Asi on maitses

Laupäeval ma koristasin. Sest ämm tuli külla. Teate küll, siis on ju vaja kõik pliidinupud läikima nühkida, akendest ja lauahõbedast rääkimata. Kui ma koristan, siis ma kuulan muusikat. Õieti, siis ma kuulan muusikat hästi valjult. Ja see loomulikult ei meeldi minu järglastele. Samal ajal, kui mina laest ämblikuvõrku püüdsin kätte saada, otsivad nemad Googlist vastust küsimusele: “Jumal, miks mu ema kuulab s*tta muusikat?”

Nii kaua kui ma ennast mäletan, on mind muusikavaliku pärast alati kritiseeritud. Lapsena ma ei valinud midagi, siis kuulasin emaga ABBAt ja isaga BoneyMi. Natuke Beatlesit ja mingit itaalia hurmurit kõlas meie kodus ka. See võib teile nüüd šokina tulla, aga Kuldset Triot ja Alla Pugatšovat minu lapsepõlve kodus ei kuulatud ja ehk seetõttu ei oska ma eesti ega venemuusikast kuigi palju lugu pidada.

Teismelisena avastasin enda jaoks Kuku raadio. Kõik teised kuulasid siis Raadio 2te ja loomulikult peeti Kukut vanainimeste raadioks, hea et veel Vikerraadiot ei kuulanud. Hiljem vahetasin Kuku Uuno vastu, aga see ka ei sobinud, sest siis kõik normaalsed ja popid kuulasid Sky Plussi. Tol ajal tekkis isal veel mõnus komme, et iga kord kui raadiost mingi erirõve röökimine kostis siis ta valjult deklareeris, et see on minu lemmikmuusika. Ühesõnaga, kõrvaklapid ja kaasaskantav Philipsi Walkman olid minu parimad sõbrad.

Minu kõige uuemad JBL kõrvaklapid, millest ma võin rahuliku südamega kräppi kuulata.

Kui ma abiellusin, läks asi veel hullemaks. Nii hulluks lausa, et ma vist aastaid ei kuulanud midagi mis mulle endale tegelikult meeldinud oleks. Jah, Uriah Heep, Deep Purple ja Steppenwolf esitavad selliseid lugusid, mis mind otseselt iiveldama ei aja, aga minu süda kuulub popile, selle vastu ma ei saa, ega taha saada.

Pärast lahutust hakkasid mu muusikamaitse üle mölisema lapsed. Et saasta kuulan. Ja kuidas ning miks. Et kas mul endal piinlik pole. Ülemus ka töö juures “harib” mind ja mängib klassikalist. No klassikalisega on mul üldse see teema, et mina ei saa aru, kuidas inimesed ütlevad, et neid see rahustab. Mind vastupidi just ärritab. Ma ei suuda rahulikult pikutada, konjakit nautida, silmad sulgeda ja lasta Vivaldil end kaasa viia. Ma tahaks midagi lammutada hoopis. Kui ma oma esimest poega ootasin, siis kõik rääkisid sellest, kui kasulik on kõhubeebile (öäk, kui rõve sõna muide!) klassikalist muusikat lasta. Noh, ma siis lasin. Panin Beethoveni peale ja endale klappidest Queeni. Kuulasime mõlemad, Tema seda, mis on “kasulik ja hariv” ja mina kuulasin saasta. Minu lastest on ta kõige suurema kiiksuga. Mina süüdistan Beethovenit.

Ma täpselt ei teagi millal mul see klõps ära käis ja mind absoluutselt teiste õiendamine muusikavaliku osas enam ei puudutanud. Maitse ongi erinev. Ja tehke seda poppi maha nii palju kui jaksate, aga teate, et ka nö “klassikaline” muusika oli omal ajal popmuusika, sest kõik kuulasid seda. Samamoodi need rockbändid, keda praegusaja noored kuulavad ja ennast jube eriliseks peavad, sest “tänapäeval ei osata enam üldse normaalset muusikat teha”. Ausalt! Ärge parem hakake!

Ma kuulangi hästi erinevat muusikat. Vastavalt tujule. Ma eelistan uut muusikat. Aga vahel tahan ma ka vanu häid klassikuid. Isegi kontserditele lähen kuulama Mozartit ja Brahmsi. Judas Priesti, Mötorheadi, Korni ja Iron Maidenit tõesti enam tänasel päeval ei kuula. Olen üsna salliv. Väljaarvatud jazz ja räpp. Aga isegi nende puhul on erandeid. Ja ikkagi, mingil põhjusel jääb mu muusikavalik kõigile alati ette.

