Kõigepealt pakuksin iseennast

Kunagi olin ma pikalt ja põhjalikult armunud mehesse, kes mind endale ei tahtnud. Igavuse peletamiseks võttis ta minuga ühendust ja suhtles. Kutsus välja ja tuli külla. Kutsusin teda Nipernaadiks. Sest oli selline püsimatu loomuga. Ei tahtnud minu juurde püsima jääda. Ja ometi olen ma ju Katarina Jee.

Eriskummaliseks teeb loo asjaolu, et Nipernaadi ise pidevalt ohkas, et miks ma ometi endale meest ei leia. Ütlesin siis, et soovitagu kedagi. Ei osanud kedagi pakkuda. Väitis, et tal pole minu jaoks kedagi. Ja lubas, et kui ma kord mehele lähen, siis tema korraldab pulmas eduka pruudiröövi. Teate küll, ajas mu pea täiesti sassi oma juttudega. Kord külas olles, nägi ta kuidas naabripoiss oma bordoopunasesse sedaani istus ja ütles, et: “Näe, see mees sobib sulle. Võta tema.” Vastasin, et see on juba ühe teise blondi poolt võetud. Kehitas õlgu ja kostis: “Ega naine pole takistus.”

Lugu meenus mulle seetõttu, et hiljuti avastasin end taas samalaadsest olukorrast. Pisut leebem variant, aga sarnased nüansid kenasti esindatud. Nimelt kurtsin ühele tuttavale, et nii külm on. Töö juures on külm ja kodus on külm. Selle peale soovitati keegi kaissu võtta. Küsisin, et kas oskab äkki soovitada kedagi, aga ei, ei kedagi. Isegi oma kassi ei tahetud mulle seltsiliseks pakkuda.

Kas ma peaksin seda tõesti uskuma, et mitte ühtegi tuttavat pole, keda võiks soovitada? Minul oleks une pealt circa 8 sõbrannat, keda ühele või teisele kaissu võiks soovitada. Ainult siis ei “oska” soovitada, kui ma parema meelega pakuksin hoopis iseennast.

*Pildistas Kadri Vahtramäe