Loominguline kriis

Saabus see päev, mida ma juba ammu kartnud olen. Mul on mõtted otsas. Mõtted, millest kirjutada. No päriselt otsas pole, aga kõik on sellised nõrgad. Mustandites on 63 lugu, aga ükski neist ei kannata ilmavalgust. Poolikud lood. Ilma ivata. Sinna ka ei soovi laskuda, et hakkaks oma igapäeva elu ümber jutustama. Umbes, et ärkasin kell 6.35, pesin hambaid, jõin kohvi, sõitsin tööle… Ega mul nädalavahetused kuigipalju põnevamad pole. Jõin kohvi, vahtisin Netflixi, jõin kohvi, vahtisin Telia videolaenutusest semihuvitavat filmi, jõin kohvi…

Mingeid filosoofilisi teemasid ka nagu ei leia hetkel. Mõtlesin kirjutada sellest, kuidas valge suhkur ja nisujahu mu tervise kallale läks, aga see pole kuigi põnev. Pigem oleks põnev kirjutada, et kuidas ma suudaks näiteks kuu aega üldse ilma lisatud suhkru ja nisujahuta toime tulla.

Veel mõtlesin kirjutada trennisõltuvusest. Aga jälle, targemad on juba kirjutanud ja mis ma siin ikka takka kiidan ja targutan.

Pika jutu kirjutasin hirmsatest purikatest. Mõtlesin nõu küsida ja värki. Ja siis tuli sula ja viis purikad endaga kaasa.

Korraks mõtlesin kirjutada autodest, millega mehed sõidavad ja et naisele on mehe auto palju olulisem indikaator, kui näiteks kell või kingad. Ja miks see nii on. Aga siis mõtlesin, et see läheb jälle õelaks ja nõmedaks ära, ning milleks?

Kaalusin kirjutamist lastest ja sellest kuidas nad käituvad. Noh näiteks öeldakse mulle väga tihti, et sul nii tublid lapsed, abivalmis ja tähelepanelikud. Samas kodus jalutab mul pesemata nõude hunnik esikusse vastu, kui ma töölt koju jõuan. Miks nende tähelepanelikkus ja abivalmidus siis kodus ei väljendu? Ilmselgelt on nad seda ju kodust õppinud. Miks siis minule ikka tühjad pihud jäävad?

Naabritest mõtlesin kirjutada. Et mis värk mul nendega on. Kuidas ma alatasa nendega konflikti satun või kõrvuni ära armun. Arutada, et kas ma olen eriline, või juhtub seda ka teistega. (Iseenesest sellest ehk isegi võiks mingi jutu kokku keevitada.)

Hetkeks mõtlesin kirjutada kliendist, kes suure hurraaga kaldteed mööda alla kihutas ja siis pidurdas nii, et auto keeras külje ette ja tüüp jäi oma maasturiga risti kaldteed ääristava seina vahele kinni. Aga jälle, see oleks minust väga õel ja viljatu.

Ammu olen mõelnud kirjutada sellest, kuidas ma olen aastate jooksul muutunud ekstraverdist introverdiks ja kuidas ma eelistan kuulamist jutustamisele. Ja taas, see oleks selline kuiv ja imelik lugu.

Filmidest võiks kirjutada, aga pole midagi originaalset öelda. Sama käib raamatute kohta. Kõik on teiste poolt niigi juba öeldud.

Mingeid küsimustikke “20 küsimust blogijale” stiilis ma nagu ka ei tahaks teha. Või on teil midagi, mida minu käest küsida soovite, aga ei julge?

Olen alati mõelnud, et minust ei saa ühte nendest blogijatest, kellel ideed otsa saavad ja kes siis lugejatelt ideid lunivad. Seepärast ma ei küsi ka (aga võite pakkuda 😊). Vaatasin nädalavahetusel seda filmi. Mulle meeldis. Melissa McCarthy on lihtsalt vaimustav. Ja seal oli mingi ütlus kirjutamistõrke kohta, ma ei mäleta mis see oli, aga kui internetis natuke luurata, siis üldiselt peetakse nn “writer’s blocki” müüdiks ja selle all pidid kannatama perfektsionistid. Sest nad pole oma kirjutatuga kunagi rahul. Nad leiavad, et alati saaks paremini. Ja seda tunnen mina ka. Ma ei taha enam kirjutada lihtsalt sellepärast, et midagi avaldada. Tahan, et see oleks vähemalt hea kui mitte suurepärane.

