"Ütle mulle, kes ma olen"

Nädalavahetusel vaatasin ära Netflixi dokumentaalsarja “Tell me who I am“. Lugu kahest vennast. Üks neist kaotab pärast mootrrattaõnnetust oma mälu ja teine hakkab venna mälu ümber kirjutama. Väga valus seriaal.

Mõtlesin, et me oleme õega nii üksteise mälestusi ümber kirjutanud. Kuigi meil on ligi seitsmeaastane vanusevahe, siis ometi mõningaid mälestusi me jagame. Ütlen üsna otse, et tänu õele on minu lapsepõlvemälestused viimastel aastatel palju helgemaks muutunud. Sel ajal kui ma üksi nende mälestustega olin, siis olid need väga sünged ja masendavad. Aga vesteldes õega, nähes tema vaatevinklist samu olukordi, inimesi ja asju, on mälestused muutnud nüansirikkamaks ja soojemaks.

Sarnane mõte jooksis ka seriaalist läbi. Jah, kui võtta puht must-valgena, siis kas tõesti on ühel õigus teise käest röövida minevik? Ei, ei ole. Aga kui see minevik, mis võeti, asendati paremaga, isegi kui see polnud tõsi? Kas see pole leevendav asjaolu? Kui paljud meist, kellel on mõni lapsepõlvetrauma pidevalt hinges kaasas, hea meelega selle unustaks? Isegi kui seda ei saa olematuks teha? Lihtsalt ei mäletaks? Mina küll loobuks niimõnestki valusast mälestusest. Ja vaadates kahte venda, kes on sama vanad, aga üks on pidanud elama oma minevikudeemonitega ning teist on sellest säästetud – viimane nägi tunduvalt noorem välja, sest teda ei rõhu sama valu.

Lisaks veel see detail, et rääkides mälukaotanud vennale lugusid toredast lapsepõlvest, kinkis teine ka endale parema lapsepõlve. Inimeste mälu ju töötab nii, et me ei mäleta reaalseid minevikusündmusi, me mäletame seda, mida me viimati teatud sündmusest mõtlesime. Näen seda enda pealt väga selgelt. Pean ju päevikut. Kui vahel võtan lahti paariaasta taguse sissekande, siis see mis seal seisab on tegelik sündmus ja kui ma seda kõrvutan tänase mälestusega sellest, siis sageli oleks tegemist justkui kahe täiseti erineva olukorraga. Kõigest paari aastaga on võimalik ajalugu ümber kirjutada. Mida siis veel rääkida paarikümneaasta taguste sündmuste kohta?

Seriaal pani mind veel mõtlema ka õdede-vendade vahelise erilisele sidemele. Öeldakse, et õed-vennad on meile palju lähedasemad, kui keegi teine. DNAs on kattuvaid alleele kõige rohkem. Vahel kui mu enda jõnglased üksteist kiruvad, et miks see ja too ikka nii loll vend on, siis ma alati lohutan neid, et mõni aasta veel ja siis seesama lollakas vend on ainus, kes suudab aru saada lugudest nende ekstsentrilisest ja napakast emast. Ja see on hindamatu väärtus.

*Põhjaliku ja spoileritest kubiseva ülevaate antud saatest kirjutas Katrin Pauts “Kroonikas“.

Tõsielusarjadest

Ei, ma ei vaadanud Eesti kõige värskemat kuuma tõsielusarja. Tõsielusarjadega on üldse viimasel ajal kehvasti. Ma võiks nüüd nina püsti ajada ja teatada, et need kõik on mõeldud madalalaubalistele ja mina vaatan ainult kvaliteetset meelelahutust, aga ma ei tee seda. Esiteks sellepärast, et ma vaatan nagunii igasugust saasta. Salaja. Ja olen vaadanud ka tõsielusarju. Nii kodu- kui väljamaiseid.

Kui ma nüüd päris siiralt vastan, siis mina olen neid seriaale vaadanud seetõttu, et ma nende valgusel ennast palju paremini tunnen. Vaatan, imestan ja mõtlen, et ma ju never ei teeks nii….

Näiteks kunagi vaatasin “Naistevahetust” ja siis oli see Krista Lensini juhitud võlast vabaks või midagi, nime ei mäleta. Vaatasin ja mõtelsin, et oh, ma olen NII normaalne inimene võrreldes nendega seal. Mingeid “Baare” ja “Busse” ma polegi vaadanud, tundusid ilgete läbudena.

“Abielu esimesest silmapilgust” vaatasin küll, nii ameeriklaste oma kui meie vändatud. Ausalt öeldes, see ameeriklaste oma jättis isegi väga sümpaatse mulje. Olid kokku kogutud oma ala proffid, tehti korralik taustauuring ja kogu saate jooksul nõustati saates osalejaid. Kolmest paarist üks on vist siiani koos. Eesti oma oli selline meh. Aga noh, siin peab muidugi arvestama ka seda, et Eesti on nii väike. Kui palju neid hulle ikka on, kes telekasse ronivad? Ja nendest leida siis nood, kes kuidagi teistega klapiks? Eos kaotatud lahing. Kui Eestis keegi saatesse ronib, siis ta tahab saada oma 15 minutit kuulsust. Sellest tunnistab ka see, et kui juba ühes saates on käidud, siis üritatakse veel kuhugi pääseda.

