Võimumängud

Taas on aeg ette võtta õpetajad ja halada haridussüsteemi üle. See on muidugi selline libe tee, sest ühes küljest ma tegelikult väga hindan meie haridust. Et meil on võimalik tasuta koolis käia ja haridust omandada. Ja need, kes vabatahtlikult õpetajatena töötavad ongi minu meelest väga tublid ja erilised inimesed. Aga teisest küljest tundub mulle, et kool on ääretult ebaõiglane koht ja soosib väheseid. Ning ega ta pikas perspektiivis ka midagi ei näita. Sageli on elus nii, et need kes koolis olid väga edukad, ei pruugi seda hiljem elus olla ja need, kes koolis pidevalt õpetajatele pinnuks silmis olid, on need kes hiljem maailma muudavad. Aga noh, kõike seda te teadsite juba minu ütlematagi.

Niisiis alustas Kärbes sel aastal neljandat klassi. Neljas klass on ülemineku klass, kus ühe aineõpetaja, kes on samas ka klassijuhataja, kaitsva tiiva alt, lendab kümneaastane jõnglane laia ilma uute õpetajatega piike murdma. Ma kartsin seda üleminekut väga. Kärbes on mul üldse selline, kellele muutused ei istu. Olin valmis selleks, et kutt hakkab kooli vältima, tal tekivad õpiraskused ja käitumisprobleemid. Jah, hinded on mõnevõrra langenud ja märkusi on ka e-koolis rohkem, aga suures plaanis on ta minu meelest päris kenasti hakkama saanud. Mingit tõrget kooli minemise ees ma pole täheldanud ja pole kuulnud ka lugusid halbadest õpetajatest või klassikaaslastest.

Noh, seda minu õnne mulle kauaks ei lubatud. Helistas ühel pärastlõunal uus klassijuhataja ja siis ma jälle kuulsin kui võimatu laps mul on, kuidas ta tundi segab, kaasa ei tee, lollitab ja ähvardab endal veene lõigata. Õpetaja kutsus kooli vestlusele. Läksin.

Kuna meil on see igaaastane teema, siis olen ma juba üle kooliuksepaku astudes rünnakuvalmis. Selline tuuleveskitega võitlemise tunne on alati sees. Igal aastal on copy-paste sama jutt ja ilma nähtava tulemuseta. Kõik see kena jutt, et iga laps on tähtis ja õpilasepõhine lähenemine on kõik üks suur jura. Ma isegi ei süüdista, ma ei eeldagi mingit erikohtlemist, ma tean ju et nad on seal kõik ületöötanud ja ülekoormatud. Aga milleks siis üldse raisata üksteise aega ja närve mõttetute tühjade juttude peale? Mingem igaüks oma koju, võtkem klaas veini ja mõelgem, et täna ma ei löönudki kedagi maha ja keegi ei löönud mind, suures plaanis edukas päev!

Igatahes, sain jälle teada kuidas mu laps on paha-paha. Et mis teil seal kodus toimub ja kuidas ta vendadega läbi saab? Noh, andestage, lugupeetud õpetaja, nii palju kui mina tean, siis kaklevad nii, et maa must. Ei, minu meelest see pole probleem. Üsna tavaline on see, et vennad-õed kaklevad. Ei, ml on ka õde ja meie küll kunagi ei kakelnud, seega kaklemine pole normaalne. Noh, järelikult oli teil tropp ema, ja pidite õega kokku hoidma, normaalses peres lapsed kaklevad oma vanemate tähelepanu pärast. Aga miks nad kaklevad, kas nad ei saa piisavalt tähelepanu siis või? Eem, ma olen nelja lapsega üksikema, loomulikult nad ei saa piisavalt tähelepanu! Vangutavad pead. Vaikne hukkamõist, et mis mõttes sa siis saad sada last, kui tähelepanu ei suuda kõigile nii palju jagada kui nad seda vajaksid. Ja mis on siis teie ettepanek, et ma tulen töölt ära ja valvan neid pärast kooli ning öösel kui magavad, siis lähen stripiklubisse leivaraha teenima või? Öelge palun mulle, kas Kärbsega on tegelikult päriselt ka mingeid probleeme? Kas ta on agressiivne, ei tee koostööd, ütleb halvasti või on kuidagi teisiti antisotsiaalne? Ee… ei seda ei ole. Aga ikkagi tundub, et tal on väga madal enesehinnang ja seetõttu peaksite temaga minema psühholoogi juurde. Ja mida see psühholoog teeb teie meelest? Mul on terve elu olnud ebaterve enesehinnang, kuidagimoodi saan eluga hakkama, kuhu te mind seetõttu saata tahate? Psühholoog aitab. Arvestades, et Kärbes läheb uute inimeste, kohtade ja olukordade puhul täiesti lukku, siis kuidas teie meelest peaks võõra psühholoogiga rääkimine teda aitama? Aga minge temaga koos, saate ise ka abi! Ma saan aru küll, et te hirmsasti tahate vastutust enda pealt mõne teise kaela veeretada, aga ma olen Kärbsega käinud nii psühholoogi kui psühhiaatri juures, ta on täiesti normintellektiga tavaline laps, tal pole käitumisraskusi. Jah, tal võtab uute olukordadega kohanemine aega, aga ta saab hakkama. Ta pole ohtlik ei endale ega teistele. Ta on ehk tundlikum, kui poisid üldiselt, aga ma ei näe et see mingi iseloomu viga on, mida peaks “väljaravima”. Ehk loote klassis lapsele turvalise õhkkonna, kus ta  end hästi tunneb ja suudab ka õppetööle keskenduda. Kodus on tema see, kes käib mööda korterit mul oma õpikutega järgi ja tahab õppida. Miks ta koolis pole nõus isegi õpikut kotist välja võtma? Mis teil siin toimub?

