"Suletud uste taga"

“Suletud uste taga”
B. A. Paris
Kirjastus Pegasus
271 lk

Sõbranna soovitas ja ma ei kahelnud. Tal hea maitse. Viimane mida soovitas oli “Liblikate aed” ja see meeldis mulle väga. Hirmus ja kohutav, aga tekitas tundeid, järelikult hea.

Aga “Suletud uste taga” ei olnud nii hea. Võimalik, et mu ootused olid lihtsalt liiga kõrgeks aetud. Halb ta ka polnud. Lihtsalt mitte kuigi sügav. Olen täheldanud, et ma pidevalt vingun raamatute, filmide ja restoranide kallal, et need ei paku mulle elamust. Jäävad kuidagi pinnapealseteks. Ei raputa mu maailma. Hullult igatsen, et miski või keegi mu maailma raputaks. Ma saan ise aru küll, et mu enda valikud on need, mis hoiavad maailma kindlalt kahe kilpkonna kukil. See pidi rumaluse definitsioon olema. Tehes ühtsama asja ja siiski lootes, et tulemus on ühel päeval erinev. Ise pean võtma kätte raamatud, mida muidu ei võtaks. Minema toitlustusasutustesse, kuhu muidu ei astuks. Ja valima filmid, mis ei kõneta. Vaid siis on lootust, et midagi liigahtab mu sees. Muidu jäängi siia torisema ja lugejaid peletama.

Aga sisust lühidalt niipalju, et peategelane on nooremapoolne naisterahvas, kes pulmareisil avastab, et on naitunud koletisega, psühhopaadiga. Too hoiab naist nii füüsilise kui mentaalse terrori all, nautides põhjustatud kannatusi. Peategelase peas keerlevad põgenemisplaanid ja depressioon luhtunud põgenemiskatsete tõttu. Aga ta loodab siiski. Peab siiski plaani.

Kuni lõpuni oli raamat tegelikult põnev. Lugesin selle (vaatamata kroonilisele ajapuudusele) kahe päevaga läbi. Seega, ma ei ütle, et täielik ajaraisk. Täitsa okeika lugemine. Lihtsalt oleks võinud olla tüünem. Mitmedimensioonilisem. Aga võibolla oleks siis jälle liialt laiali valgunud? No jah, need kes ei oska need ikka kipuvad õpetama.

Mis oli omamoodi üllatav, et igasugune erootika oli sellest jutustusest kõrvale jäetud. Üldiselt ikka krimkades mingi summutatud (või vähem summutatud) sensuaalsus hingitseb. Seega, võivad lugeda ka need, kes selles osas tundlikud.

Lumehelbeke peab surema

Ühesõnaga, minu mõistus on otsas. Alltoodud on viha pritsiv kirjatükk, mis tähendab, et minu kannatuse karikas inimeste rumaluse talumisel sai jälle täis ja loksub pitsilisele laudlinale. Pärast vanaema jälle riidleb ja ütleb, et ega need sõstraplekid linikult maha ei tule.

Taustaks nii palju, et ma olen osa kogukonnast. Märkimisväärselt suurest kogukonnast, mis koosneb sõpradest ja tuttavatest ja siis veel omakorda nende sõpradest ja tuttavatest. Jah, Facebookis on mul kõigest sadakond “sõpra”, sest ma lisan Facebooki inimesed, kellega ma päris elus ka soovin sõber olla. Ilma jutumärkideta. Aga tagasi kogukonna juurde. Inimesed räägivad. Omavahel. Nendest, eks parasjagu seltskonnas ei viibi. Ja jutud liiguvad ning paratamatult jõuavad lõpuks ka minuni. See postitus on inspireeritud nendest lugudest. Vabandan kõigi teiste ees juba ette, mul pole jäänud rohud võtmata, lihtsalt …. ma ei jaksa enam.

