Let me tell you a funny story

Postitasin reedel blogisse juutuubi video ja hoiatasin, et huumorimeeleta inimesed ei peaks seda vaatama. Pärast hakkasin mõtlema, et kes ometi ketsid kappi viskas ja mind komöödia jumalannaks kroonis? Ja miks nüüd minul peaks olema õigus otsustada, et mis on naljakas ja mis mitte? Sest huumor on ju selline peenike taju, mida ei saa täpselt määratleda. Mõne meelest on üks asi naljakas, teise meelest jälle teine. Mõni asi on naljakas ainult teatud kontekstis. Nö inside joke. Või siis you had to be there joke. On musthuumor. Jalaga tagumikku naljad. Absurdihuumor.

Naeran nagu hobune
***

Kas sa tead, miks Hitler enesetapu sooritas?
Ta sai gaasiarve.

***


Ilma keerutamata ütlen, et ma pean ennast keskmisest naljakamaks inimeseks. Ma olen sellele järelduseni jõudnud, kuna minult ei nõua erilist pingutust end ümbritsevaid inimesi naerma ajada. Ma saan aru küll, et aegajalt nad naeravad minu üle, mitte minuga koos, aga sellest pole lugu. Ma ise ka naeran enda üle. Vahel omaette ja valju häälega. On täiesti reaalne võimalus, et see on lihtsalt mõni diagnoosimata vaimuhaiguse ilming, aga eeldame hetkeks, et ma olen ikkagi naljakas.

***

Valge mees kõnnib kõrbes ja õhtu saabudes otsib ööbimiskohta. Ükski hotell ei võta vastu valgeid turiste. Ostab mees siis tuubi musta kingaviksi ja määrib end mustaks. Läheb hotelli ja palub, et ta hommikul kell seitse üles äratataks. 
Äratatakse mees kell seitse üles ja asub too end küürima. Peseb ja peseb, aga valgemaks ei lähe. Proovib ja katsetab erinevaid vahendid ja lausa harjaga kraabib end. 
Kell kümme kuuleb koputust uksele ja koridoris seisab toateenindaja. Teenindaja vabandab ja ütleb, et äratas kogemata vale mehe.

***


Huumor on minu jaoks eluks hädavajalik. Ma ise lohutan end mõttega, et ju see hiiuveri ikka annab tunda. Aga tihti ei saa ma üldse aru, miks mõni asi, mida ma täiesti tõsiselt ütlen, inimesi naerma ajab. Natuke kardan, et äkki ma olen nagu külatola, keda ei saagi üldse tõsiselt võtta. Ka on mulle öeldud, et kui keegi räägib mõne nõmeda nalja, siis mina olen ainuke kes selle peale hüsteeriliselt naerma hakkab ja teised siis naeravad hoopis minu naeru peale, mitte selle nalja peale.

Jälgin Instagramis Keiti Vilmsi. Tema postitatud sõnamängud on kadestusväärselt naljakad.

Noorena ei suutnud ma oma naerupahvakuid üldse talitseda. Ei olnud ebatavaline, et õpetaja mind klassist välja saatis, kuna ma ei suutnud naermist lõpetada. Täiskasvanuna on seda vähem ette tulnud, ometi olen vahel näiteks pidanud ühistranspordist peatus varem maha minema, kuna ei suuda end talitseda. Või siis olen matustel naernud. No jah, mida rohkem ma seletan, seda usutavam tundub, et mul ikka mingi sümptom on. Aga selline ohutu. Võrdlemisi.

Seega, ma ei taha üldse väita, et ma tean mis on naljakas või mis mitte. Ma pole tegelikult mingi huumoripolitsei ega otsustaja. Ma tahaks lisada, et inimesed kellel puudub huumorimeel on minu meelest imelikud, aga ma igaks juhuks ei tee seda. Asi võib nimelt selles olla, et ma ei saa nende huumorist lihtsalt aru.

*Hobuseid pildistas Kadri Vahtramäe

Ega tali taeva jää

Loodetavasti olete kõik korralikud ja tublid ning ajate ringi juba talverehvidega. Usutavasti olete loodussäästlikumad ja sõidate ikka lamellidega. Ja et teil on talvine kütus. Ja talvine aknapesuvedelik. Ilmselt ei puudu teil ka hari lume pühkimiseks ja julla jääkraapimiseks.

Pildistas Kadri Vahtramäe

Minul oli reedel rehvivahetus. Broneerisin internetis. Kokku võttis aega 20 minutit. Vahetus, mitte broneerimine. Ainuke häda, et nad ei lubanud mul kõrval istuda ja vaadata, kuidas see vahetus toimub. Olin varustatud teoreetiliste teadmistega, mis paraku jäid targutamata. Kuigi ma püüdsin. Ausalt. Rääkisin kõigile, kes mind kuulata viitsisid, mida täpselt tegema peab.

