Kuidas kirjutada romaani?

Ma avaldan nüüd teile tillukese saladuse. Nimelt olen ma kunagi keskkooli ajal kirjutanud romaani. Või olgu, kolm. Kirjutasin neid rohelistesse joonelistesse vihikutesse, sest keegi polnud nii rikas, et kodus arvutit omada. Vähe oli isegi selliseid, kellel vanemate töö juures arvuti oleks olnud. Jah, olid ajad. Need rohelised vihikud on mul senini alles. Kuueteistaastase minu kirjutatud. Ega ma neid eriti lugeda pole julenud. Äkki need on nii halvad, et mul hakkab paha? Või mis veel hullem, äkki need on head? Paremad kui need jutukesed mis ma praegu kirjutan. Jube mõelda, et ehk minu kirjanduslik tippaeg on juba ära olnud ja ma ei saanud ise sellest arugi.

No igatahes enda kiituseks pean ma siia ära märkima, et ma mitte niisama ei kirjutanud sahtli põhja, vaid inimesed on minu romaanikesi ka lugenud. Õigupoolest käiski see nii, et mina nädalavahetustel kirjutasin, nii palju kui kirjutasin ja siis esmaspäeval läks see vihik klassikaaslaste kätte lugemiseks. Tagasi sain reedel, et siis jälle mõned peatükid juurde kirjutada. Nii et, isegi kui ma tahaks praegu olla võltsilt tagasihoidlik ja öelda, et ah teate, mis nüüd mina, siis paraku pean see kord veidi end upitama ja mõõduka uhkusega tunnistama, et kirjutasin loetavat teksti. Kui loeti ja nõudlus oli, siis milleks teeselda, et ma sakkisin?

Mis toobki mind tänasesse päeva. Ma pole oma lugejaid täiesti teadmatuses hoidnud ja ausalt möönnud, et jah, ma pean blogi osaliselt ka selle tagamõttega, et ühel päeval päriselt kirjutada. Nagu romaani või nii. Ja blogi pole mitte selle eesmärgiga peetud, et vähemalt kõik mu neli jälgijat ühel päeval oskaksid raamatukogust mu üllitist küsida, vaid just sõnaseadmise kunsti arendamise pärast. Loomulikult on mul veel kohutavalt palju õppida. Aga ma ei kiirusta. Küll jõuab.

Algus on tehtud. Algus sai tegelikult paar aastat tagasi juba tehtud, kui ma ploti enda jaoks sõnastasin. See on minus vaikselt elanud, oodates oma aega. Ja nüüd on ta väikse varba ukseprao vahelt välja lükanud ning valmis areenile astuma, et ma saaks teda täies hiilguses näha, maitsta ning tunda. Ja kui ta vähegi elujõuline juhtub olema, siis kes teab, ehk ta koguni ühel hämaral õhtul Vanalinna tänavatele jalutama viia ja oma lugejaile esitleda. Aga hoiatuseks, ärge nüüd hinge kinni pidades oodake teda, tal läheb sättimisega aega. Ja siis ma pean ennast ka veel ette valmistama.

Jalutan üksi Vanalinnas. Roman istub kodus arvutis.

Ma ei tea kuidas suured kirjanikud kirjutavad. Olen küll filme näinud, aga aru pole päriselt saanud. Kui keegi teab soovitada raamatut, sellest kuidas kirjutada raamatut, siis ärge kadedad olge, eks. Minu jaoks on varasemalt, ja ka nüüd, näinud kirjutamine välja nii, et mitte mina ei kirjuta romaani/lugu/pala vaid see kirjutab mind. Sõnad ja mõtted lihtsalt voolavad minust välja. Mina pean hoolega vaatama, et ma järele jõuan ja kõik selle kenasti üles kirjutan. Ega ma ei tea, kas see on õige või vale lähenemine. Muudmoodi ma paraku ei oska. Veel.

Seetõttu võib juhtuda, et ma oma blogisse iga päev enam kirjutada ei jõua. Võib juhtuda. Ei pruugi. Aga siis te vähemalt olete ette hoiatatud ja ei arva, et mõned õelad kommentaarid on mind maapakku kihutanud.

2 kommentaari “Kuidas kirjutada romaani?

  1. Viska aga puid juurde, tüdruk!Tegelikult mulle tundub, et lõpuks see blogipidamine pigem pärsib kirjutamist, ma mõtlen, millegi pikema ja põhjalikuma kirjutamist…

    Meeldib

  2. Vot ei tea, kogemus puudub. Blogis mul on hoopis see teema, et ma kustutan metsikult. Muidu mul oleksid kõik postitused sellised kakskümmend lehekülge :D. Romaniga kustutamist vähem 🙂

    Meeldib

Lisa kommentaar

Kommenteerimiseks palun logi sisse, kasutades üht neist võimalustest:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s