Lihtsad asjad

Juba mõni aeg olen mänginud mõttega, et hullult lahe oleks looduses möllata. Noh, mõistlikkuse piirides, eks ole, ma ikkagi linnapreili. Ja nii juhtus, et reede õhtul kell seitse saatis sõbranna sõnumi, et kas sa homme ei tahaks rabasse päiksetõusu vaatama minna. Et stardime kell 5.30 ja ole pai pane kleit ka selga. Noh, ja mida ütleb üks mõistlik, ratsionaalne, looduspõlgurist, unearmastajast keskealine naine? “Loomulikult ma tulen!”

Ärkasin laupäeval kell 3.55. Oli ju vaja ennast lille lüüa. Käisin pesus ja tegin meigi. Tüllist kleit selga, tennised jalga ja sulejope selga. Ainult kindad unustasin.

Punkt kell 5 ajasin Vollile hääled sisse ja vurasin sõbranna poole, ta mul teisel pool linna elab. Sealt võtsime veel ühe sõbranna kaasa ja nii me ööpimeduses Viru raba poole panime. Üllatavalt palju liiklust oli vaatamata varajasele kellaajale.

Kell 5.59

Ka rabas oli juba mitu inimest, polnud me ainsad hullud midagi.

Noh, mis öelda? Ilus oli, loomulikult. Selline ilu, mida hea meelega armsamaga jagaks. Seda kommenteerisin ka, et teine kord peaks kallimaga tulema. Sõbrannad, mõlemad oma hirmkallite fotoaparaatidega, jäid mind arusaamatu pilguga passima, et mis mõttes, nende kaamerad pole minu jaoks piisavalt kallid või?

Kell 6.34

Nemad oma Canonitega, mina oma Huaweiga üksteise võidu pildistasime päikest, udu ja kastemärgi rohututte.

Kell 6.53

Siis oli hetk, kus mul paluti end vabastada sulejopest ja muudest ebavajalikest rõivastest, nagu sukad ja ketsid. No ja ma siis lippasin mööda rabalaudu palja jalu viiekaraadise temperatuuri käes. Arvate et ma hoolisin sellest, et ma vaevalt nädalapäevad tagasi tegelikult voodis haigusega siruli olin? Jah, neljakümneaastane täiskasvanud naisterahvas, ladies and gentlemen!

Kell 7.09

Ärge kartke, jõuate veel iivelduseni neid pilte ka näha. Praegu fotograafid töötlevad mind ilusamaks, kui see raske vaev seljatatud, siis teen uue postituse. Hetkel leppige minu suvakate klõpsudega.

Kell 7.41

Aa jaa, kui veel midagi olulist mainida, siis see lugu tõestas taaskord – tuleb oma unistused sõnastada ja Universum hoolitseb nende kordaminekute eest. True story 😉

Õhtul oli veel kino ka, veidi pelgasin, et ega ma tukkuma jää, aga ei, ei jäänud. Filmist eriti kirjutada pole miskit. “Downton Abbey” oli. Noh, ma pole seriaali üldse näinud, seega pole fänn. Kõik oli ilus ja tore, aga suhteliselt pointless.

Naiivsusest ja sellest teisest asjast

Okei, enne kui kõik ennast mõnusalt kerra tõmbate ja lugema asute, pean teid hoiatama, et olen suhteliselt endast väljas ja üldse mitte malbe ega leebeke. See tähendab, et ka minu väljendusviis on pisut krehvtisem, kui lugeja muidu ehk harjunud on, aga hetkel olen ma seisukohal, et see on minu blogi ja minu maandamise koht, ja tegemist on siiski täiskasvanud inimesega (passi järgi), kes soovib kõigest oma sõnavabadust rakendada. Aga igatahes teate, et hommikukohvi kõrvale pole ilmselt kõige kergemini seeditav jutuke, ehk sinna õhtupoole konjaki ja sigari kõrvale passib paremini. Ja võtke üks Xanax ka igaks juhuks kõrvale. Või teate mis, selle Xanaxi võite minuni toimetada tegelikult.

Mõni nädal tagasi vaatasin uuesti oma üht lemmikfilmi “He’s just not that into you“. Hullult hea film, kui te veel näinud ei ole, selgitab kenasti lahti kõik meeste-naiste vahelised suhted ja tunded. Igatahes, seal on üks stseen, kus tegelane ütleb oma vestluskaaslasele, et ta valib iga kell naiivsuse ja sinisilmsuse, isegi kui ta teab, et ennast lolliks teeb ja haiget saab, selle asemel et kõike ning kõikidesse küünilisusega suhtuda. Ja ma pean mainima, et ma olen selle avaldusega sada protsenti nõus. Mitte et mulle meeldiks tunda hingevalu ja meelehärmi, aga parem tunda seda, kui teistest pidevalt halvimat eeldada.