Selle peale arvas üks lugeja, et ma võiksingi kirjutada ideaali poole püüdlemisest. Miks me seda teeme, kui me kõik ju teame, et see on eos kaotatud lahing? Keegi pole täiuslik. Ja mis veel hullem, keegi isegi ei tea, mis asi see täiuslikkus endast õigupoolest kujutab. Kuhu poole siis pürgida? Ja kuidas me teame millal me kohale jõuame? Või kui lähedal või kaugel me ideaalist oleme?

Ühesõnaga, kriis.

Häirekellad

Teate kuidas elu on bukett reeglitest mida järgida? Millises olukorras mida teha ja mida mitte? Kuidas käituda tööintervjuul, Vabariigi aastapäeva vastuvõtul ja esimesel kohtingul. Ja siis vahel on hea neid reegleid natuke rikkuda. Aga mitte liialt.

Näiteks ei tasu kunagi võtta vastu kohtingukutset samaks õhtuks, ega nädalavahetuseks. Halb mõte. Jätab mulje, et muidu passid kodus ja ainult ootad, et keegi tuleks ja su meelt lahutaks.

Teiseks, mitte iial ära nõustu sellega, et sulle tullakse järgi. Mitte esimesel korral. Sest, kes teab mida ta sinuga teeb ja kuhu viib. Minna oma sõidukiga, ühistranspordiga või taksoga.

Kolmandaks, kui sa siiski mingil arusaamatul põhjusel nõustusid sellega, et sulle tullakse järgi, siis vaata, millega sulle järgi tuldi. Kui see on valge pimendatud klaasidega kaubik, siis ära istu sisse. Sealt sa enam eluga ei pääse!

Neljandaks, kino on kõige halvem võimalikest kohtinguvariantidest. Kino on siis okei, kui te juba tunnete teineteist, aga esimesed kolm kohtingut võiksid toimuda nii, et on võimalik inimesega suhelda, ta nö üle vaadata.

Viiendaks, kui siiski kino pakutakse, siis uuri järgi, mida sa vaatama lähed. Sest kui sa seal juba oled ja asjad kisvad üsna piiri peale, siis on küllalt ebamugav. Jalga lasta. Üldiselt soovitaks, et veidrad Rootsi õudukad on žanr mida võiks vältida.

Kuuendaks, ära räägi oma eksist. Ükskõik kui head suhted sul temaga on. Õieti, mida paremad suhted sul temaga on, seda vähem sa peaksid temast rääkima.

Seitsmendaks, kui sa siiski kiusatusele vastu ei suuda panna ja räägid oma eksist, siis ära räägi sellest, et sa oled oma eksile rääkinud käesolevast kohtingust. See saadab välja terve leegioni valesid sõnumeid.

Kaheksandaks, soovitaks ka horisontaalsetest ja tantristlikest võimlemisharjutustest rääkimist vältida. Vähemalt esimesel kohtingul. Sellel teemal pole võimalik neutraalselt rääkida. Ükskõik mida ka kumbki teist ei ütleks, see on kummaline ja väär.

Üheksandaks, kandke mugavaid jalanõusid, milledes on võimalik kiiresti ja kaugele joosta. Just in case.

Aga kui te otsustate neid soovitusi eirata ja koos nendega kaasnevaid häirekellasid, siis teil võib olla ootamatult tore õhtu. Või siis leiate end Männiku karjääris lõhkise koljuga, suu jäätunud liiva täis.

*Pildistas Kadri Vahtramäe

Elementaarne, Watson!

Naljakas, kuidas mõni asi, mis meile on elementaarne, ei ole seda teisele kohe üldse mitte. Näiteks hommikune hambapesu, tuttava teretamine, maksude maksmine. See on nii loomulik, et ma üldiselt isegi ei mõtle, et kusagil on inimesed, kes seda ei tee või teevad ainult siis, kui neile seda eraldi meelde tuletatakse.

Lastele peab meelde tuletama. Viisakus ja kombed ei ole geneetiline, see sõltub kasvatusest.

Nädalavahetusel nägin juhuslikult pealt situatsiooni, kus kaks inimest – mees ja naine – väljusid majast ja istusid autosse. Tee oli väga libe ja neil mõlemal oli raske tasakaalu säilitada. Seda enam riivas mulle silma, et meesterahvas ei toetanud naist, ei avanud talle autoust, vaid vaatas, et ise kiiresti autosse saab. See oli väga piinlik. Minu jaoks väga piinlik. Antud situatsioonis ei ole isegi oluline, kas see naine oli tema ema, õde, tütar, elukaaslane või ämm. Minu jaoks on elementaarne, et sellises olukorras ulatab meesterahvas käe ja toetab naist.

