Elamus Spa

Käisime meiegi lastega selles uues kuulsas Mustamäe Elamus Spas. Saime voutcheri ja soodsama hinnaga külastuse. Isiklikult mina olin üsna põnevil. Olin kuulnud väga palju positiivset tagasisidet ja ootused olid kõrged. Poisid olid nii ja naa meelestatud. Nooremad elevil ja vanim loobus peaaegu üldse kogu üritusest.

Aga seal me olime, ühel vihmasel laupäeva pärastlõunal, kõik viiekesti reas ja valmis elamusteks.

Elamusi pakuti. Olid erinevad saunad, mullivannid, basseinid ja ligunemiskohad. Aga mulle ikkagi ei meeldinud. Võimalik, et seal Spa21+ poole peal oleks mulle rohkem meeldinud, seda peab veel proovima, aga muidu jättis see külastus mind ükskõikseks.

Liiga palju lapsi oli, liiga palju müra, liiga palju inimesi. Mis mind mõnevõrra üllatas oli see, et kuigi spa on alles hiljuti avatud, siis osad kapid ei töötanud, kolmandik fööne oli ka kuhugi kadunud ja muidu oli ka see asutus väsinud ja räsitud.

Mis mulle meeldis, oli basseini pool. Bassein oli korralikult suur, piisavalt pikk ja rajad olid ka mõnusalt laiad. Kuna enamik olid rohkem huvitatud saunas higistamisest ja vannis ligunemisest, siis oli ujula üsna hõre ja seal veetsime poistega märkimisväärse osa ajast.

Kui üldiselt spadest rääkida, siis ega mul väga häid kogemusi pole. Asi on ilmselt ootustes. Mul seostub sõnaga spa mõnus lõõgastav oaas, kus saab ennast argirutiinist korraks välja lülitada ja patareisid laadida. Grand Rose Spa oli selline spa, kus ma sain eelmainitut. Ülejäänud spa-nime kandvad asutused on tekitanud minus rohkem stressi kui zeni. Need on pigem nagu veepargid, koos saunadega. Aga paljudele need näivad meeldivat. Lastest saan ma aru, ongi põnev kui saab võimalikult palju huvitavaid atraktsioone läbi proovida. Aga vähemalt Elamus Spa oli minu lastele liiga titekas. Ühesõnaga, ei tekkinud väga sellist mõnusalt sooja ja karvast tunnet, et tahaks hirmsasti uuesti minna.

Aga seda 21+ spad tahaks ikka ka proovida. Ehk vastab see rohkem minu ettekujutlusele.

*Fotod: https://elamusspa.ee/et/galerii

Kasvatades inimest vol mustmiljonüks

Tegin hiljuti põnevat isiksusetesti. Endast on alati tore rääkida ja vahva lugeda. Mul vähemasti. Selle testi põhjal olen ma, vaatamata enda vähesele usule endasse, lapsevanemana üsna hea valik. Ideaalne kooslus autoriteedist ja õrnusest. Noh, kas see just sada prossa nii on, aga meeldiv oli seda lugeda. Selle testi järgi pidi minu positsioon vanemana aga laste kasvades langema, kuna mul on keeruline aktsepteerida seda, et lastel on õigus teha oma valikuid ja mulle ei pruugi nende valikud meeldida. Jällegi, suures plaanis üsna täpne kokkuvõte.

Igatahes, september on kohe siin ja meil jälle kooliteema üleval. Kui ma arvasin, et ma olen esmasündinu käest oma ristsed kätte saanud ja järgmistega on juba lebo, siis noh, ühes võib lapsevanem alati kindel olla – lapsed oskavad üllatad!. Paraku on need üllatused sageli üsna ebameeldivad.

Kevadel viis number kaks oma paberid, vaatamata minu vastuseisule, Tallinna Merekooli. Lubas mulle, et läheb tüürimehe eriala õppima, kus saab ka keskhariduse. Noh, kui vähemalt keskharidus, siis pole väga hullu, mõtlesin. Kui ehk hiljem mõistus ka koju jõuab, siis saab selle baasil vähemalt edasi õppida. Aga noh. Kümme päeva enne esimest septembrit sain ma muidugi täiesti pooljuhuslikult teada, et kutt oli mulle alatult valetanud. Ise ta muidugi väitis, et pole valetanud, lihtsalt jättis mulle olulise info edastamata. Aga sellel asjal on ka nimetus, ma ei tea mis eesti keelne vaste on, aga inglise keeles kõlab see: lying by omission. Igatahes, kutt oli siis ennast hoopis madruse kursustele kirja pannud, mis kestab 7 kuud ja loomulikult ei saa sealt kaasa ka baasharidust (ma tean, et üldiselt räägitakse põhiharidusest kui põhi haridusest, aga minu meelest on põhi haridus ikkagi keskharidus, sest nagu, mida selle 9klassi haridusega ikka peale hakata nii väga?). Ei, ma polnud üldse endast väljas, ma lihtsalt kaotasin täielikult enesevalitsuse. Kardan, et kasutasin sõnu nagu loll, imbetsill, idioot, luuser ja muu taoline. Mitte tingimata poja kohta, aga nii, olukorra kirjelduseks. Umbes, et ainult totaalne luuser teeb nii idiootse otsuse ja rikub oma elu ära. Aga ma tegin seda väga väärikalt. Käed ei läinud käiku ja isegi häält ei tõstnud, mis näitab, et ma ikkagi suudan ennast talitseda, isegi pingelises olukorras. Rääkisime nii pojaga mitu korda. Mõnikord oli isegi pisaraid. Ma ei ütle kelle omi.

