"Eleanor"

“Eleanor”
Mae Lender
Kirjastus Tammerraamat, 2011
232 lk
Goodreads punktid: 3,43
Minu punktid: 4

Ma ei oska selle raamatu kohta mitte midagi öelda. Ausalt. Lugege parem ise.

Esiteks, millest ma peaksin alustama? Luhtunud abielu? Naise labiilne närvisüsteem, milles ta on õppinud süüdistama abikaasat? Kas inimese psüühikahäired on tingitud päritolust või keskkonnast? Et kas häire oleks ilmnenud ka teistsuguses keskkonnas, või muidu oleks tegemist olnud igati vinks-vonks indiviidiga, aga tingimused milles ta aastaid oli, viisid ta seevaldisse? Ja üldse, kui inimesel on nii halb, nagu ta väidab, siis miks ta nii kaua kannatas ja juba varem ei lahkunud? Kes selles süüdi on? Kes vastutab? Millal saab toredast inimesest psühhopaat? Ja kas ta oleks muutunud ka mõne teise naisega, või ainult selle ühe konkreetsega? Ja üldse, mis õel nali see on, et ühe tegelase nimeks on valitud Kati? Igal teisel lehel pean tõtt vaatama oma endise elu mõru jäänukiga? Ma ei saa aru, milleks on üldse vaja kirjutada selliseid raamatuid, mis mind endast välja viivad ja puudutavad nii mitmel tasandil? Mis autoril ometi viga oli? Kust tulevad sellised, ah?

Nagu, ma olen ju tema teisi raamatuid ka lugenud ja need on mulle meeldinud. See üks Hiiumaa raamat oli kohe päris hea. Ja nüüd siis nii! Ma tunnen, et mind on petetud! Haledalt lohku püütud! Ma soovisin ju ainult midagi kerget, helget ja mõnusat. Aga mis ma sain? Terve hunniku ebamugavaid meenutusi kunagisest elust, mida ma mäletada ei taha! Milleks? Millega ma selle olin ära teeninud? Ah?

Oleks ta siis oma lugejaile vähemalt sellevõrragi vastu tulnud ja igavalt kirjutanud, või ebaloogiliselt. Aga ei! Saate aru jah, nagu kiusu pärast, ise suurest õelusest pihku itsitades, kirjutab nii, et nurka ka ei saa visata. Masendav!

Ja ma veel arvasin, et ma tunnen inimest! Brrr!

Panin Goodreadsi 2 tärni. Lausa kaks korda panin, kohe suure vihaga!

Palun võtke arvesse alltoodud kommentaari:

Kogu tõde sellest, miks mu lapsed täna poppi teevad

Mu isa suri teisipäeva varahommikul. Uudis tema surmast jõudis minuni paarkümmend minutit pärast seda, kui olin Kärbse lasteaeda viinud. Loomulikult läksin ma sel päeval tööle. Ja järgmisel. Ma ei tulnud selle pealegi, et võiksin koju jääda ja tööandja seda lubaks. Hiljem selgus, et oleks lubanud küll, isegi peale käis. Aga ma ei näinud vajadust. Tagantjärele saan aru, et olin veel šokis. Isegi ärasaatmise päeval olin tööl. Lõunal oli ärasaatmine ja õhtuks läksin mina tööle.

Mõned aastad pärast seda suri mu vanaema. Ka siis käisin ma tööl edasi. Minu tollane ülemus ei saanud kunagi teadagi, et mu vanaema suri. Ja seda surma elasin ma juba siis palju valusamini üle. Vanaema oli pikalt haige olnud ja tema lahkumine oli ette teada. Sellepärast ka šokki polnud. Oli lihtsalt valu ja kurbus.

Eile saatis poiste isa SMSsi, et tema isa on surnud. Ka ämm helistas ja teatas kurba uudist poistele.

Lähedased oma vanaisaga poisid ei olnud. Tegelikult oli lausa nii, et ainult kaks vanemat poega on vanaisa ihusilmaga näinud. Ei hakka siin pikalt peredraamat lahti rullima, aga ütleme nii, et perekondi on igasuguseid. Aga ikkagi vanaisa. Viimane. Rohkem pole virnast võtta.

Kuidas surm kedagi mõjutab on individuaalne. Isegi võõra inimese surm. Mõelge kasvõi sellele, kui sureb mõni kuulsus. See on šokk. Mind ennast paneb surm alati enda sisse vaatama. Mõtlema, et kui tuleb minu aeg, siis mis minust maha jääb? Kas matusekõne pidajal on keeruline minu kohta häid sõnu leida? Kui palju ta luiskama peab? Sest siis on hilja midagi muuta. Muuta saab praegu.

Kui sureb veresugulane, siis sureb midagi ka meist endist. Vähemalt mina tunnen nii. Et sureb ajalugu, juured. Ja siin pole vahet, kas sul olid kadunuga head või keerulised suhted. Jah, mõni surm võib tulla ka kergenduseks elavatele. Aga see ei tähenda, et see siiski kerge oleks.

Seega, mina otsustasin, et kuna poistel on siin maamuna peal jälle üks sugulane vähem, siis las puhkavad. Leinavad, kui tahate. Leinavad midagi, mida neil enam kunagi olema ei saa – suhteid isaisaga. Ja sellest on tegelikult tohutult kahju.

Ma ise olen kasvanud ilma vanaisata. Isaisa suri siis, kui isa oli kõigest kaheaastane. Emaisast ei tea ma ka mõhkugi. Toomas oli, see Vilma üürnik/ sulane/ elukaaslane. Minu poistel oli emaisa, kellest nad vahel siiani räägivad, kuigi tema surma ajal olid veel väga väikesed. Oli kasuvanaisa, kellega neil ilmselt kõige lähedasemad suhted olid ja kes nendega kõige rohkem aega veetis. Ja siis üks hüpoteetiline rootsi vanaisa, kellest nad on ainult summutatud häälel lugusid kuulnud ja mõnd üksikut fotot näinud. Kahju ongi sellest, et kuidas isiklik ego, isekus ja jäärapäisus kärbivad tausta. Ja pole mõtet analüüsida, et kui hea või halb mõju mõnel isikul võib olla. Ta on eeskuju. See, mida sellest eeskujust õppida ja endaga ellu kaasa võtta, sõltub vastuvõtja seisundist rohkem, kui eeskujust endast. Aga eeskuju peab olema. Mida rohkem erinevaid, seda parem, tekib võrdlusmoment. Aga ilma eeskujudeta on raske. Peab ise kõik rumalused järgi proovima.