Ja siis ma mõtlesingi, et kas see on elementaarne ainult minu ja väheste üksikute jaoks, ning enamik peab seda juba millekski erakordseks?

Näiteks pean ma elementaarseks ka seda, et mees avab naisele ukse ja laseb ta enne uksest sisse. Sõidukisse sisenedes see sõltub veidi kontekstist ja ega ma päriselt autoukse juurde seisma ei jää ootama, et mulle uks avataks. Aga näiteks, kui me istume taksosse, siis ma küll eeldan, et mees teeb ukse mulle lahti, aitab mu sisse, sulgeb mu järel ukse, läheb ümber auto ja istub teiselt poolt taksosse. Liiga palju tahetud? Ma ei arva. Samuti on minu jaoks normaalne, et mees aitab mul mantli seljast ja pärast ka selga tagasi. Ja tänaval liigeldes ulatab mulle toeks oma käsivarre.

Siinkohal ma pean rõhutama, et ma ei räägi üldse kohtingustsenaariumist, vaid igapäevasest käitumisest. Loomulikult ei eelda ma, et mu ülemus igal hommikul mul mantlit seljast ja õhtul selga tagasi aitaks, või me kinnistuterritooriumil käsikäes peaksime ringi kõndima, aga oma lapsi ma küll õpetan, et kui me koos kuhugi läheme, siis nad annaksid mulle toeks oma käsivarre, sest ma liigun kontsadel ja ma tunnen ennast turvalisemalt, kui mul on millelegi toetuda.

Kohtingutel on minu jaoks elementaarne, et mees maksab. Lööge või visake millega iganes, aga nii on. Asi ei ole selles, et ma seda endale lubada ei saaks. Saan ja olen lubanud. Tavaliselt ma lähtungi sellest, et mina maksan. Ma ei jää ootama seda ebamugavat hetke, kui tuuakse arve ja siis vaadatakse üksteisele otsa, et kes nüüd arve võtab või kas teeme pooleks või mis juhtub. See on nii inetu ja vastik, et ma pigem juba maksan ise. Ja olengi seda teinud. Harva. 99% kordadest on mehed kellega ma koos olen olnud minust kiiremad ja ei tekigi üldse mingit ebamugavat situatsioonikoomikat. Ühel korral kõikide aastate jooksul, kui ma olen deitimas käinud, on olnud olukord, kus ma esimesel korral maksin ise. Olin kiirem. See ei olnud probleem. Probleem oli see, kui järgmisel korral sama mehega lasi ta mul uuesti ise kogu arve maksta. See oli meie viimane kohting. Meesterahvas oli väga kohkunud ja üritas teada saada, et mis mu meelemuutuse põhjus oli. No kuidas sa seda ütled, et kle, sa ei teinud mulle välja ja sellepärast ma ei taha sind näha? Mees ise oli veendumusel, et miski tema välimuses hakkas mulle vastu. No jah, las arvab. Põhimõtteliselt ju vahet pole. Kombed on sama sügavale meie sisse juurdunud nagu mõni füüsiline eripära.

Mõni, kellega olen seda teemat arutanud, on arvanud, et ajad on muutunud ja seetõttu pole paljud minu jaoks elementaarsed asjad sugugi enam enesestmõistetavad. Naised soovivadki võrdsust ja ise maksta, neil on ebamugav kui neid kõndides toetatakse või uksi avatakse ja sellepärast on mehed kohanenud ja ei tee enam neid asju. Ma vaidlen vastu. Kirglikult. Näiteks igal nädalal, kui käin jõusaalis, leidub vähemalt üks mees, kes mulle ukse avab. Enamik nendest on nooremad kui mina. Ka kohtamas käies eelistan endast nooremaid. Pigem näen mina asja nii, et kui mees ei taha sellist elementaarset hoolivust ja viisakust oma kaaslase vastu ilmutada, siis vabandusi leiab ikka. Ja kui ta siiralt seda tahab, siis leiab alati ka võimaluse selleks, ilma et kellegi väärikust riivataks. Nii lihtne ongi, elementaarne!

*Pildistas Ivo Eggi