Reisile

Lõpuks on saabunud see päev, kus kohvrid on pakitud, piletid prinditud ja süda kõvaks tehtud. Tuleb minna ja loota parimat. Et endal läheb kenasti ja et ka kodused hakkama saavad (loodan, et minu pikk eemalviibimine kasvatab neis hindamist minu panuse vastu. Aga eks võib ju ka teisiti minna…).

Poiste magamistoa akna taga õitseb selline kaunitar.
Kui ma tagasi tulen, siis on vist isegi sirelid juba õitsenud.

Loomulikult kavatsen kõigest võimalikult palju kirjutada ja pilte jagada. Aga nagu mõned teist kindlasti märkasid, siis näiteks pühapäeval esines minu blogis piltide üleslaadimisega tehnilisi tõrkeid. Mis tähendab, et kõike seda Ameerika ilu ja valu raporteerin tagasitulles.

Mis ei tähenda tingimata minu poolt täielikku vaikust, sest olen juba ette mõeldes mõned lood valmis treinud ja need ootavad sõnakuulelikult oma korda, et teie ette ilmuda. Kas päris iga päev postitada jõuan, ei julge lubada. Vahel siiski.

Olge siis mõnusad edasi!

Salakaubavedu

Ühel õhtul, kui väljas oli juba suur öö saabunud, veeres vaikselt sahisedes minu akna alla tumedate klaasidega Auto. Selline soliidne, ilusate suurte hõbehallide velgedega. Avanes juhipoolne uks ning välja libises Adi dressides mehemürakas. Jalas koletossud ja tihedalt ümber kerelihaste liibumas wifebeater T-särk. Kaelas rippumas pöidlajämedune kuldkett. Mees viskas kiire altkulmu pilgu ümbrusele ja minu õnn, et ta mind aknal ei näinud. Tõmbas käega läbi siilisoengu ja sülitas läraka sülge asfaldile.

Seisis tähtsalt auto kõrval ja kulistas energiajooki. Heitis aegajalt närvilisi pilke sõiduki pagasniku suunas ja näppis oma nutitelefoni. Iga minuti möödumisel muutusid närvilised pilgud tagaluugi suunas aina tihedamaks ja ma juba jõudsin mõelda, et tal seal mõni kinniseotud tütarlaps vedeleb.

Keegi helistas talle. Kõne oli lühike. Ilmselt stiilis: “Kotkas on maadunud.” “Pistrik lähenemas.” Kõne lõppedes asus noormees lõpuks pagasiluuki avama. Ajasin kaela eriliselt pikaks, et ennast kardinate tagant mitte paljastada. Pagasniku tuli läks põlema ja seal see oli. Salakaup. Odav Läti alkohol.

Mees tõstis paar kasti õlut tänavasillutisele ja hakkas hoolega pagasniku külge sõrmega nühkima, ju ta avastas sealt mõne pleki, mis oli autot küürides kahe silma vahele jäänud. Peagi ilmus ka “ostja”. Tühja titevankriga. Ladus oma saagi vankrisse, viskas kastidele roosa tekikese peale, vahetas Mehega mõne vaoshoitud lause, surus kätt ja kadus öhe.

Mees käis veel ümber Auto, luges kaste kokku, paigutas neid pagasis ümber ja tegi telefonikõnesid. Toksis tossuninaga rehve ja kükitas mõned korrad esistanget uurima. Tõstis paar kasti alkoholi tänavale ja heitis uuriva pilgu pagasiruumi. Mingi pleki leidis sealt veel. Niisutas keelega pöialt ja hõõrus kulmukortsutades pakiruumi kangast. Sulges lõpuks pehme plaksuga tagaluugi, haaras kastid sülle ja kõndis minema.

Hommikul polnud ei autot ega Meest. Oli ta seal üldse, või nägin ma und?

Kuidas mitte trenni teha

Kuna ma olen nüüd suurema osa oma rühmatrenne vahetanud jõusaalis käimise vastu, siis kohtab seal Issanda loomaaia imelisi ning eriskummalisi elukaid. Tänases postituses tahan ma erilist rõhku panna just paarikestele, kes koos trenni teevad.

Rinnalihase treening kangiga.

