"Meie aja kangelane"

Герой нашего времени
Mihhail Lermontov
Eesti Riiklik Kirjastus 1953
Tõlkija: Väino Linask
172 lk
Goodreads punktid: 4,11
Minu punktid: 4

Pildikesed noore mehe elust. Sellest kuidas ta vallutab südameid ja need siis hülgab, öeldes, et vallutatu tõlgendas vallutatust valesti. Igavuse peletamiseks röövib noormees neitsi ja paneb ta endasse armuma. Ja tõdeb, et ikka igav on. Näeb kõrvalt pettureid petmas ja varastamas, mille peale kehitab õlgu ja lisab, et niikaua, kuni minu asju ei näpita, pole minu asi sekkuda. Seab endale eesmärgiks võita tähelepanu, mitte seetõttu, et ta tähelepanu sooviks või seda vajaks, vaid kuna keegi teine soovib ning vajab seda. Ja siis jällegi, kehitades õlgu sõnab, et valesti mõistsite mind, mu sõber.

Ammu pole minu kätte sattunud vene autoreid. Mäletamist mööda on vähemalt klassikutel komme igas loos mingi moraalne õpetussõna lugeja hinge jätta. Kirjeldatakse lugu küll justkui muuseas, aga see kuidas autor tegelikult oma loodud karakteristesse suhtub, ei jää kellelegi mõistatuseks. Ja just seda enam mida rohkem jutustaja üritab luua muljet kui erapooletust vaatlejast.

Lugu ise on originaalis ilmunud 1840. Selles kontekstis on mõistetav, miks looja oma loodut sakutab ja tuuseldab ning irooniliselt teda kangelaseks tituleerib. Praegu, kaks sajandit hiljem on see lihtsalt üks tore lugu, aga usun, et paljudele jääb ta kaugeks. Neid, keda loo peakangelane kurvastaks on vähe. Ta käitub nagu suurem osa ühiskonnast – isekalt, kalgilt ja hoolimatult. Otseselt liiga ta ju kellelegi ei tee, mis siin siis ikka nii väga ahhetada? Võiks isegi öelda, et enda meelest on ta küllaltki ausameelne ja väärikas. Kui meil on praegu kangelasteks keemiaõpetajatest narkolabori pidajad, mõrtsukatest koduperenaised ja sarimõrvaritest kriminalistid, siis andke andeks, aga veidi mõtlematu ja nartssissistlik noormees ei tohiks nüüd küll kedagi kuidagi solvata. Tuues Petšorini meie aega, siis ta ongi kangelane, ilma irooniata.

Tõlge oli veidi, noh, konarlik. Ainult, et ma ei ole kindel, kas see mitte taotluslik polnud, et jääks ikkagi mõnusalt slaavihõnguline emotsioon. Või kui palju rõhku tõlke kvaliteedile üldse pandi nõukaajal?

***

“Me peaaegu alati andestame seda, mida me mõistame.”


***


“Tunnistan, et mul on tugev eelarvamus kõigi pimedate, kõõritajate, kurtide, tummade, jalutute, käetute, küürakate ja muude sääraste suhtes. Olen tähele pannud, et alati on olemas mingi imelik suhe inimese välimuse ja tema hinge vahel: otsekui ihliikme kaotusega kaotaks ka hing mingisuguse tunde.”

***


“”Pange tähele, armas doktor,” ütlesin ma, “et ilma lollideta oleks maailmas väga igav… Vaadake, meie kaks oleme kaks tarka inimest; me teame juba ette, et iga asja üle võib lõpmatuseni vaielda, ja sellepärast me ei vaidle; me teame peaaegu kõiki teineteise salajasi mõtteid; üksainus  sõna on meile terve lugu; näeme iga meie tundmuse tuuma läbi kolmekordse kesta. Kurb on meile naljakas, naljakas kurb, üldiselt aga, tõtt öelda, me oleme kaunis ükskõiksed kõige suhtes peale iseenese. Niisiis, tunnete ja mõtete vahetust meie vahel olla ei saa: me teame teineteisest kõik, mida tahame teada, ja rohkem me teada ei taha; jääb üle üksainus abinõu: jutustada uudiseid.””

***


“Ma tõesti ei tea, mispärast ta mind nii armastab! Seda enam, et ta on ainus naine, kes mind on täielikult mõistnud, kõigi mu väikeste nõrkuste ja halbade kirgedega…. Kas pahe on tõesti nii veetlev?…”

***


“Pole midagi paradoksaalsemat kui naise mõistus: naisi on raske veenda milleski, neid tuleb viia niikaugele, et nad veenaksid end ise; tõendusviis, millega nad hävitavad oma eelarvamusi, on väga iseäralik; et selgeks õppida nende dialektikat, on tarvis oma mõistuses kummutada kõik koolis õpitud loogikareeglid.”

Mida teha liiklusõnnetuse korral?

Ilmselt mõni kogenum ja/või targem juba aimas, et minu liiklusõnnetuse saaga nii lihtsalt must mööda ei läinud. Ei olnud päris slam-bam thank you ma’am. Mis on ju iseenesest tore, sest ainest postitusteks on ikka vaja.

