"Murdumine"

“Murdumine”
B. A. Paris
Kirjastus Pegasus
351 lk

Üle pika aja sattus minu pihku üks ilukirjanduslik isend. Soovitati. Päris hästi passis. Mõnus ladus lugemine. Tekkisid seosed teiste raamatutega. Selline mõnus. Piisavalt põnev.

Enamasti piisavalt põnev. Umbes poolteistsada lehte enne lõppu tekkis tunne, et okei, me saime juba aru, sul on kahtlused ja halb ning probleemid mäluga. Et, liiguks nüüd edasi ja leiaks põhjuse. Noh, isiklikult mulle, kes ma selline kärsitu olen, muutus selle ühe ja sama teema nämmutamine tiba tüütuks. Samas, seda polnud palju ja peagi hakkasidki asjad lahti hargnema.

Põnevike lõppudega on minul alatasa mingi kana kitkuda. Häirib see, et lahendust ei leita vaid see tuleb ise. Juhuslikult. Satutakse olema õigel ajal õiges kohas. Eks ma olen piisvalt vaadanud ka tõsielu politseisaateid ja tean, et vahel nii ongi. Vahel joppab. Aga vahel. Mitte reeglina. Ja ka see on tavaliselt ikkagi mingi uurimustöö tulem.

Teine asi, mis mind lõppude juures häirib, on see, et need kõik mõjuvad kuidagi, ma ei teagi, sunnitult. Võltsilt. Otsitult. Ebausutavalt. Umbes nii, et autor kirjutas loo ja siis selle kirjutamise käigus otsustas jooksvalt, kellest ta ohvri ja kellest kurjami teeb.

Ma ei tea, ma tahaks midagi räpasemat. Lõpetamata. Lahtisi lugusid. Kus sa saad ise osa juurde fantaseerida. Aga kõik on sellised kenad, puhtad, viisakad, happy ending klišeed. Võeh, ma ei või! Mõni pahalane võiks ju karistusest pääseda. Mõni niidike võiks jääda lahtiseks, et saaks sellest kinni haarata ja oma loo juurde mõelda. Äkki ma sellepärast neid ilukaid enam väga ei ihalda, et need on liiga kenad? Liiga sätitud. Ma tahan midagi tõelist, midagi reaalset. Küsimusi, millele pole vastuseid, et ma saaks need siis ise juurde mõelda.

Ei, ma vaatan, et mul ei jää muud üle, kui ise põnevik kirjutada ja siis kuulata, kuidas selles loogikavigu otsitakse ja sündmuste kulgu mulle ette heidetakse. Äkki ma siis rahunen lõpuks maha.

Aga ta ei olnud ikkagi halb. Päris hea oli. Kerge meelelahutus. Ja meeldis mulle oma ülesehituse poolest rohkem, kui sama autori eelmine raamat (“Suletud uste taga“). Pange tähele kuidas ma mõne kuu pärast siin tema kolmandat teost tuuseldan.

Lisa kommentaar

Kommenteerimiseks palun logi sisse, kasutades üht neist võimalustest:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s