Kuni mind ooteruumi pagendati, hüppas uksest sisse pikk ja peenike nooremapoolne meesterahvas. Nii õnnelikku inimest pole ma juba ammu näinud. Põrkas ühest nurgast teise ja seletas midagi. Muuhulgas küsis kummimehelt, et kas Michelinil on ka vulkaniseeritud naelrehvid. Mees kehitas õlgu ja ütles, et ei tema tea. Continentalil on, aga Michelin pidi muidu juba hea olema. Lõpuks saadeti ta minu kõrvale istuma, kus ta närviliselt autolehte lappas. No ei saanud ju mina jätta küsimata, et mis asjad need vulkaniseeritud naelad seal rehvi sees on ja miks need on paremad kui mittevulkaniseeritud naelad? Oi tal oli hea meel. Hakkas kohe rõõmuga jutustama, et vulkaniseeritud naelad on põhimõtteliselt kummi sisse sulatatud, mis tähendab, et need ei tule nii kergesti välja, kui tavalised naelad. Et tal mingid rehvid olid pärast ühte talve päris hõredaks jäänud. Vaatasin teda uskumatusest, et ei tea kuidas see võimalik on. Seda, kuidas ta teadis et pooled naelad kadunud on, ei hakanud parem küsima. Film sellest, kuidas ta õhtuti oma rehvide peal naelu kokku loeb, jooksis juba silme ees.

Ei noh, räägib tema endiselt ülirõõmsalt edasi, et äkkpidurduste korral kipuvad naelad rehvidest välja tulema. Eem, äkkpidurduste? Ma ei küsinud, aga see küsimus oli mul otsaette kirjutatud. No jah, et kui näiteks keegi bussi tagant ootamatult välja astub. Njah, kõik selge. Kui ta siin ooteruumis on juba selline hüperaktiivne, ega ta siis rooliski mingi flegma pole. Kujutan ette kuidas temaga sõita on. Pool sisikonda segi ja vasak jalg vajutab alatasa nähtamatut pidurit. Ei päästa teda ka need fäänsid vulkaniseeritud naelad. Viga pole mitte rehvides, vaid asub rooli ja seljatoe vahel.

Ootepaviljon.

Õnneks päästsid mind edasistest heietustest tunkedes poisid, kes hüüdsid, et Volvo on valmis. Läksin sinna, käisin ümber auto, toksisin teadja näoga rehve ja küsisin, et kes neis kuuest kutist mu autoga tegeles. Üks kostab, et nad kõik tegelesid. Uurin siis, et kas nad rehve vahetades midagi kahtlast ei märganud? “Mis kahtlast?” küsib juba teine kutt. Eem, mul selline lugu, et kui ma pidurdan, siis vahel tuleb ulguv hääl. “Mis hääl?” hüüdis kolmas. Neljas tuli ka ligi ja pakub, et äkki kriuksuv hääl. Ei, vastan mina, ikka nagu ulguv. Ja just siis kui ma sujuvalt pidurdan. Kui järsemalt, siis ei kosta midagi. Vaatavad mind, nagu ma oleks pisut kohtlane ja kujutan ette, et sõiduki eelmine omanik ulub piduriklotside vahel. Ei võtnud nad mind tõsiselt. Hakkasin ise ka juba mõtlema, et ehk ma tõesti kujutangi seda endale ette. Igatahes tänasin ja tulin tulema.

Täna hommikul oli Volli kenasti jääkihiga kaetud ja kuigi tal on nüüd uued viisakad kummikud, siis jääkraapijat mul ikka pole. Läksin kohe ekstra varakult välja ja mõtlesin, et lasen tal lihtsalt soojeneda ja sulada. Õnneks ta selles osas on päris tubli, läheb kiiresti soojaks, nagu õige mees muiste. Aga ei jõudnudki. Panin auto tööle ja juba kargas naabrimees oma riistadega kohale ja pakkus, et teeb mu auto puhtaks. No kes olen mina, et halastaja samaarlase pakkumist tagasi lükata? Nagu ehtne printsess seisin seal kuni naaber mu autot kraapis. Aga ei, õhtul käin Prismast läbi ja hangin vajalikud vahendid. Ja naabrimehele peab vist tahvli šokolaadi ka viima.

Halb eeskuju

Ma olen alati suhtunud oma olukorda nii, et kuigi lahutus lõpetas abielu, ei lõpetanud see laste ja lapsevanema suhteid. Olen nii suhtunud, kuna seda sätestab seadus. Lisaks on see minu meelest ka eetiliselt ning moraalselt õigem. See tähendab, et ma pole mitte ainult takistanud laste kokkusaamist isaga, vaid seda toetanud ja õhutanud.

