"Saage tuttavaks: Joe Black"

Sa kohtud ühel hommikul imelise mehega. Mitte ainult näeb ta jumalik välja, vaid ka tema jutt jookseb. Ta teeb nalja ja on südamik. Ta oskab öelda just õigeid sõnu. Nii õigeid, et see hirmutab sind. Te vahetate kontakte ning lähete kumbki oma teed. Ühendus, mis tekkis, on nii intensiivne ja sa isegi ei kahtle selles, et sinuga ühendust võetakse. See pidi olema vastastikune.
Järgmisel korral, kui te kohtute, käitub ta nagu ei tunneks sind. Ta vaatab sind eemalt, aga ei vihja millegagi, et teaks sind, või et teil oleks olnud eriline säde. Ta oleks nagu ümbervahetatud. Ja et soola haavale hõõruda, ütleb ta, et tahab olla sinu sõber. Mis sõber!?! Mul on piisavalt sõpru! 
Tema kummaline käitumine jätkub. Sa mõtled, et ei tea kas tal on kõik ikka korras? Sest tõesti, kuidas on võimalik, et keegi pole iial elus maapähklivõid proovinud? 
Ja mis on tema eesmärk, kui ta pidevalt su lähedust ja tähelepanu otsib? Ja miks ta ometi midagi ette ei võta? Kas ta on abielus? Gei? Vaimuhaige? Või kas ta tõesti ei saa aru, kui väga ta sulle meeldib? 

“So tell me Joe… How come a man as attractive, intelligent, well-spoken… diffident in the most seductive way, and yet… powerful… is all alone in this world?” 

Minu meelest parim armastusfilm läbi aegade. Tohutult südamlik, liigutav ja aus. Jah, morbiidne, aga mitte rõhuv või ängistav. Paras vaadata, kui hinges on mõra. Paneb kenasti salvi peale ja leiab isegi tillukese plaastrijupi. See kulgeb 3/4 taktimõõdus. Mitte mingit kiirustamist ega ruttamist. Inimesed mõtlevad, enne kui vastavad. On ebamugavaid pause.  
Sa õpid, et mõnikord on suurim armastuse väljendus see, et sa lased oma armsamal minna, mitte ei hoia teda isekalt endale. 
See tõstatab küsimuse, et kui kõik vanemad tahavad oma lastele parimat, aga kuidas reageerida siis, kui laps teeb meie meelest vale valiku? Kas sekkuda ja kui, siis kuhu maani? 
Igatahes, kui te pole veel näinud, siis Netflixist näeb. Ja kui juba olete näinud, siis võite vabalt uuesti vaadata. Ta on ikka veel väga hea. Võibolla nüüd on ta isegi natuke parem. 
Neile, kes vaateid igatsevad – jah, vaade on hea (loe: Brad Pitt võtab särgi seljast). Natuke eemaletõukav on see, et tal näivad olevad autistlikud kalduvused, aga ütleme, et see on osa tema võlust.

“It nice it happen to you. Like you come to the island and had a holiday. Sun didn’t burn you red-red, just brown. You sleep and no mosquito eat you. But the truth is, it bound to happen if you stay long enough. So take that nice picture you got in your head home with you, but don’t be fooled. We lonely here mostly too. If we lucky, maybe, we got some nice pictures to take with us.”

“Meet Joe Black”
1998
Martin Brest
Metascore 43

"Idioodid minu ümber"

“Idioodid minu ümber. Kuidas mõista ennast ja teisi”
Thomas Erikson
Kirjastus Varrak, 2018
Tõlkinud Kaja Riikoja
288 lk

Mäletate kuidas ma lubasin, et ma olen nüüd hästi positiivne ja meeldiv? Ma tõesti püüdsin. Aga selle raamatuga on küll selline tunne, et mingi idikas on selle kirjutanud ja mina olen veel suurem idioot, et ma selle eest olin nõus raha maksma. Seda, miks ma selle kõige krooniks läbi lugesin, selle kohta sõna puudub. Või kes on veel suurem idioot, kui idioot?