Kallis lugeja, ma pöördun Sinu poole palves. Tõsta käsi üles, kui Sa tunned, et alljärgnev käib Sinu kohta. Oled Sa kunagi tundnud minu poolt survet lugeda seda blogi? Oled leidnud lingi sellele koos väljapressimisega ja ähvardusega seda lugeda või muidu…? Oled Sa kunagi kuulnud mind väitmas, et ma kirjutan lilledest ja liblikatest, oma imelistest täiuslikest lastest, kes kunagi pahandust ei tee ja enda veatust iseloomust ning plekitust minevikust?

Jah, ma näen ju ise ka, et mõnituhat korda on blogile klikatud ja vähemalt osad on seda usutavasti ka lugenud. Ja ma tean ka seda, et nii usukumatu, kui see minule endale ka ei tundu (ei ole võlts tagasihoidlikus, vaid siiras imestus), on olemas inimesed, kellele see blogi isegi meeldib. Või vähemalt osad postitused.

Aga siis on need teised. Nendest teistest ma kirjutan ja nende silmadele on alltoodu mõeldud. Loevad. Salaja. Tunnistada ei julge, et loevad, aga järeldusi teevad. Valikuliselt loevad. Loevad vahel ainult pealkirju, sisusse süüvimata ja seda mõistmata. Aga järeldusi oskavad teha. Ja siis nende järeldustega lähevad küla peale jutte levitama. Keeravad tolmu nii kõrgele üles, et lõpuks ei saa teised ka enam aru, mis see õige ja mis vale on. Need inimesed ei ole minu sõbrad. Sest sõbrad julgevad kahtluste korral minu juurde tulla ja öelda, mida nad arvavad.

Sellepärast ei huvita mind ka. Sest, las koerad klähvivad… Ja teate, mul on natuke isegi hea meel, et koerad hauguvad. Mul on oma hate club ja see pidi ühe eduka blogija tunnus olema. Seega, kummardus teile kõigile, te olete mind teinud päriselt blogijaks. Saan selle nüüd puhta südametunnistusega oma eluloo kirjeldusse lisada.

Kui teid häirib ja ärritab mu kirjutis ja te ütlete, et minu tekstid panevad teid komistama ning riivavad teie sündsustunnet, siis selle vastu on olemas üks ravim. Vähetuntud, aga ääretult efektiivne. Tahate ma ütlen? Jagan saladust? Ma ei tea, kas te olete valmis selleks, ikkagi suur vastutus. Kindel? Hoidke nüüd sokkidest kinni, sest need kohe lendavad sussidest selle põrutava saladuse peale….

Ärge lihtsalt lugege. Ausalt. Ärge. Ja kui te ikkagi loete, siis mina ei ole tegelikult ka süüdi, et teie komistasite. Sest see on umbes sama, et te ronite pimedas metsas kivi otsa, komistate ja kukute põlved veriseks ning siis riidlete, et mis see kivi seal seisab ja teisi komistama paneb. Saate aru kui naeruväärne see on? Aga mind kirjutamise eest riielda ei tundu tobe?

Jah, ma olen elu elanud. Olen teinud kaheldava väärtusega otsuseid ja nendest ka kirjutanud. Mõelda, kohutav! Ma saan aru, et osadele tuleb endiselt üllatusena asjaolu, et ma olen kunagi seksi teinud. Ja veel hullem, et ma ei vihanud seda. Saage üle. Ma olen neljakümne aastane (+/- 3 aastat) neljalapse ema. Ma pole neitsi. Ärge tulge siia lehele lootuses, et ma uuesti sünnin ja olnu olematuks teen. Kui see teid riivab, siis hoidke eemale.

Ja mõelge korraks sellele, et teiste tagarääkimine ja nende kohta laimu levitamine on ka patt. Ning lisaks ka riigi seadusega karistatav kuritegu. Aga enda elust kirjutamist peetakse sõnavabaduse praktiseerimiseks.

P.S. Tegelikult saan aru küll, et ükski neist, kellele seda lugu kirjutasin, seda reaalselt ei lugenud. Vähemalt mitte lõpuni. Ja kui lugesid, siis aru ikka ei saanud. Ja teie, kes lugesite, kratsisite kukalt ja mõtlesite, et mis siis nüüd lahti. Ma ei hakka isegi lubama, et ma rohkem ei kirjuta sellel teemal. Hiljemalt poole aasta pärast on see asi jälle menüüs. Nii lihtsalt on. Kõik need aastad, kui ma olen kirjutanud, on leidunud moraalijüngreid, kes minestavad mu tekstide peale. Ma ei tea siiani, kes mu süüdistajad on, sest minu juurde ei julge keegi tulla. Aga lõugu jaksavad lõgistada. Peab mul siis nende vastu mingi austus olema?

