How much for your love?

Alles ma kirjutasin siin paranoiast ja sellest, et Suur Vend jälgib. Nüüd on mul taas põhjust see teema üles võtta. Sain siis üks päev kirja Amoremi.ee saidilt. Eks ma tean küll mis see on. Telekast olen reklaame näinud ja aegajalt on pidanud Facebook ka vajalikuks meeldetuletada minu üksikustaatust ja agiteerinud liituma. Aga kuidas asi nii kaugele jõudis, et nad mulle isiklikule epostile pakkumisi saadavad, seda ma ikka ei tea. Äkki käisid mu blogi lugemas?

Amoremi – armas paarike kakaoga. Kodulehelt pätsasin.



Noh, pakkumine siis selline, et liitu ja soodushinnaga ja siis pool aastat saad midagi. Soodushind 75€. Teine pakkumine kohtinuguõhtu 25€. Noh näiteks kui sa arvad, et sa oled jube osav ja piisab ühest deidist siis tuleb ju soodsam see variant. Näiteks. Ja kolmas pakkumine VIP-PAKETT -50%. Hinda välja ei toodud. Kui tahad teada, siis peab lingile vajutama. Ma siis ka vajutasin. Nupp Rämpspost on mind ennegi igasugustest soovimatud nuhtlustest välja aidanud.

Hiljem hakkasin sellele mõtlema. Et, kas see pole mitte alatu ja jultunud manipulatsioon? Sest, mina võin jah selle peale silmi pööritada ja öelda, et otsi lolli. Kui ma tegelikult nii meeleheitel oleksin, siis küll ma teaks kuhu minna ja kus olla, et meestele raja peale jääda, ilma selle eest sentigi maksmata. Aga on ju teisi inimesi ka. Sest, noh ütleme ausalt, 75€ ei ole väga väike raha, võttes arvesse, et see on väidetavalt soodushind. Madalapalgalised seda endale ilmselt kerge käega lubada ei saaks. Seega, on pakkumise sihtgrupp pigem keskklass või kõrgepalgalised. (Kusagilt lugesin, et nendel päris rikastel pidi üldse mingi oma kohtinguäpp olema ja selle igakuised hooldustasud ulatuvad tuhandetesse eurodesse, noh, et pööblit vältida.)

Kas pole ahvatlev pakkumine?

Kujutame siis ette, et selline pakkumine tuleb minuealisele üksikule lastetule naisterahvale, kellel pole aega käia traditsioonilisi meetodeid pidi kohtamas. 75€ ei tundu eriti suur väljaminek. Las ta siis olla seal, äkki joppab. Leitakse mulle mees, kellega samad huvid ja väärtused, ilma et ma peaks ise hullupööra pingutama. Vaieldamatu eelis sellise teenuse puhul on, et kui juba keskkonnaga liitutud, siis tõenäoliselt pole tegemist kerglaste poisikestega, kes lihtsalt sooja keha otsivad, vaid ikka midagi jätkusuutlikumat. Äkki isegi mõni ärikas, kes on abielus oma tööga ja ei kohtu väljaspool seda naistega. Kolleegidega kohtamine on ka selline kaheteraga mõõk. Kui on match siis hakkavad jutud, et saadi see või too palgakõrgendus vastavalt intiimteenustele ja kui ei ole match, noh siis on lihtsalt väga kaua väga awkward. Nii, et jah, ma olen veendunud, et sellistel saitidel on oma kliendid.

Aga tulles tagasi selle teenuse moraalse külje juurde. Kas on ilus ja viisakas tuletada inimestele meelde nende suhtestaatust? Lastetust? Ja mitte ainult seda meelde tuletada vaid muuta inimeste kurbus, üksindus ja lähedusevajadus rahateenimiseplatformiks? Raha eest saab kõike? Isegi armastust? Mnjaaa, ei teki sooja ja hella emotsiooni.

Mina ilmselgelt ei ole nende target audience. Mulle meeldib mängu ilu. Tagaajamine. Teadmatus. Mitte selline point blank, in your face paaritamine. Ma pole mõni tõulehm, keda paari panna. Ja mul on juba lapsed, seega minu bioloogiline kell ei tiksu kõrvulukustavalt. Lisaks see, et ma pean ennast veel piisavalt osavaks, et vanamoodsate võtetega meessugu võluda. Mitte, et mul oleks fakte selle teooria tõestuseks tuua, aga ma ise mõtlen endast niivõrd hästi.