“Prooviabielu” vaatasin ma ka juba seetõttu, et seal olid need kaks “Abielus esimesest silmapilgust” tibinat. Väike hasart oli sees, et mis neist saab. No see oli ikka väga piinlik.

Kaks osa ukrainlaste “Eksid” vaatasin ka ära, aga see oli nii kurb ja hale, et ma enam ei tahtnud. Miks inimesed ennast panevad nii haavatavas olukorras kõigile teistele pilkealuseks? Kas neil tõesti puudub igasugune enesekriitika ja alalhoiuinstinkt? Seetõttu “Rannamaja” ma vaatama ei hakanudki. Kollases ajakirjanduses jookseb selle kohta piisavalt infot, et mõista – ma pole millestki ilma jäänud.

Seda, kas tõsielusarjades näidatakse “päris” elu, on ka kahtlase väärtusega. Kindlasti kusagil ongi selline elu päris. Aga nii “Prooviabielu”, “Minu imeline muutumine” kui “Rannamaja” staarid on tunnistanud, et tegelikult olid asjad teisiti, kuid tegijad lõikasid jupid kokku nii, et intriigi rohkem oleks. Ja noh, miks nad ei peaks? Nende eesmärk on kasumit teenida. Mis neil sellest, kuidas need staarikesed oma elu peavad siin Maarjamaal edasi elama? Loomulikult pole see eetiline. Võiks isegi väita, et see on teatud moel nõrgemate ärakasutamine meelelahutuse ning mammona eesmärgil. Samas – kes see käskis sul sinna saatesse ronida? Jah, näiteks “Naistevahetuse” saate kohta räägiti kõvasti sellest, et ok, täiskasvanud seal teevad lollusi ja ise siis peavad ka tagajärgedega arvestama. Aga lapsed? Nende elu ju ka mõjutab see, kui neid näidatakse avalikult, emotsioonidega ja puha. Ja noh, nii palju kui ma olen sellest “Rannamaja” saatest aru saanud, siis võiks ju ka väita, et kuna nad oma intelligentsusega just ei hiilga, siis see on sama kui alaealiste ekspluateerimine.

Ehk me jõuame ühel päeval sinna, kus juristid ei nõusta mitte ainult produktsioonifirmasid vaid ka saates osalejaid. Loomulikult tooks see kaasa saates osalejate kvaliteedi veelgi suurema languse. Aga võibolla oleks see siis ka meelelahutuslikum?

Pohmell

Millalgi suvel hakkasin ma juba muretsema oktoobri pärast. See on alati selline raske kuu. Iga aastaga läheb ta aina raskemaks. Tunnen üldse viimasel ajal, et olen ääretult haavatav. Olen lasknud teatud müürid alla, osaliselt ka sunniviisiliselt, selleks et head oma ellu sisse lasta. Koos heaga, noh, tuleb ka muud.

Müüride langetamine on mõjunud üldiselt väga positiivselt. Üllatavalt palju helgeid emotsioone on ellu voolanud. Mõnedest olen vist jõudnud isegi kribada.

Positiivsete emotsioonide sissevoolu negatiivne külg on sellest tulenev pohmell. Ärkad ühel hommikul ja tunned, et käed värisevad, pulss on kõrgem kui eelmise päeva kardiotrennis, kurk kuivab, mõtted on hajevil ja süda puperdab. Kuna tead, et pole mitu päeva tilkagi võtnud, siis on see nähtus puhtalt psühhosomaatiline. Pohmell liiga heast elust.

Vaadates fakte, siis põhjust pole. Kõik sujub. Ei tao keegi kaikaga vastu ust, ega nõua võlga sisse. Pole ühtegi terviseriket. Keegi pole kurja pilgugagi peale vaadanud. Lastega kõik jonksus. Armuelu suurepärane. KÕIK. ON. KORRAS. Aga sees kisendab. Kisendab, et kohe hakkab kõik koost lagunema. Kohe juhtub midagi hirmsat ja kohutavat. Keha juba igaks juhuks valmistub eesolevaks stressiks.

Täiesti ajuvaba!

Ärevushäiret mul diagnoositud pole. Lugedes netis saadaolevaid sümptomeid, siis tõesti, mõned nagu kattuvad, aga ma arvan, et enamik inimesi tunneb end aegajalt nõnda. Samas, seda et ma tundlik olen, sellega nõustun. Teisalt, ülitundlikuks end ka siiski ei kategoriseeri.

Millest siis tekib selline halva eelaimdus? Tunne, et kui juba pikalt on kõik elus justkui korras, siis järelikult ootab mingi ilge pauk mind nurga taga? Et ma siis järelikult tegelikult ei väärigi seda, et elus kõik hästi oleks? Ei vääri stabiilsust ja õnne. Et pill tuleb pika ilu peale. Istud ja ootadki seda, et miski ebaõnnestuks. Võimalik, et ise sätid end potentsiaalsetesse olukordadesse, milles võib midagi halba juhtuda. Noh, kihutad näiteks maanteel, mis on liikluskaameraid täispikitud, või mängid tulega nii et näpud kõrbevad. Peaasi, et see heaolek ometi mööda saaks, et hakkaks halb. Sest kui on halb, siis ei pea seda halba enam kartma ega ootama. Siis lihtsalt ongi halb ja hing on rahul. Mis mul ometi viga on?