Jõhkralt võttes jagunevad need paarikesed kaheks. Esimesed on need, kus naine on mehe trenni meelitanud (nähtav fenomen Body Pumpis, Body Balanceis ja Body Attackis ehk, rühmatrennides) nendele pikemalt ei peatuks. Teised on mehed, kes pealtnäha on kehakulturismiga tegelenud juba mitu aastat ja lõpuks leidnud endale kaaslanna, keda oleks ka vaja fitness printsessiks voolida.  Nendest tahakski kirjutada.

Teine võimalus, oma keharaskusega.

Enamasti on need suguõed sellised pehmemapoolsed, aga ääretult armsad. Ja püüdlikud. Mis on halb. Väga halb. Sest, noh mehed… Kahjuks olen ma liiga palju näinud kõrvalt, kui mees, selline Johnny Bravo kehakuvandiga, paneb oma kaaslannale cirka samad raskused või kolmandiku väiksemad, kui tal endal. Seisab kõrval ja utsitab tagant. Tütarlaps siis püüab hirmsasti, et ikka meespool tema üle uhke oleks. On ilmselge, et selline asjade korraldus käib tal üle jõu. Näiteks hiljuti nägin üht suure büstiga neiut, koos makaronjalgadega noormehega rinnalihase masina peal. Poiss tõmbas tuima näoga 40 kilo ja siis lasi preilil 20 tõmmata. Ise kõndis saalis ringi, rind kummis nagu noorel kukel. Tüdruk pressis siis oma DD korvi masina vahele ja tõmbas, nutuvõru ümber suu, mitte rinna ega seljalihasega vaid õlgade ja biitsepsiga. Väga kurb vaatepilt.

Jalapress.

Mõned päevad hiljem, ühes teises klubis juhtus aga veelgi piinlikum lugu. Tegemist oli slaavi päritolu paarikesega, kus mees igatepidi trimmis ja punnis, kaaslaseks kurvikas proua (kui ma ütlen kurvikas, siis ma ei pea silmas pakse. Normaalne oli, lihtsalt mitte treenitud kehaga.). Esiteks tegid nad pingi pealt kangiga rinnalihast. Mees seisis kõrval, luges kordusi ja naine ohkis ning ähkis, nagu… eem, täiskasvanute filmis. Edasi liikusid nad jalapressi juurde. Mees ladus pressile vähemalt kuuskümmend kilo lisaraskust juurde ja lasi siis kaaslannal lükata. Iseenesest, see pole mingi raskus. Kui sa oled treenitud. Aga kõneall olevale naisterahvale oli see ilmselgelt ülejõu käiv. Sest: “Ooooh!!! Aaaah!!! Ooooh!!! Aaaahhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhh!!! Boošhe moi!!!!” Viimane kui üks hantel punastas selles saalis. Meesterahvas oli endaga ääretult rahul. Heitis uhkelt pilgu üle saali, et näha, kas ikka kõik kuulsid, milline kardiotrenn neil õhtul olema saab. Kohutavalt ebamugav. Ja lisaks, naisel läksid iga küki juures põlved kokku nagu kokkupandaval taburetil. Nii, et ma ei julge küll kuigi aktiivset suguelu neile ennustada. Võib-olla romantiline õhtu esmaabi ootesaalis hoopis….

Veel üks võimalus, kuidas ilusad ja tugevad jalad saada.

Iseenesest on ju arusaadav, et kui sa tegeled spordiga, siis sa tahad, et su kaaslane jagaks su kirge. Igaüks ei leia endale kaaslast jõusaalist. Võib-olla hoopis töökohalt, sõprade kaudu, Tinderist. Ja kui on tõmme, aga teine pole veel spordini jõudnud, mis siis teha? Maha jätta ja loota, et äkki leian parema matchi? Või võtta olemasolev subprodukt ja voolida temast ideaalne kaaslane? Ja kui teine hea meelega ideega kaasa tuleb, siis on ju superlux. Aga palun, palun, ärge mängige personaaltreenereid. Laske proffidel asjaga tegeleda. Vähemalt esialgu. Sest hambaid te neil ju ise ei paranda. Ja günekoloogiliste probleemidega ka ei tegele. Samamoodi ei peaks vastava väljaõppeta ka keha treenimisega tegelema. Sest uskuge, jättes nüüd võrdõiguslikkuse korraks kõrvale, naised ja mehed on väga erinevalt üles ehitatud ning saladuskatte all mainin, see on hea asi.

Ärge siis venitada unustage.