Elu õied

Üks päev oli meil kodus jäätist. Jagasime seda. Kuna mina olen jälle dieedil, siis mina ei võtnud. Aga sellest hoolimata ei olnud jagamine lihtne. Nimelt, osad arvavad, et nad väärivad suuremat tükki kuna nemad on perekonna väärtuslikumad liikmed kui mõni teine. Väärtust hinnatakse kasulikkuse järgi. Noh, et see kes pere heaollu rohkem panustab, tema on ka väärtuslikum, ergo ära teeninud suurema tüki jäätist. Ja nende meelsest mõni teine pole üldse midagi head väärt, kuna on “kasutu”.

No jah.

Kas peres on mõni liige sellepärast väärtuslikum, et temast on suurem kasu?

Julgesin arvamust avaldada, et kui puhtalt sellest aspektist läheneda, siis mul oleks tunduvalt kasulikum olla lastetu, kui üksikema.

Kuidas nii, küsitakse vastu, me oleme sulle ju kasulikud?

Tõesti? Millega?

Öeldi, et lastetoetuse tõttu.

Ausalt, nii öeldigi. Et kuna riik maksab lastetoetust, siis see on minu kasu.

Ma olen alati mõelnud, et kes on need inimesed, kes väidavad, et lapsi saadakse riiklike toetuste tõttu? Et kuidas see reaalselt välja näeb? Istuvad õhtul ruudulise vakstuga kaetud köögilaua taha, kirjutavad koltunud lehtedega Kohila kladesse sissetulekud ning väljaminekud ja arvestavad nõnda, et “näe, praegu teenin xxxx eurot kuus, aga kui ma lapse sünnitan, siis ma saan lastetoetust. Esiteks saan dekreedirahad. Siis emapalka ja kõige krooniks veel 18 aastat lastetoetust. Ja vot, küll mul siis on alles lahe elamine! Sest, kui palju need tited ikka vajavad, eks ole? Piim rinnast on tasuta, lasteaiamaks on väike ja haridus on meil ka puha muidu. Ja mõtle, kui mul äkki kolmikud tulevad, siis ju vapsjee lebo! Vallalt tuleb abiline mähkmeid ja pudeleid vahetama ja ma saan kogu “teenitud” lasterahade eest soojamaa reisile minna, kus must mees mulle kokteile toob ja filipiinlanna selga mudib.”

Pole ju võimalik, et keegi nii arutleb? Või on? Kas tõesti on kusagil keegi, kes arvab, et laste saamine on teenistusmeetod? Ükskõik kui suured ei ole makstavad toetused, maksad sa laste kasvatamisele alati peale. Alati! Maksad peale raha, aega, und, tervist, närvirakke. Ja sa teed seda suurima heameelega. Mitte kasust. Mitte loodetava tulu tõttu. Vaid armastusest. Aga sellest vist ei saagi enne aru, kui ise on lapsevanemaks saadud.

Kuigi, üks kord oli mul lastest kasu küll. See oli siis, kui suur lumi maha tuli ja lume all oli jää. Siis ma ühel hommikul tundsin, et nii kasulik, et mul neli Kalevipoega on, kes Vollit tagant tõukavad, sest rattad käisid all ringi. Aga ma luban, käsi südamel, sellel eesmärgil ma lapsi ei saanud.

*Pildistas Kadri Vahtramäe

Kui on armastus, siis mis?

Pealkirjas olev küsimus esitati mulle hiljuti. Üsna ootamatust allikast. Ja täiesti valel ajal.

Noh, armastusest olen ma ju kirjutanud, natuke. Natuke rohkem, kui ma tahaks. Liiga palju isegi. Iiveldamaajavalt detailselt. Piinlikult põhjalikult. Ja mis on kõigest sellest kasu olnud? Mis järelduseni ma olen jõudnud? On see mind armastusele lähemale toonud? Teate vastust paremini kui mina.

Aga küsimus on ju hea. Arutleda ju võib. Sest, ta on ju nagu linnalegend. Keegi kuskilt kuulis, et on olemas, keegi päriselt pole näinud, maitsnud ega tundund, aga ometi kõik loodavad selle peale.