Okei, fain, nii hull tegelikult polnud. Lihtsalt, mind lõi hingetuks, kui kuiv ja hingetu see tekst oli. Aga, arvestades et see on tõlkeraamat, siis ei saa ma ju süüdistada autorit. Äkki hoopis tõlkija imes kogu energia ja elu sellest välja? Või tegi toimetaja liiga usinalt kärpeid? (Kunagi palus “Pere ja Kodu” mul artikkel kirjutada. See, mis lõpuks trükis ilmus oli nii kuivaks väänatud, et mul oli piinlik isegi mainida, et see originaalis minu oma oli. No ma saan aru, minu kirjastiil ei ole sünkroonis PK perekeskse, sooja ja mõnusa kontseptsiooniga ja lugejad oleksid ilmselt minu vulgaarsest kõnepruugist tellimused tühistanud, sellega ometi ei saa riskida.)

Esimese poole raamatut lugesin suure vihaga läbi. Vihaga autori vastu, kuna ta nii kitsarinnaline on ja lahterdab inimesed neljaks tüübiks: koleerik, sangviinik, flegmaatik ja melanhoolik. Mida rohkem ma lugesin seda rohkem ma vihastasin, sest ma ei suutnud ühegagi neis tüüpidest samastuda. Ja loomulikult ei saanud ju asi olla minus! See pidi olema autoris. Poole peale jõudes oli mul selline tunne:

Teine pool oli natuke parem. Olid olukorrakirjeldused ja see mulle juba meeldib. Aga oma tüüpi ei leidnud ma ikkagi üles. Siis hakkasin ma vaikselt kahtlustama, et äkki ikkagi mina ise olen see suurem idioot. Või noh, vähemalt lõhestunud isiksus. Sest kaks tüüpi tundusid kirjelduse järgi kõige rohkem minu moodi olevat. Kaks tüüpi, mis raamatu järgi on täiesti vastandlikud. Ja lisaks tuvastasin ma endas ka teiste tüüpide tugevaid tunnusjooni. Meenus, kuidas mind on bipolaarseks kutsutud. Äkki neil oligi õigus?

Ülejäänut lugedes püüdsin kõrvale jätta kõik eelarvamused antud teemal ja lihtsalt lugeda raamatut, ehk isegi õpin midagi. Siis ma käisin iga kahekümne minuti tagant jalutamas, vett joomas ja nõusid pesemas, et ennast rahustada. Mure oma vaimse tervise pärast kasvas jõusalt. No on ju raamatukaanel kirjas, et miljon lugejat ei saa eksida. Mis pagana friik ma olen, et mina eksin?

Üks suvaline püramiid, mille otstarvet ei selgitatud raamatus absoluutselt. 
Ma siiani ei mõista, milleks see vajalik oli.

Ja ometi, vahetult enne lõppu, piilus pilve tagant päiksekiir. Asi polnud siiski minus, vaid temas. Sest ma mitte ainult ei suutnud tuvastada enda iseloomu, vaid ka mitte kedagi teist (tegelikult autor tunnistab ka, et puhtaid tüüpe on ainult 5% inimestest (aga nagu, mis selle raamatu kirjutamise point siis oli?)). Nii, et minuga on endiselt kõik korras. Ma olen täpselt sama normaalne nagu alati.

Lühidalt, väga pettunud olen. Kohe väga. Ilmselt pikaks ajaks ei taha ühtegi rootslast ette võtta. Muidu ma ikka pidasin neist rohkem.