Mul on üks pikaajaline sõbranna (jah, ütlen sõbranna, kuigi ma nüüd järgneva postituse jooksul ta elusalt nülgin, ta on mulle kallis ikkagi, kuigi… ah lugege parem ise, mis ma siin ikka seletan nii palju), kes on selles osas  minu täielik vastand. Iga kord kui mina jälle ühe või teise poisi järele õhkan, siis tuleb tema ja valab selle virtsaveega üle. Eriliselt meeldib talle rõhutada, et ükski mees ei soovi mind, kuna ma pole valmis enne abielu põhus püherdama. Ja kuigi ma mingil tasandil isegi nõustun temaga, et eluterve mehe jaoks on selline detail kastreeriva iseloomuga, siis ei näe ma põhjust, miks mulle on vaja pidevalt meelde tuletada, et ma olen iga mehe silmis kõigest kõrgetel kontsadel ringi taaruv tutt? Et kas tõsiselt, see ongi minu ainuke väärtus?

Ja siin ma ütlengi, et ma parem olen igavesti sinisilmne, naiivne, õrnahingeline, haavatav, lootusetu romantik, kui kibestunud küünik, kes kõike siin elus selle baasil lahterdab, et kes kui kiiresti põlved harali lükkab.

Pange see minu sinisilmsuse arvele, aga need suhted mis mul meestega on olnud, ja nagu te õigesti järeldate, siis enamasti platoonilised, ei ole lõppenud sel hetkel, kui sissepääsu teele ootamatult läbisõitu keelav silt kerkis. Kuna ma pole sellest iialgi mingit saladust teinud, et “siit ei saa”, siis ometi on mehed mu seltskonda otsinud. Kallis sõbranna väidab, et seda vaid seetõttu, et nad loodavad siiski minu poolt valge lipu heiskamist ja stringide nurka viskamist. Ma võin talle väita küll, et kullake, tead, nende meeste hulgas on olnud ka selliseid kellel oleks piisanud sõrmi nipsutada ja kõik õmblused oleksid ise lahti põrganud, ja ometi nad seda võimalust ei kasutanud, aga selle peale on tal tavaliselt mõni muu kalk kommentaar varrukast võtta. Noh, et milleks ühele mehele äratrööbatud nelja lapse ema, kui mujalt saaks kergema vaevaga ja kvaliteetsemat lihakraami.

Haiget teeb see loomulikult seetõttu, et ma ju ise nagunii mõtlen samamoodi. Noh, et mida mul üldse mehele pakkuda on? Oleks ma veel mõni süütu tütarlaps või muidu kuidagi eriliselt ilus või vastupandamatu, aga noh, pole ju. Ja seda enam on mul vaja kinni hoida nendest naiivsetest fantaasiatest, et ma võiksin päriselt mõnele mehele meeldida, ka ilma kätte andmata.

Minu õnneks on mu ümber mehi, kes mind suudavad veenda selles, et päriselt lootusetu juhtum veel pole. Hiljuti sain ma teada midagi, mis pani mind ümber hindama kõike mida siiani uskunud olin. See mees raputas mu maailma nii, et kõik aatomid vahetasid molekulides kohta. Ma hakkasin tunneli lõpus nägema mitte ainult valgust, vaid kõiki vikerkaare värve ja eredalt. Ühekorraga oli kõik päevselge, kõik küsimused leidsid vastuse, kõik kahtlused hajusid, kõik langes paika.

Ja siis öeldakse mulle, et ma sain lihtsalt valesti aru ja tegelikult on kogu valgus hoopis pimedus, kõik vastused jäid küsimusteta, kõik kahtlused peaksid veelgi suuremad olema ja miski mida ma usun pole tegelikult tõsi. Selline tunne, nagu kopsudes olev õhk oleks ühekorraga jääkristallideks külmunud, alla kukkunud ja kopsud vaakumisse tõmmanud. Milleks oli vaja mulle seda öelda? Hakkas parem? Kas mul pidi sellest parem hakkama? Kas ma olen nüüd, teades seda, õnnelikum? Tervem?