Tund aega istusin ja kuulasin kui jube laps mul on ja kui kohutav ema ma olen. Kui ma palusin, et poiss tagumisest pingist esiritta istuma pandaks, siis vaadati mind tummalt mitukümmend sekundit ja küsiti, et miks tal peaks olema tagapingis raskem keskenduda. Siiralt, sel hetkel tekkis mul soov seda inimest raputada. Kui mina kolmkümmend aastat tagasi koolis käisin, siis küll õpetajad teadsid, et õpilased, kes sahkerdavad ja kellel on õppimisega keerulisem, pannakse esiritta istuma, ja nüüd see, kes enda sõnul on 36 aastat õpetajana töötanud küsib mu käest täiesti siiralt, et miks peaks lapsel tagapingis olema keerulisem tundi järgida, siis mul pole enam mitte midagi selle peale kosta. Ääretult vastumeelselt mulle lubati, et nad püüavad ta panna ettepoole istuma.

Ma ei tea mis selle kohtumise mõte oli. Väideti mulle küll, et kõik on lapse heaolu silmas pidades, aga minule tundus, et olen kahe tähtsa ja haritud inimese rünnaku all. Jäi mulje, nagu ma oleksin viimane narkomaan ning paadialune, kes absoluutselt oma lastest ei hooli. Õppejuht ütles viimase lausena mulle, et kohe on näha, et nemad õpetajaga hoolivad minu lapsest rohkem kui ma ise. Mul oli kohutavalt keeruline sel hetkel talle jalaga mitte näkku anda. Tänasin kohtumise eest ja lahkusin.

Praegu istun ja mõtlen, et mida ma peaksin tegema? Saatma kirja direktorile, et see pole normaalne suhtumine? Esimesest klassist peale olen ma pidanud Kärbse eest võitlema. Esimesel kohtumisel klassijuhatajaga neli aastat tagasi, soovitati mul Kärbes panna Ristiku erikooli. Ja miks? Jah, ta on veidi aeglasem kui teised, aga tal on täiseti keskpärased hinded. Ta ei käitu halvasti. Ta läheb igal hommikul rõõmsalt kooli ja me õpime temaga igal õhtul kõik asjad ära mis e-koolis õppimiseks on antud. Tõsi, mõnikord kulub sellele mitu tundi, aga me teeme kõik ära. Ta on mitmes aines puhas viieline. Kui ma võtan arvesse kõike seda, mida see väike inimene on juba pidanud oma elus läbi elama, siis ta on absoluutselt minu kangelane, et ta nii hästi on hakkama saanud. Õpetaja ütleb mulle, et rohkem positiivsust. Noh, aga äkki siis ei kirjuta mulle iga päev nelja pasiiv-agressiivset märkust e-kooli, millele mul pole võimalik omapoolset vastust anda? Või kelle vastu me peaks positiivsed olema? Kas mitte lapse? Miks me peame tulema kokku pärast tööpäeva ja hakkama üksteisele kohta kätte näitama? Kuidas Kärbsel sellest parem hakkab? Ma võin käsi südamel öelda, et ma olen teinud omalt poolt kõik, et Kärbes koolis toime tuleks ja hakkama saaks. Mul ei ole rohkem võimalik midagi teha. Kas kool ei võiks omalt poolt ka üht sammu teha, et lapsel oleks hea?

Kärbsele rääkisin kodus, et ärgu muretsegu, see on ainult mõni aasta veel, varsti on kool läbi ja pangu tähele, et päriselu on palju normaalsem ning kedagi ei huvita tulevikus, et mis sa neljanda klassi matemaatika tasemetöö hindeks said.

Lisa kommentaar

Kommenteerimiseks palun logi sisse, kasutades üht neist võimalustest:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s