Mehed, kes jõllitavad kitsesid

Mõned nädalad tagasi märkasin, et spordiklubisse on ilmunud uus nägu. Ütleme otse, ma poleks seda nägu üldse märganud, kui poleks olnud ühte konkreetset tegevust. No vanus on cirka 15 aastat liiga noor. Lisaks, habet ka pole. Aga noh, muidu selline 6,75 – mitte otseselt ebameeldiv. No ja jõllitab. Nahaalselt. Ühemõtteliselt. Või noh, minule näis. Loomulikult ei järgnenud sellele jõllitamisele absoluutselt mitte midagi. Nagu alati.
Teate, kui iga viiekümnes mees, kes mind eelmainitud kombel jõllitab, julgeks tulla ja ennast tutvustada, siis oleksin ma juba 34 korda lahutada jõudnud.
Sa ei tulnud siia rääkima täna, ja kui tulidki siis ainult kehakeeles. Mina ka.
Või vähemalt olen ma siiani ennast veennud selles, et vaadatakse, kuna ma nõnna ilus. Et lausa vastupandamatu. Mõni jääb koguni hetkeks seisma ja vaatab. Ka see eelmainitu möödus must reedel, pööras ümber ja vaatas rahulikult, nagu Kumus maali. Ma ei kujuta seda endale ette, seda nägid ka teised. Käisin peeglist kontrollimas, et ega mul meik pole laiali, juuksed püsti või särk pahupidi. Ei, kõik korras. Ainuke viga oli see, et kõrvarõngad ei sobinud trennisärgiga kokku. Äkki ta seda vaataski? Või siis neid minu imelikke kulme? Sest ma saan sellest ainult üht järeldada. Nad ei jõllita mind minu ilu pärast, vaid kuna ma paistan ebardlik, või midagi. Või mida ma peaksin sellest järeldama? Sest kui ma nii vapustavalt veetlev oleks, siis ju ometi astutaks ligi ja tehtaks juttu. Ei?
Minu meelest on see jõllitamine võrdne sellega, et lähed raamatukokku ja küsid, et kas teil Hamletit on? Raamatukoguhoidja uurib arvutist järele, otsib riiulite vahelt üles, toob selle sinu kätte. Vaatad seda, uurid, silitad õrnalt ja lähed minema. Järgmisel päeval sama asi. Jälle vaatad teost, võtad korra kätte, nuusutad ja paned tagasi. Mis te arvate, kui kaua möödub enne, kui raamatukogutädi teile mõne korrakaitseorgani välja kutsub? Nädal? Kuu? Aga naisi niisama passida, on kuidagi normaalsem või?
Isiklikult mulle, ja minu viiekümnele parimale sõbrannale, näib see käitumine sündsusetu ja kriminaalne. Ja kui see pole, siis peaks olema. Lasteaias juba õpetatakse, et pole viisakas ratastoolis istuvat inimest pikalt vahtima jääda. Ja valetamine pole ka ilus. Sest mis muu see on, kui vahitakse, jäetakse mulje, et meeldid, aga tegevust ei järgne? Sulaselge vale! Pilguga öeldakse, et sa meeldid mulle ja tegudega, nääh, nii ilus sa nüüd ka pole.
Ja need on ainult mehed, kes tänaval, poes, spordiklubis, pubis või muidu avalikus kohas lasevad pilgul rändama minna. Täiesti teine tase on naabrimehed. Muidugi olen ma ise süüdi, et ma esimesel korrusel elan ja et mulle kardinad ei meeldi. Aga päriselt, võtke ennast kokku! Kunagi elas samas trepikojas üks naaber, kes igal hommikul autotuledega (tal oli ka Volvo S40) vilgutas, kui ma kohvi jõin. Õhtuti akna alt möödudes lehvitas. Poolteist aastat. Igal tööpäeva hommikul ja õhtul. Ja sellega kuramaaž piirdus. Lõpuks tegi ta ühele naisele tite ja kolis minema. Või siis see naaber, kes mul üks hommik autoakent jääst puhastas. Sama teema. Vahib naaglalt aknasse. Juba aastaid. Suht creepy. Aga okei, ma temast saan aru, tal naine ja väike laps (ja samas ei saa ka. No mida sa vahid teisi naisi, kui sul endal modellist naine käekõrval on?) Teistest ei hakka parem kirjutamagi.
Eile sättis noormees, esimesest lõigust, end minu kõrvale jalapresse tegema. Loomulikult jõllitas jälle südamest. No ja te teate mind, ma ei suuda ju vaikselt oodata. Pealegi, nagu ma olin niigi juba ennast ületanud ja kuu aega kannatanud seda passimist. Seega ma alustasin juttu. Muuhulgas sain teada, et noormees on pärit maalt vähekindlustatud perest, aga elab mitu aastat juba pealinnas. Ärge küsige, inimestel on imelik komme mulle igasugust kummalist infot jagada. Nüüd ootame. Kas jõllitamine jätkub, või võtab ta lõpuks julguse kokku ja avab Hamleti kaaned ning alustab lugemist. Kojulaenutamiseni läheb ilmselt veel aega.
*Pildistas Kadri Vahtramäe