Kas küünikud ratsutavad unenägudes hõbedastel ükssarvikutel?

Lamasin õhtul voodis ja ootasin Matit.
Lamasin paremal voodipoolel. Praegu magangi paremal pool. Kolm kuud juba olen maganud paremal. Küll ma varsti jälle vasakule kolin. Noh, et madrats ikka ühtlaselt kuluks ja nii.
Lamasin seal, jalad põimitud teki ümber, üks padi pea all, teine selja taga ja kolmas kaisus, et ikka oleks tunne, nagu keegi mind hoiaks. Magades on see tähtis. Eriti siis, kui pole parasjagu kedagi, kes hoiaks.
Mati lasi end oodata. Ta vahel teeb nii. Ääretult häbematu temast.
Ma siis mõtlesin. Mõtteid.
Mõtlesin, et mul polegi enne uinumist kellestki mõelda.
Noh, jah, lastest võiks ja klientidest, aga ega ma siis nendest enne und mõelda ei tahaks.
Tahaks kellestki….noh….ah, saate niigi aru.

Ega mul sellist hetke eriti elus olnud pole, kui pole kellestki mõelda. Ikka tavaliselt keegi on.
See, et kedagi pole, see on omamoodi nagu kurb ja samas ka mitte. On mis on. Mitte mõnus, igatahes.

Siis ma mõtlesin veel, et ma olen tegelikult kõvasti tunde raisanud niiviisi mõeldes, ühele ja teisele.
Sagedasti veel pikalt pärast seda, kui põhjust pole nagu olnudki.
See oli vist möödunud aasta veebruaris, kui ma mõtlesin, et näed, mõtlen siin ikka veel Nipernaadile, kuigi pole teda juba mitukümmend kuud mujal kui Delfi uudistes näinud.
Mõtlesin tookord, et kas ma mõtlen talle seetõttu, et ma tegelikult igatsen, või hoopis harjumusest?
Noh, et olen juba aastaid mõelnud temale igal ööl enne kui Mati tuleb.
Et äkki ma tegelikult ei peaks, sest pole ju nagu enam igapäevast igatsust?

Sarnaselt mõtlesin selle ühe teise peale, noh, teate küll.
Et miks ma mõtlen, tean ju niigi, et on mis on?

Aga kas iga selline mõte muutub ühel hetkel harjumuseks? Et mõtled, mitte mõtte pärast, vaid kuna oled harjunud mõtlema. Ja kuidas sa vahet teed, et kas on mõte või harjumus? Ja millele sa siis mõtlema peaksid, kui saad aru, et see kõigest harjumus, mitte päriselt mõte? Kui polegi kedagi, kellele mõelda, aga mõtlema peaks, sest Mati ei ole kuigi punktuaalne. Ja kas on vale mõelda lihtsalt harjumusest, kuigi ise ka saad aru, et pole mõtet mõelda, kuigi mõtelda tahaks? Või peaks sundima millestki muust mõtlema, et mõte saaks puhata?

Ma mõtlen, et kes selle töö Matile üldse anda otsustas? Hans või Günther oleks palju usaldusväärsemad tüübid. Matiga on ikka nii, et hakkab nagu tulema, aga põrkab siis sõpradega kokku ja teeb mõned õlled. Vahel ilmub alles hommikul. Teinekord ei anna mitu ööd näole. Ja siis kui lõpuks tuleb, vajub raskena su peale, proovi siis niiviisi asjalik ja töökas olla! Häda nende boheemidega, ma ütlen!

Mis vaevab sinu südant?

Lojaalne lugeja ehk on kursis, et mul autoga aegajalt tõrked. Noh, ei taha startida. Mitu korda käisin temaga diagnostikas ja ei leitud mingit suurt viga, millest see jama võib tekkida. Öeldi, et sõida ja kui mootorituli uuesti põlema läheb, siis tule jälle. Noh, ma sain nii päris pikalt sõidetud. Mitu kuud lausa. Aga siis ilmus mootorituli ja kiri armatuurlauale, et vajalik oleks mootorihooldus. Siis hakkas juhtuma, et ta ei käivitunud ja aina keerulisem oli talle hääli sisse saada.