Kui ühe lausega vastata, siis minu meelest on armastus teise inimese huvid enda heaolust ettepoole seadmine. Lubage mul selgitada. Ma ei pea siin üldse silmas enda madaldamist või ohvrirolli. Ma mõtlen, et kui korraks kujutleda, et mõlemad osapooled tegutsevad selle nimel, et teisel oleks võimalikult hea, ilma selle eest vastutasu ootamata. Puhtast südamest. Suhte alguses tuleb see loomulikult. Minnakse kohtadesse, kuulatakse muusikat, seltsitakse inimestega, tegeletakse hobidega, mis endale midagi ei paku, aga teeb partneri õnnelikuks. Ja seda ei tehta võlgu. Umbes, et näed, ma tulin sinuga Nimeta baari, sinu nõmedate sõpradega, kuulama mõttetut DJd ja vaatama ajuvaba jalgpalli, ja nüüd sina pead mulle selle eest tegema hommikukohvi, masseerima mu jalgu, käima koeraga jalutamas ja osutama kahedollari litsi teenuseid. Sest nii mõelda, minu meelest, see pole armastus. Paraku just nii kipub olema. Mingil hetkel hakatakse väikseid lahkusežeste teisele osutama, ootuses, et see saab tasutud. Ja see on esimene märk armastuse suremisest. Sest see “tasu” mida eeldatakse on nii hüpoteetiline ja ebakonkreetne ning närib vaikselt hinge. Siis juhtubki, et tühise tüli käigus heidetakse teisele nina alla, et sa ei hooli, ei austa, ei väärtusta. Sest inimene on enda meelest osutanud kallimale kõiki neid “teeneid”, mis olid antud laenuks ja ühel hetkel hakatakse seda laenu koos intressidega tagasi nõudma. Ja öeldakse, et armastus sai otsa. Armastus ei saanud otsa, see muutis nägu. Ta käis soovahetusoperatsioonil ja muutus põlguseks.

Veel võiksin ma vastata, et minu jaoks on armastus teod (nagu actions, mitte need limased pruunid elukad). Ma olen avastanud, et ma ei ole väga see inimene, kes käiks ja jutustaks armastusest. Jah, ma ütlen seda kui ma näen vajadust, aga ma ei nämmuta seda igal sekundil. Olen olnud suhtes, kus armastusest räägiti hommikust õhtuni. Ma tean – iga eesti naise unistus! Minu jaoks, tiba kohatu. Eriti, kui arvestada, et tegudega väljendati üleolekut, alandati, kritiseeriti, naeruvääristati ja mõnitati. Minu jaoks see ei olnud armastus, see oli puhas vihkamine. Olen olnud ka suhtes, kus sõnadega armastust ei väljendatud. Kui see ka jutuks tuli, siis selle üle naerdi ja selle tähtsust pisendati. Teisest küljest näidati tegudega suurt poolehoidu, toetust, imetlust, soojust ja lahkust. Ja just nii nagu seda eespool kirjeldasin, ilma vastutasu eeldamata. Ma ei oska sõnadest armastuses lugu pidada, kui need ei vasta tegudele. Iga kell valin teod, sõnu polegi vaja. Sõnad on nagu soe õhk. Jah, meeldiv, aga väärtusetu.

Selle kõige valguses leian ma, et just ema ja lapse vahel on selline armastus olemas*. Kui mõelda, mida kõike emad on valmis ohvriks tooma oma laste nimel, siis see on hirmus. Tuuakse ohvriks oma aeg, raha, uni, unistused, mugavus, välimus, vahel harva koguni oma põhimõtted ja moraaliväärtused. Kas seda tehes mõeldakse, et oh, küll ta üks päev mulle selle kõige eest hea elu võimaldab? Noh, loomulikult on ka selliseid, ma pole ju päris naiivne, aga ütleme nii, et pigem on selline suhtumine erand. Kui mingi tasu ka tuleb, siis see on ootamatu ja meeldiv. Kes meist emana poleks salaja heldimusepisaraid valanud, kui laps meile koos juurtega maltsa toob, sest “emmele on ju vaja lilli kinkida”? Või kandnud uhkusega värvilistest makaronidest nikerdatud kaelakeed? Hoidnud alles laste “kunstisaavutusi” aastaid, aastakümneid? Miks me seda teeme? Kas need asjad on üldse võrdväärsed ohvrite kõrval, mis on laste heaks tehtud? Puhtalt pragmaatiliselt mõeldes?

Aga emad ei teegi neid tegusid selleks, et saada tasu. Nad ei tee neid asju laenu peale. Siirast armastusest. Ja kas see on raske? Kas selline armastus saab otsa? Kasvatakse lahku? Tahetakse elust erinevaid asju? Miks siis ometi sama valemit ei saa tuua üle suhetesse partneriga? Mina ei näe põhjust. Ja selles ilmselt minu naiivsus seisnebki.

*Ma tegelikult ei soovi siin isasid madaldada. Olen näinud kõrvalt isasid, kes on oma järeltulijate nimel teinud veelgi suuremaid ohvreid kui nende kaasad. Lihtsalt mul endal emana on selle näitega kergem samastuda ja seda kirjeldada. Ei diskrimineeri isasid.