Lapsed on erinevad. Suhted vanematega on ka erinevad. Seega mind väga ei üllatanud, et osad poisid ühel hetkel eelistasid isaga vähem suhelda. Vahel nii, et nädalate kaupa ei kohtunud. Isegi nüüd, kui mul on auto ja ma saan poisid isa juurde viia ning seal tuua, eelistavad nad ikkagi kodus olemist. Ausalt, see ärritab mind. Esiteks sellepärast, et ma tahaks ka vahel üksi olla või võõrustada sõpru nii, et keegi pidevalt mul kukil ei elaks. Aga peamiselt sellepärast, et mind ei süüdistataks laste ülesässitamises isa vastu või suhtlemise keelamises. Sest seda just tehakse. See on klišee põhjusega, et vanemad maksavad endistele abikaasadele laste kaudu kätte. Ja nii lihtne oleks arvata, et kui pojad ei käi isa juures, siis kas ma a) keelan seda või b) räägin isa kohta igasugust jura kokku, nii et lapsed ise ei soovi tema juurde minna. Ja seda olukorda ma soovin vältida.

Nüüd, mõned inimesed minu tutvusringkonnast on avaldanud arvamust, et mitte öelda survet, selles osas, et ma peaksin piirama või lausa keelama lastel oma isaga suhtlemist. Põhjusel, et isa ei ole lastele heaks eeskujuks.

See on kahe otsaga asi. Jah, nende isa on hakanud pärast lahutust tegelema igasuguste kahtlaste kommetega ja info ning meelelahutus, mida ta poistele tutvustab, ei ole ülesehitav ega eakohane. Ma olen oma eksmehele isegi öelnud, et kui ühel päeval hakkavad laekuma menetlusteavitused, siis mina suunan need vähimagi kõhkluseta tema aadressile. Aga kas see on põhjus lastega suhtlemise piiramiseks?

Poisid ei ole enam nii väiksed, et ei suudaks ise otsustada, kellega nad soovivad või ei taha suhelda. Kolm neljandikku on vanuses, et kui me täna lahutaksime ja oleks istung, saaksid nad ise otsustada, kelle juurde kolida. Minu juurde jäid nad tookord…. Ma ei teagi täpselt miks. Aga kindlasti mitte sellepärast, et ma oleksin parem eeskuju või parem lapsevanem. Ju oli nii lihtsalt mugavam.

Ja ma ei kirjuta seda siia selleks, et tulevikus õigustada laste takistamist isaga suhtlemisel. Ma ei kavatse seda teha. Pole kunagi kavatsenud ja vaevalt, et miski muutub. Kirjutan sellepärast, et tutvustada maailma, mis peitub lahutatud vanemate suletud uste taga. Öeldakse küll, et otsus on sinu, aga seda mõeldakse ainult nii kaua tõsiselt, kui sa teed täpselt nii nagu nemad heaks arvavad. Tol korral olid vähesed minu poolt, kui ma soovisin lahutada. Soovitati andestada, pingutada rohkem, enda ja laste pärast. Et mitte lõhkuda peret. Kui ma ikkagi lahutasin, hakati soovitama, kuidas ma peaksin alimente nõudma ja muid asju. Nüüd siis lapsed. Nii lihtne oleks lasta kõigil õpetajatel öelda, mida teha ja oma hinges kahtluseseemneid külvata. Tundub et teised ju teavad, muidu nad ei õpetaks.

Ma hakkan vaikselt aru saama kõigist neist lugudest, mis tunduvad kõrvalt vaadates täiesti uskumatud. Et kuidas kaks täiskasvanut inimest ei suuda omavahel enam normaalselt hakkama saada ja veavad ka kõik kõrvalseisjad läbi muda. Jah, alguses on see mõistetav, sest sul on valus. Ühel hetkel võiks see mööda minna ja valust üle saada. Kaua sa istud vihast vahutades herilase pesa otsas? See on ju nii väsitav! Ja mis puutub ütlejatesse ning õpetajatest – neid huvitab konflikt ja draama, mitte lahendused. Ja nad on esimesed, kes tõstavad käed üles ja taganevad, kui asjad lähevad tõeliselt tuliseks. Ütlevad siis siiralt silma vaadates: “Sina oled ju täiskasvanu ja pead oma otsuste eest vastutama.”

Tehkem siis otsuseid, mille tagajärgedega me toime tuleme ja kõigesse muusse suhtugem nagu tänavamürasse – panna tähele, aga mitte lasta edasiliikumist takistada.

*Pildistas Kadri Vahtramäe