Edasi järgneb kümnetuhandesõnaline kirjeldus sellest, kuidas ma ikka veel ei tea mis mu autol viga on. Aga mõtlesin, et kirjutan, sest kui ma lõpuks äkki teada saan, siis tuleks sajatuhandesõnaline postitus.

Ühesõnaga kõik kellad ja viled põlesid vahepeal.



Viisin Volli siis uuesti töökotta, kus leiti 12(!) viga. Kõik seotud turbokompressoriga. Lugesin ise ka netist selle kohta, ja tõepoolest, kuigi viga ei ole hirmus suur ja tõsine, siis võib tekitada käivitusraskusi, jõudluse reguleerimisest rääkimata. Aga nad andsid ta mulle tagasi ja ütlesid, et neil täna pole aega tegeleda ja võtavad ühendust, kui aeg tekib. Niikaua lubati sõita.

Arvestades, mis kõik võiks juhtuda ja mul kõigest ei käivitu aeg-ajalt, siis on ju veel superluks ju. Ei mingit musta tossu, tühikäigul on pöörded kenasti kontrolli all ja ka jõudlus on viisakas.

Aga sõita ma väga ei saanud. Üks päev kolm korda käivitasin teda kümme minutit.

No ja otseloomulikult tulevad kõik tarkpead kohe õpetussõnu jagama.

Kord, kuni ma seal üritasin Vollile eluvaimu sisse puhuda, liipab kohale üks mees. Noh, laa-dii-daa, eks ole! Et, mis autol viga on, ja miks ikka ei käivitu. Hakkan ma jee, mingile suvalisele tüübile selgitama! Tema ütleb, et kui auto juba sellist häält teeb, siis järelikult on mul ees ootamas kütusepumba vahetus. Tead, Endel, see, et sul ükskord kütusepump katki läks, ei tähenda, et kõikidel autodel, mis sinu läheduses ei stardi automaatselt sama jama on. Mina muidugi naeratasin ja koogutasin kaasa, et tast kiiremini lahti saada. Sellistega on ju teada, hakkad midagi vastu rääkima, siis see jutt ei lõppegi.

Järgmine päev hakkab tüüp töö juures targutama, et noh, me ju ütlesime sulle, et Volvoga on suured jamad. Mis suured jamad, mees! Siiani olen ma pidanud ainult pirne vahetama ja isegi see “suur jama” ei lähe mulle miljoneid maksma (eeldusel, et siiski on turbo katki ja läheb vahetusse. Küsisin, koos tööga umbes tuhat raha). Ise sõidad Kiaga ringi ja iga paari kuu tagant on mingi jupp vahetuses. Kui paberi peal numbrid kokku lüüa, siis kellel on suuremad jamad, ah, ah?

Üks teatas isalikult, et tead, ma soovitan sul osta jaapanlane või korealane. Ma pole küsinud ühtegi soovitust! Kas sa tahad ise mulle selle asiaadi sebida või? Või plekid praegu mu remondiarveid?

Sellest, kuidas mu käest küsiti, et ega ma juhuslikult bensiiniga ei tankinud, ei hakka ma parem kirjutamagi.

Sõbrannaga “remondime” autosid.

Igatahes, kuigi ma ta kätte sain ja kaks päeva suure hädaga ringi sõitsin, siis lõpuks ei startinud ta mul üldse, ei püssi ega ussirohuga. Siis kutsusingi puksiiri ja Volli viidi ära. Helistasin töökotta ja hoidsin hinge kinni – noh, et mis arve tuleb. Ei, neil pole olnud aega tegeleda. Ootasin rohkem kui nädala. Lõpuks nad reedel helistasid ja tõstsid käpad püsti. Ütlesid, et nad ei leia viga. Isegi turbost polnud enam juttu. Väitsid, et neil kõik kenasti stardib ja sõidab ja viigu ma minema. Andsid teise venna telefoninumbri, et ehk see saab aidata.

Helistasin esmaspäeva hommikul ja see ütles, et ärgu ma enne Vollit tema juurde viigu, kui ta mul jälle ei käivitu, sest muidu ta viga ei pruugi näha. Niisiis, ma ikka veel ei tea mõhkugi. Hommikuti lähen higist üleni märjana auto juurde ja palvetan, et ta mul EI käivituks, et ma saaks ta lõpuks Volremi viia ja ehk saab ka mingi vastuse.