Kas Jumal armastab ameeriklasi rohkem kui teisi inimesi?

Pühas raamatus on kirjas mõte, et Jumal armastab neid, kes talle kuuletuvad ning õnnistab nende tegemisi, nii et nende ettevõtmisi saadab edu. Ilmselt ma väga ei eksi, kui nii mõnelgi lugejal kerkis kulm ja üks suunurk tõmbus põlglikuks irveks. Jah, meil siin on nii, et iga mees on oma saatuse sepp ning õnne valaja. Istuda ja oodata, et taevast mannat sülle kukub, pole meie stiil. Kõik mida inimene on saavutanud, on ta teinud oma käte ja jõuga. Nii meeldib meile mõelda.

Üle suure lahe on suhtumine asjadesse üldiselt teine. Jah, on ka sellist, ah elame vaatame suhtumist rohkem kui meil. Aga üleüldiselt näib, et hindamine asjade vastu on suurem. Ja mitte sellepärast, et ise oli vaja kõvasti tõmmelda, vaid kuna Jumal aitas, Jumal õnnistas. Ilmutatakse rohkem tänulikkust, kui meil. Tänulikkust väikeste asjade eest. Umbes nagu God helps those, who help themselves (miks mulle seda lauset kirjutades gangsterite filmid meenuvad?).


Kas keegi piiblit soovib osta? Väljapanek suvalises hilbupoes.

No ja seda, et ameeriklased on usklik rahvas, seda on tõesti iga nurga pealt näha. Mööda tänavaid jalutades on nii suurejoonelisemaid usuhooneid, kui tagasihoidlikke kioske, milles usutalitlusi läbi viiakse. Tulime jalutades ühel õhtul linnast ja mu õde ahmis valju häälega õhku sisse, kuna möödusime just ühest sellisest toakseset, kus nii umbes 20 inimest seisid püsti ja laulsid gospel laule. Teate, nii nagu me filmides ikka näinud oleme. Ilmselt see mõjuski uskumatult, me oleme ju harjunud, et filmides nähtut ei tohiks tõepähe võtta. Aga vot, mis puutub religiooni, siis seda on Ameerikas tõesti kõvasti.

Kõike nägime. Muslimeid, juute, hindusid, katoliiklasi, mormoone, protestante, luterlasi. Nägime nende kummardamiskodasid, usukuulutajaid ja kirjandust. Isegi otsimata nägime. Metroos, tänaval, pargis. Jah, usklik maa.

Nüüd, riskides, et ma kõlan ajupestult ja äärmuslikult, siis New Yorgis olles tundsime mõlemad õega, et mingi kõrgem võim meie teed juhtis. Nii turvaliselt, kui selles linnas, pole mina end mujal tundnud. Ma ei kartnud midagi ega kedagi. Kui me ka eksisime, siis meid aidati ja juhatati. Sageli isegi ilma küsimata. Tänaval inimesed astusid ligi ja nähes kaarti meie käes, küsisid ise, et kuhu me minna soovime ja näitasid õige teeotsa kätte. Iga meie käiku ja ettevõtmist saatis edu ja õnn. Kogesime omal nahal korduvalt, miks njuujorklased ütlevad, et see on linn, kus unistused täituvad, no matter how big or small.

Kõige selle valguses usun ma, et Ameerikas on Jumalasse uskumine palju lihtsam, kui meil siin. Nii, et kes tunneb, et tema usk hakkab hääbuma, minge paariks nädalaks suure lombi taha. Hingake sisse viirukite lõhna, vaadake otsa teile naeratavatele inimestele, kuulake ülistuslaule, istuge murul ja tõstke silmad taeva poole. Uskuge, tunnete end universumi suveräänile kohe lähemal.