Armastades mehi

Kui ma esimest korda selle mõttega lagedale tulin, et ma edaspidi tõmban igasugusele suhtlusele meestega vee peale (loomulikult mitte igasugusele, aga romantilist laadi suhtlusele), siis mu õde hakkas naerma. Väga solvav iseenesest. Miks ta ei usu, et ma seda tõsiselt mõtlen? Vastas, et usub küll, et mõtlen seda tõsiselt küll, aga ta kahtleb selle võimalikkuses. Tema sõnade järgi armastan ma mehi selleks liiga palju, et nendest pikalt eemale hoida.

Jah, armastan. Mehi. Nad on mulle alati meeldinud. Olen sellest ka kirjutanud. Ma ei ole kunagi väitnud, et minu kogemused meestega oleksid seda asjaolu muutnud. Ma keeldusin üldistamast. Jah, sattusid mõned tegelased, kes tegid haiget, aga isegi nende puhul ma pigem mõtlen, et ju ma sain ise valesti aru või isegi kui mitte, siis vaevalt keegi neist meelega….

Aga selle armastusega on olnud selline lugu, et see on alati jäänud ühepoolseks. Mehed mind ei paista armastavat. Jah, ma meeldin neile. Mõnele isegi väga. Aga mitte rohkem. Nad vaimustuvad minust, piiluvad mind salaja ja avalikult, naeravad minu naljade peale, lohutavad mind, kui ma olen nukker, vahetavad mu autol lambipirne, aitavad remonti teha ja kolida, joovad koos minuga veini ja kohvi, otsivad mulle tuttavate meeste hulgast abikaasakandidaate ja puistavad mulle oma südant. Aga see pole armastus.

Ma nüüd püüan, mitte langeda enesehaletsusse ega mõelda, et “ju ma siis olen nii inetu, igav, rumal, õel ja labane”. See pole nii. Ma tean seda praeguseks. Ma ei saa isegi väita, et ma pole piisavalt naiselik, pehme ja soe. Nagu ma eelmises lõigus välja tõin, mehi tegelikult tõmbab minu poole. Mul pole kunagi austajatest puudust olnud. Häda on selles, et need keda mina tahan, ei taha mind ja vastupidi. Ja see ei pruugi olla juhuslik. Sest ma olen korduvalt üsna edukalt suutnud konkreetse indiviidi puhul oma tundeid muuta vastavalt tema huvitatavuse astmest minu vastu.

Nüüd ma tunnen, et vajan kõigest sellest puhastust. Lõppu poolikutele asjadele. Ei mingit flirti ega kohtinguid. Vähemalt nüüd mõnda aega. Aasta kindlasti.

* * *

Nii mõtlesin ma aprillis. Sellest alates olen ma keeldunud mitmest kohtingust ja katkestanud ka paar poolikut suhtlust vastassugupoolega. Midagi uut pole algatanud ka. Seega, päris edukas minu meelest. Ja noh, tunne on parem kuidagi. Rahulikum. Magan paremini.

Päikseskummardaja

Isalt olen pärinud tõmmu jume. See tähendab, et kui ma vaatan fotot päikesest, siis ma juba pruunistun. Näiteks üks kord sõitsin Tallinnast Londonisse ja istusin akna all. Reis kestis kolm tundi ja minu vasak käsi oli Londonisse jõudes ilmselgelt pruunim, kui parem käsi. Jah, see on tõsilugu.

Lapsena, vanaema juures maal olles, silkasin pidevalt paljalt ringi. Mind kutsuti neegriks. Mitte paha pärast. Pigem isegi näis, et ütlejad veidi kadestasid. Üldiselt ikka meil põhjamaalasel läheb nahk punaseks, tekivad villid ja koorub maha. Minuga seda naljalt ei juhtu. Jah, võin isegi esimese hooga punaseks minna, aga harva kui nahk maha tuleb. Ei, ma ei uhkusta, nendin fakti.

Seda, et ma kusagil põõsa taga pikutaks ja laseks päiksel endaga trikke teha, seda ma ei tee. Pole kunagi teinud. Mul hakkab hästi kiiresti kohutavalt igav, palav ja lämbe. Isegi raamatut päikse käes lugeda ma ei suuda, pea läheb paksuks ja ebamugav on.

Teismelisena hakkasin ma meelega päikese eest eemale hoidma. Mängis rolli teadlikus UV-kiirte pahupoolest, aga ka see et minu jaoks liiga päevitunud inimesed on lihtsalt koledad ja eemaletõukavad. Eks ma tahtsin eriline ka olla ja massist eralduda. Nüüd on sellele lisandunud ka teadmine, et päike teeb naha kiiremini vanaks. Ja noh, kes siis seda nii väga tahab?