Tunnistan, närvid on täiega läbi. Isegi läksin nii kaugele, et vaatasin teisi Volvosid. Aga ei, ma ei saa. Mitte veel kuni on lootust. No mõelge ise – Volli on mulle ideaalne. Ta ei hammusta mind, kui ma temast väljun. Pikkadel reisidel pole ta kordagi mind alt vedanud. Ta on soe ja mõnus. Musta tossu ei tule kusagilt otsast. Kütust võtab megavähe (ja mitte ainult sellepärast, et ta mul kaks nädalat asjata remonditöökojas istus). Ta hellitab õrnalt mu kannikaid, toetab selga ja kaela. Isegi kuttidel on taga jalgade jaoks ruumi maa ja ilm. Pagasiruum on üllatavalt suur. Ja üldse mitte ebaoluline kriteerium – ma armastan seda tumesinist värvi. No ei leidnud teist samasugust Volvot pakutavate hulgas.

Nüüd olen ausalt kõik üles tunnistanud. Vabandan, kui mõni teist lootis, et ma olen purjuspeaga vastu seina sõitnud või et Voldemar plahvatas. Ikkagi kõigest tehnilised tõrked. Ja targem pole ma mitte üks milligramm. Sellest on muidugi eriliselt kahju. Või ok, nii palju sain teada, et see undamine, mida ma kuulsin ja mille kohta ka kõik ütlesid, et sa kujutad endale ette ja et see talverehvidest tuleb, oli ikkagi päris asi. Nimelt läheb mul juhipoolne esirattalaager vahetamisele (∽200). Äkki see tagurdamisega seotud ulgumine kaob ka siis ära? Pöidlad pihku, y’all!

Seis tööturul

Kuidagi täiesti ootamatult on juhtunud nii, et mul kasvab kodus seltskond, kes kibeleb tööturule. Tegelikult üks nendest on juba mitu aastat käinud mul kannul ja nõudnud, et ma tööd talle leiaks. Kui ma pakkusin, et mingu lehepoisiks, siis saadeti mind seenele.

Eelmisel aastal astuti siiski samm edasi ja noormees lõi endale konto CV Online’is. Konto on muidugi tore, aga tööd ei pruugi see anda. Poiss ise oli tagasihoidlik ja minust polnud ka kasu, mul eelmisel aastal oli peas ainult naabrimees, Ameerika ja Volli. Sel aastal otsustasin poissi rohkem toetada. Aitasin tal cv-d kirjutada, motivatsioonikirja ja muud sellist.

No raske on noortel. Ütlen mina, et kirjuta, et sa oled positiivse ellusuhtumisega, rõõmsameelne ja sõbralik. EIIIIII! Karjutakse mulle.
“Ma ei saa sellist geijuttu sinna panna!”
Eem… mul vist on ka sarnane lause cvs, pole tulnudki selle peale, et see mu seksuaalset orientatsiooni näitaks.
“Ma ei saa sellist asja sinna kirjutada!”
Miks?
“No see mingi Instagrami tibijutt ju.”

Fotot, mida cv-le panna valisime ka pool tundi. “Ei, seda ei pane, mul on seal imelik soeng!”

Coca, Fanta, Sprite?

Ei no ausalt! Mida siis üldse noored kirjutavad enda tutvustuseks? Ma olen sarnase sissejuhatusega ikka kümnetel ja kümnetel intekatel käinud. Tihti ettevõtetes, kuhu mul tegelikult oma hariduse või tööalase kogemuse tõttu asja pole. Iseloom loeb rohkem, kui teadmised. See on minu kogemus. Tööd õpid ikka ju tööd tehes. Kui ainult mingitest oskustest või teadmistest sõltuks, mis tööd sa saad, siis ei viiks ükski ettevõte töövestlusi läbi ega palkaks personalijuhte. Reegel on enamasti ikkagi see, et “sõbralikkus, positiivsus” ja muud geiomadused viivad elus kaugemale, kui diplomid ja kraadid.

*Postitus on valminud koostöös heteroseksuaalse, tööka, abivalmi ja korraliku noormehega. Lisaks eelmainitule on noormehel ka kenasti sätitud soeng. Kes suveks abikäsi vajab võtku julgelt ühendust. Kontakti saab adminnilt.