Noh, esimene viga oli see, et me naabrimehega mingit kirjalikku akti õnnetusjuhtumist ei koostanud. Sellest sain ma teadlikuks täpselt nädal pärast juhtunut. Helistas nimelt mulle pahase häälega üleaedne, et nädal juba möödas ja ikka veel ei miskit, et mida ma endast nagu mõtlen. Eem.. aga ma võtsin ju kohe liikluskindlustuse pakkujaga ühendust. Need veel küsisid igasuguseid andmeid kannatanu kohta, mida ma siis pidin internetist ise googeldama, kuna naaber ei andnud mulle oma nimegi, muust rääkimata. Kuna mul tõesti, siiralt, pole elu sees avariid olnud, ja autokoolist on ka mõnevõrra mett verre vooland, siis ma päriselt ka ei tea/mäleta, kuidas see õige toimimisviis on. Oma naiivsuses eeldasin ma, et piisab sellest, et oma kindlustuspakkujat teavitada ja need siis tegelevad ise asjaga edasi. Naaber rahunes mõnevõrra ja leppisime kokku, et ta ka võtab kindlustusega ühendust ning koos leiame siis lahenduse situatsioonile.

Ausalt, tiba kummaline käitumine ka selle venna poolt. Esiteks ei viitsinud ta vaatamagi tulla, et mis autoga lahti ja käskis mul minema sõita. Kui lõpuks siiski tuli, siis ainult naeris ja ütles, et pole hullu kedagi ja teeks üldse lihtsalt omavahelise diili ilma kindlustusse teatamiseta. Ja nüüd on siis ühtäkki püha viha täis ja lammutab. Ma pole ju kordagi juhtunut eitanud või soovinud vastutusest mööda nihverdada. Ise võiks ka inimene mingitki initsiatiivi ilmutada. Tema auto ju.

Enivei, valasin oma mure siis esimese lähedalasuva meesisiku peale välja, kes mind kenasti juhendama hakkas. Nimelt, (ma kirjutan seda siia mitte selletõttu, et ma arvaks, et te ei tea, aga ehk on meelest läinud ja natuke tahaks uhkustada ka, et ma nüüd ühe infokillu võrra targem) tuleb minna lehele https://www.lkf.ee/et ja hakata täitma alajaotust LIIKLUSÕNNETUS. Seal on mõned küsimused ja ka juhend, mis näeb välja selline:

Siis tuleks täita teade liiklusõnnetuse kohta. See teade näeb välja nii:

Täidetud blankett tuleb saata oma kindlustuspakkujale. Ja alles siis hakkavad nad asjaga tegelema. Vist.

Jah, ma tean, et autokoolis on seda kõike selgitatud ja eks see vaikselt hakkab nüüd ka meenuma, aga tõesti, andestage, mul pole eideetiline mälu, paraku või õnneks. Igatahes, järgmisel korral olen ma selles osas loodetavasti targem. Mõistlik oleks üks selline blankett ka enda jaoks välja printida ja kindalaekas hoida.

Niisiis, täitsin selle teate ära, niipalju kui ma googlist naabrimehe kohta infot leidsin, ja saatsin selle talle täiendamiseks ning digitaalseks allkirjastamiseks. Siiani ootan seda teadet tagasi. Üks päev mõtlesin, et helistaks ja uuriks, et what’s up duck, aga milleks? Tõesti nagu, mida ta nüüd ootab täpselt? Ja kuidas see “omavahel kokkuleppimine” täpselt käima peaks? Annan talle viiskümpi ja teen näo, et kõik korras? Aga mis siis, kui see on liiga vähe, siis tüüp on solvunud? Üle nagu ka ei tahaks maksta. Ja kes ütleb, et kui me “omavahel kokku lepime”, siis ta pärast ümber ei mõtle ja ikkagi kindlustuse kaudu ka ei hakka mult hüvitist nõudma? Selline sneaky business mulle ei istu.

Volliga on aga kõik parimas korras, tänan küsimast. Nagu ka mainisin, siis samal päeval sõitsin keretöid teostavasse remonditöökotta, need tegid kõik vajalikud toimingud minu eest ja saatsid kahjunõude kaskole. Reedel sain juba kirja, et taotlus on heaks kiidetud ja töökoda on ukse ära tellinud, kui see kohal, võetakse ühendust ja viin tiburullikese sinna. Lõpuks on nii, et minu auto saab enne korda, kui naabrimehe oma.

Käsi südamel, ma siiani ei näe, et ma oleksin midagi hirmus valesti teinud antud olukorras. Kõik mis mul tegemata jäi polnud tingitud pahatahtlikusest või soovist puhta nahaga pääseda, vaid lihtlabasest teadmatusest. Ja ikkagi, natuke ma tunnen, et see vend oleks võinud ise ka veidi liigutada end, mitte oodata, et ma tema eest kõik asjad korraldan. Lõppude lõpuks oli see ju ikkagi tema sõiduk mis viga sai. Ise võiks ka ju huvi ilmutada veidi. Või ma ei tea, mida teie oleksite selles olukorras teinud?