Püüdsin argumenteerida nii, et kui ta nüüd tõesti läheb sinna ja saab selle ameti, siis kas ta kujutab ette, et ükski tööandja võtaks ta reaalselt tööle, tema 17aastase lapse, raskele füüsilisele tööle laeval? Kas ükski ettevõte tahaks endale sellist vastutust hinge peale? See vist pani teda veidi mõtlema.

Mõni päev lasin tal selle teadmisega olla ja uurisin siis, et kas ta on otsustanud mis edasi teeb? Vastas, et läheb ikkagi sinna, sest seal saab kolm korda päevas süüa! Nagu… lihtsalt….argghh! See on siis nagu asi mille järgi karjääri valitakse? Et saaks ikka süüa rohkem! Ma ei või lihtsalt! Noh, aga ma olen ka leidlik. Kui heaga ei saa, siis saab piitsaga. Mitte küll füüsilise piitsaga, see mustast nahast mänguasi on mul ainult nendeks teisteks mängudeks….😈 Nimelt rääkisin pojaga veidi elutõdedest. Sellest, et kui tal lõppeb kena seitsmekuune puhkus koos sooja kõhutäiega ära, siis tuleb tal tööle minna, sest mina kahjuks oma tagasihoidliku palgaga pole võimeline elatama suurt pere ja kui laps lõpetab koolis käimise, siis ei sponsoreeri tema kasvatamist ei riik ning puudub vastav kohustus ka kallil papakesel. Seega, valik on tema. Tahab olla madrus, olgu, mina kätt ette ei pane. Panen hoopis kommunaalkulude ja toidu arved lauale ja vaadaku ise kuidas need kaetud saab.

Siiralt, minu lapsevanemaks olemise karjääri üks tipphetki. Kutt läks järgmisel päeval Ehituskooli kutsekeskharidust saama. Ma olin tema üle üsna uhke. Aga mitte nii uhke kui enda üle.

Ja siis kui tuli aeg kooli asumist kinnitada, teate, see totu valis ikka madrusekooli! Noh, mul viskas ka selle peale lõplikult kopa ette. Ma ei pea enam seda jama taluma. Tegi sellise valiku, elagu tagajärgedega.

Suren sinu eest

Libistasin pilgu üle uudiste ja jäi pilk peatuma Märt Avandi kaunile ülestunnistusele, et ta oleks kõhklemata andnud elu oma lapse eest, et too saaks elada. Lapsevanemana ma teatud tasandil isegi mõistan seda. Lapsekaotus… noh, ma ei taha isegi mõelda sellele.

Vaatasin hiljuti ka üht vana filmi Netflixist, “Seven Pounds”. Üldiselt IMDBs on tal kõrged punktid, aga mulle väga ei istunud. Kuidagi pikk ja melanhoolne oli, ei meeldinud väga. Iva oli selles, et üks mees elas üle autoavarii, milles hukkus tema naine ja vist veel mõned inimesed. Pärast avariid, milles ta süüdi oli, otsis ta üles seitse inimest, kes vajasid abi. Kas finants, emotsionaalset või meditsiinilist. Ja siis ta sisuliselt ohverdas end nende eest, et neil oleks parem. Ma saan aru, et mõte selle taga võib olla väga üllas. Aga mida peavad tundma need inimesed, kes selle abi vastu pidid võtma?

Mõelgem korraks, mis tunne on elada terve elu teadmisega, et keegi on end meie nimel ohvriks toonud? See on tohutult koormav! Mina küll sellist vastutust enda peale võtta ei sooviks. Juba sellest piisab, kui mõtlen oma vanematele ja ohvritele mida nemad on toonud mind kasvatades. Õnneks on mul vanematega selles osas vedanud, et nad pole oma ohvreid mulle kunagi nina alla hõõrunud. Aga olen kuulnud, et on ka selliseid vanemaid, kes sisuliselt terve elu räägivad oma lastele, kuidas neil jäid õpingud laste pärast pooleli, kuidas nad ei saanud reisidel ega kontserditel käia, kuidas nad pidid ebameeldiva inimesega koos elama jne. Milleks selliseid ohvreid tuua? Et endal oleks pärast hea ja siis lüpsta tähelepanu kuni aegade lõpuni? Kas see pisut isekas pole?

Ma ei räägi siin olukorrast, kus vanem annab oma neeru või mõne muu organi, mille järgi tal parasjagu endal hirmus suurt vajadust pole. Ma räägin elu ohverdamisest.

Sest kui ma mõtlen sellele, et keegi on oma elu mu eest andnud, siis sellega kaasneb tohutu vastutus. Ma ei saa oma elu elada enam niisama, nii nagu mulle endale meeldib. Vaid ma kaalun iga otsust selles valguses, et kas see teine inimene, kes mu eest suri oleks selle otsuse heaks kiitnud või hukka mõistnud. Ja las ma räägin teile, mis stress sellega kaasneb!

Niisiis ma arvan, et elagu ikka igaüks ise oma elu ja teiste eest toodud ohvrid olgu ikka pigem tagasihoidlikud.