismelise poja ema kommentaar juhtunule: “Väga piinlik tõesti, et selline mainekas võõrastemaja ei vastuta üldse selle eest, keda nad oma hotellitubades võõrustavad. Olime sunnitud perepuhkuse varem katkestama.””

“Grand Rose Spa vabandab kõigi külastajate ees ja lubab järgmisel korral külaliste kohta põhjalikuma taustauuringu ette võtta.”

Hullult mõnus pohlakreem leivapuruga.


Nad lubasid veist nuumama hakata, et ma ka järgmisel aastal saaks toda tellida.
Fotol eelmise aasta veiseburger. 

Esmaspäev 16.12.

“Ma arvan, et siin on äkki 90nega lubatud sõita.”
“Ma ei tea, viimane märk mida ma nägin ütles 70.”
“Kas kiirusepiirangu märgi all lisatahvlit ei olnud?”
“Ei. Aga mis asi see lisatahvel on?”
“No näed, on ju lisatahvel. 650 m.”
“Ma pole kunagi neid märke vaadanud.”
“Mis sa arvasid, milleks need sinna pandud on siis?”
“Ma ei jõua ka kõiki märke jälgida.”
“Ei, aga milleks need on siis sinu meelest?”
“Tead mis, siin on tee ääres igasuguseid märke. Kui ma kõiki lugema jääks, siis ma ei jõuakski kunagi kohale. Pealegi, sa keskendud praegu täiesti valele asjale. Oluline on see, et ma õppisin täna midagi uut.”
“Mhmh.”


Teisipäev 17.12.

“Kuressaare politseiüksus palub mandrilt lisavägesid. Lisatud politseiülema kommentaar.”

“Jah, vastab tõele, et oleme palunud lisajõude, kuna kohalikelt on tulnud mitu kaebust kahe kahtlase isiku kohta, kes möödunud ööl käisid korduvalt nii Audi kui ka Mercedese müügiesinduste juures ning planeerisid sissemurdmist. On võimalik, et tegemist on samade isikutega, kes alles hiljuti Grand Rose Spas palju tüli tekitasid. Vastavalt tunnistajate ütlustele, on üks neist koguni poolenisti hiidlane.”

“Täiendatud kell 15:11 blogija kommentaariga.”

“Need saarlased on itud kõik! Iga kadaka taga kükitab paar politseiniku. Sellepärast me neid mandrile ei lasegi. Nad ei suuda oma kinos õigeid reklaamegi lasta, millest meil veel rääkida on.”

***


“Ühesõnaga, see vend sõitis 50 kilomeetrit mul rahulikult järgi ja nüüd äkki on tal vaja must mööda saada?”
“Noh, sa ei saa ka millestki aru. Ta ei taha praami peal sinu taga parkida.”
“Just.”

15 minutit hiljem.

“Heh, kle, vaata see tüüp siin!”
“Ma ju ütlesin, et ta tahab praami peal sinu ees seista.”
“Mul on tema üle hea meel.”

Ja üks asi veel, kallid kaasliiklejad, teate, et teil on rooli peal selline asi nagu cruise control? See on selline vahva vigur, et te saate jalakese gaasipedaalilt maha panna ja auto ise sõidab teie poolt valitud kiirusega. Päris kasulik jubin, eriti pikamaa sõitudel. Olenevalt sõiduki mudelist, leiate selle kas suunatule hoobalt või lausa roolilt. Palun kasutage seda! Palun.

Lisaks, teate, et te võite muidu 90ne alal sõita 90nega, isegi siis kui seal on tee ääres kiiruskaamerad. Päris tõsiselt räägin. Pole üldse vaja seal 60nega sõita. Luban.

Langenud naine

Lugesin diagonaalis Delfi artiklit, sellest, kuidas tänapäeval on aina loomulikum see, et naisel on lapsed mitme erineva partneriga ja kuidas see üha vähem naiste väärtust kahandab.

Teate mis, esiteks – statistika ei ole päris elu. Päris elu on see siin. Jah, loomulikult, kui on armastus ja nii, siis ikka ei huvita kedagi see, mis elu on varem elatud. Tahetakse uskuda parimat ja loodetakse, et see suhe ongi see õige ja püsima jääb. Aga… kui armastus otsa hakkab saama, siis arutletakse, et näe, oligi juba algusest peale lits. Mehed keda ei näi huvitavat, nende eest ma soovitaks joosta. Need on mehed, kes ise ka oma laste juurest minema jalutavad. Ja kuna sellised on järjest enam, siis neid ei huvita ka väga. Nii, et kui leiate mehe, keda huvitab – hoidke kinni, ärge laske käest.

Teiseks, aga naise väärtus enda silmis? Kas see ei kahane? Ja kui ei kahane, siis mida selleks tehakse, et ei kahaneks? Mina isiklikult olen nii tundlik, et mul juba seetõttu väärtus enda silmis madalam, et ma ei suutnud Kärbse kaheksateistkümnendaks sünnipäevaks oma ego maha suruda ja hambad ristis edasi taluda seda abielulaadset toodet, mis meil oli. Ja ainus nüanss, mis mul laseb veel inimestele silma vaadata, on see, et lapsed kõik ühe mehega, ja mina polnud see, kes ringi tõmbas.

Kolmandaks, mis peremudeli või väärtushinnangud, selline elustiil lastele edasi annab? Kuidas need lapsed saavad aru turvatundest? Mida “pere” nende jaoks tähendab? Kas need lapsed oskavad hiljem elus iseennast väärtustada? Kas nad oskavad peret hoida, või kõnnivad iga tüli puhul uksest välja, tagasi vaatamata? Sest minu õnn on kõige tähtsam, tühja need teised, kes minust maha jäävad?

Ma ei taha midagi öelda. Kedagi hukka mõista. Ma saan väga hästi aru, et elu ongi sibul – kihiline. Ma saan aru ka mõttemustrist. Lootusest, et see mees ongi see, kes jääb, miks ma siis ei võiks talle tema enda last kinkida. Ja siiski, mulle ei meeldi selline “normaalsus”. See teeb haiget. Mulle vähemalt.