Väike jume on muidugi kena. Tselluliit hakkab vähem silma, veenid pole nii nähtavad ja ka mõned juhuslikud vistrikud kuivatab päike ära. Aga sellist “väikest jume” on mul jube keeruline säilitada. Tavaliselt, kui ilmad piisavalt soojaks lähevad, et ka kintsudele veidi päikest näidata, on mu käed ja kael juba piimakohvikarva. Ja seda vaatamata sellele, et mul on absoluutselt kõik niisutajad, kreemid, jumestajad SPF40-ga. Ja nii ongi, et ma ülevalt otsast olen nagu põllutööline ja altpoolt helesinine.

Kuidas teiega on? Naudite päikest või olete minusugune veidrik, kes poolkitkutud keedukana moodi välja näeb?

Analüüsime keha

Käisin mina lõpuks kehaanalüüsis. Sain vautcheri ja mõtlesin, et kasutan ära. Enesetunne oli küll selline, et ega ma mingit head tulemust sealt ei oodanud. Samas jälle mõtlesin, et noh, siis ma vähemalt tean.

Mul jälle vedas, maksin täpselt null krooni analüüsi eest.

Ja nüüd ma tean. Et minuga on kõik suurepärases korras. Palju parem, kui ma ise oleks osanud oodata. Kaal oli madalam, rasvaprotsent samuti (tark masin väitis lausa, et ma 3 kilo alakaaluline ja sellest 1 kilo peaks rasva juurde sööma 😁). Ainuke nukker hetk oli see, et lihast oli võrreldes möödunud mõõtmisega vähem. Aga kõik siiski normi piires. Ja kuna minu eesmärk oli kogu aeg ju rasva kaotada, siis sellega olin ma hakkama saanud. Eriti ilus oli see, et just kõhupiirkonnast oli rasva jõudsalt kadunud. Muide, fun fact – rasv ei muutu trenni tehes lihaseks, ega lihas puhkeolekus rasvaks. Tegemist kahe täiesti erineva koega. Teate mis saab rasvast, mis te ära põletate? Päriselt ka tahate või? Eh, te nagunii ei usu kui ma ütlen… Aga olgu. Rasv hingatakse sooja õhuna välja. Mhmh, ma ju ütlesin, et te ei usu mind.

Võrdluseks lisan ka kahe aasta taguse analüüsi.

Et kui ma muidu pidevalt tögan ennast, et ma üldse normaalne pole, siis vähemalt on keha mul normaalne, tiba seal all paremas nurgas on, aga ikkagi normaalne 😜

Järgmise kahe aasta eesmärk oleks see must ruuduke atleetliku peale upitada, siis võiks juba päris uhke olla enda üle. Kuigi, teades mind, ega ma rahul ikka poleks, siis hakkaks juba muude asjade üle vinguma.

Muide, seda öeldi mulle, et see arvuti poole ette antud 6 nädalaga 2 kilo lihast kasvatada on suht mission impossible. Väideti, et isegi mehed, kes käivad viis korda nädalas trennis ja söövad igasuguseid “aineid” sisse ei saa sellise aja jooksul kaht kilo lihast juurde. Pigem on see ikka paari aasta projekt. Ja üldse kogu see “kaotan kaalu + kasvatan lihast” on ääretult keeruline teema, kuna kaalu alandades hakkab keha esiteks “põletama” lihast, sest see on kergem. Niisiis on kaalu kaotades üsna ootuspärane ja normaalne, et kaob ka mõnevõrra lihast. Selleks, et lihas säiliks ja kasvaks on vaja süüa õigeid toitaineid ja loomulikult kõvasti trenni teha. Vist olen maininud ka, aga kordamine on tarkuse ema: lihas kasvab nii, et kui sa teed suurte raskustega trenni, siis sa tegelikult lõhud lihast. Sellest tekib ka järgnevatel päevadel lihasvalu. Keha saadab kudesid parandama piimhapet ja see tegutseb seal lihases ning parandab/kasvatab seda. Seetõttu ongi lihasekasvatamiseks vajalik puhkus, sest kui sa iga päev lihast lõhud ja ei anna aega sellel paraneda ja kasvada, siis noh, ta ei kasva, eks ole. Hästi vahva on seejuures see, et lihas põletab ka puhkeolekus rohkem kilokaloreid. Ehk kui sa oled lihaseline ja pikutad kodus diivani peal ning loed raamatut, siis juba see pikutamine põletab rohkem kaloreid kui su vähelihaselisemal kaaslasel. Ühesõnaga, trenn on endiselt äge!