Vaadake, ma siiralt usun seda, et inimesed tegelikult ka on ilusad ja head. Ja et kõik inimesed tahavad tegelikult teistele meeldida, tahavad teisi rõõmustada ja ühiskonda sobida. Ja kui sa neist parimat usud, siis nad püüavad rohkem. Neil on lihtsam olla parim versioon nendest endist, kui nende suhtes ilmutatakse headust. Loomulikult on olemas ka psühhopaate ja sadiste, aga ainult iga kümnes. 90% inimkonnast on head! Seda on päris korralikult. Mis selles siis halba on kui ma enamikust siiski seda kõige paremat usun?

Loomulikult võiksin ma analüüsida, et sõbrannal on elus olnud karme kogemusi, mis on ta kalgiks muutnud. Kellel meist poleks? Aga suhtuda nii? See pole kogemuse tulemus, see on teadlik valik. Ja üldse, mul tekib küsimus, et kui sa arvad, et kõik mehed minus ainult tühjakslaadimisava märkavad, siis mida sina minus näed? Ah? Või mida sa näed meestes? Äkki see, mida sina näed inimestes on see mida sinuski nähakse? Inimesed ju ikka peegeldavad üksteist. Arvad, et ma ei või s*tasti öelda? Võin. Vabalt. Ma valin mitte. Nii naiivne olengi.

Printsidest

Kas naised tegelikult ka tahavad printsi valgel hobusel, või on see üks tobe klišee? Muinasjuttudes ju ikka lihtsad ja heasüdamlikud tütarlapsed leiavad oma õnne alles siis kui prints nad jalust niidab.

Isiklikult mina julgen väita, et naised tegelikult ei taha printsi. Suurem enamus minu tuttavatest ei ole printsiga abielus. Ei otseses ega ülekantud tähenduses. Ja kui nüüd päris otse öelda, siis ega ma neid naisi, kes on printsiga abielus, väga ei kadesta ka, et mitte öelda haletsen.

Olen paksudest tarkadest raamatutest ja igavatest kostüümidraamadest järeldanud, et oli aeg, kus tavakodanik ei saanud mitte mingil tingimusel naituda kuninglikust soost isikuga. Ajad on muutunud ja printsid abielluvad kellega tahes, isegi lahutatud naistega. Aga on need naised siis õnnelikud? Päriselt?

Ega teise sisse ei näe. Näeme alles siis kui meil lubatakse näha. Nagu printsess Diana lubas. Mu süda siiani valutab ta pärast. Ja kui ma vaatan hertsoginnasid, siis mu süda valutab ka nende pärast. Jube elu! Kõik on ette dikteeritud – mida kanda, mida öelda, kui palju naeratada, kellega suhelda, kuidas istuda, kuidas astuda. Sa ei saa rahus juukseidki lõigata, ilma et pool maailma sellest järeldaks, et sa lapseootel oled. Jälgitakse iga su kehakumerust, et märgata lisanduvaid kilosid. Isegi see ei sobi kui sa mõni tund pärast sünnitust “liiga ilus” oled. Mul lööks vist kuu jooksul plokikaane pealt.

Aga boonused? Noh, raha pole siin ilmas kõik. Pealegi, pööblil on kuninglike kulutused pidevalt hammaste vahel ja seda nagu ka ei taha, et keegi vingub iga kord kui ma uue kleidi või kõrvarõngad ostan. Mis tolku sellest varast on kui seda kasutades on iga kord tunne, justkui oleks mõnel orvul viimase kuiviku hammaste vahelt ära kiskunud?

No aga mees hoiab ja hellitab? Eem… ma võin mürki võtta, et suvaline Kalle hellitab iganädalaselt oma Mallet kordades rohkem kui mõni prints, kes pidevalt tööreisidel käib ja seal olles naistehorde eemale peletab…. kui peletab…. Lisaks veel see meeletu snobism. Jah, ma võin muidugi ka omamoodi snoob olla oma veini- ja aknaklaasidega, aga noh, ma ikka väga leebe võrreldes selle maailmaga seal.

Muidu kõik täpselt õige, aga ma jätaks selle “pretty vampire” osa välja. 
Asendaks sõnadega “handsome devil”.

Nagu ma üsna hiljuti kirjutasin, siis tegelikult tahavad naised seda, et neid armastataks, hoitaks, hinnataks, naerma ajataks ja lohutataks. Kõik muu on müra. Naised tahavad meest, kes oleks mees, et siis nemad saaksid olla naised. Nad tahavad armastajat, et saaksid olla armastatud. Tahavad sõdalast, et saaksid olla päästetud ja kaitstud. Tahavad võlurit, et saaksid olla nõiutud. Tahavad kuradit, et saaksid olla ingel. Nad tahavad jumalat, et saaksid olla jumalannad. Sellised tagasihoidlikud asjad, teate küll… Aga printsid, pfff!