Sellised mõtted siis sellel teemal. Paar päeva hiljem sain ma ühe teise kirja. Teisest kohast, aga sarnase alatooniga. Nii, et me ei tea, arvate ikka veel, et keegi ei passi peale millega te tegelete, kui te arvate, et te üksi olete?

Ma arvan, et selliste kirjade puhul on kõige olulisem, et ikka nimi on õigesti kirjutatud.
Vastavalt grammatikareeglitele ja nii.

"Olen lihtsalt lapsega naine"

Sattusin lugema taaskord ühe noore naise heietusi teemal – lapsega naine pole tööturul oodatud (link). Iseenesest ma saan aru, et see võib olla murekoht. See oli mõned aastad tagasi ka minu mureks. Mõtlesin, et milline tööandja ometi julgeb mind palgata? Mind? Nelja lapsega üksikema, kellel pole erilist haridust ega ka mitte tööstaaži. Samal ajal, kui minu klassikaaslased käisid ennast harimas ja tegid endale tööalaselt nime, olin mina kodus mähkmete ja lutipudelite keskel. Ja kui uskuda meediat, siis ei oodata naist endisele töökohale tagasi, isegi pärast ühe lapse saamist. Sest on oht, et hakkab sageli puuduma ja pole usaldusväärne. Jah, kõik need mõtted on mul olnud.

Lisaks on mul isiklik kogemus sellest, kui mind vallandati, kuna olin rase. Olukord oli selline, et läksin uude töökohta ja jõudsin seal umbes kuu aega olla, kui tööandja sai teada, et ootan last. Tööle kandideerides minu käest seda ei küsitud. Küsiti, et ega ma krooniliselt haige ei ole. Loomulikult oleksin võinud ausalt öelda, kuidas lood on, aga ma ei teinud seda, sest rasedus oli alles nii väike, et isegi mu pere veel ei teadnud. Kui siis umbes kuu hiljem selgus, kuidas lood on, siis survestas tööandja mind lahkuma. Kui ma polnud nõus ise minema, siis kutsuti tööinspektor ja otsiti põhjus mind katseajal vallandada. Ja teate kuidas sellega on, kes otsib see leiab. Loomulikult olin ma ise naiivne ja loll, ei osanud ennast kaitsta. Siiani tunnen süüd, et ei osanud olukorda paremini lahendada.

Ja ikkagi ma ütlen, et mulle tundub see teema üles puhutud ja üle paisutatud. Kui ma umbes kuus aastat tagasi täie hooga tööturule naasin, taskus ainult keskkooli tunnistus ja napilt 5 aastat töökogemust koristaja, lehekandja ja tooteesitlejana, ei olnud see mingiks takistuseks. Loomulikult ei läinud ma ennast kuhugi ettevõttesse ka juhiks pakkuma või ülikooli lektoriks. Alustasingi toiduahela alumisest otsast. Tuli kogemus, tulid veidi paremad ametikohad ja kõrgem palk. Hetkel ütlen ma käsi südamel, ma olen ülemakstud ja ülehinnatud töötaja. Ja isegi nii flirdin ma aegajalt mõttega, et astuks järgmisele astmele, vaataks kus lagi vastu tuleb.

Arvake mitmes kohas on minu paljulapselisus töövestlusel takistuseks olnud? Üks kord. Siis kui potentsiaalne tööandja vihjas, et ma maandan stressi seksiga. See polnud ilmselgelt koht, kus ma oleksin tahtnud töötada. Loomulikult ei saa ma kindlalt väita, et mõni tööandja ei kutsunud mind vestlusele või ei pakkunud ametit, kuna oli teadlik minu perekonnaseisust. Aga olgu kuidas on, ma ise pole kordagi tundnud, et see oleks olnud deal breaker. Ikka mingid teised asjaolud.

Ma ei tea, mis ametikohtadel need naised töötavad, kes on pidanud taluma sellist kohtlemist või millistes ettevõtetes nad on. Isiklikult mina ei tunne ühtegi naist, kes väidaks, et lapsed on tema karjääri rikkunud või seda takistanud. Pigem on see ikkagi inimeses kinni. Nii töötajas endas, kui ka tööandjas. Osad inimesed lihtsalt ongi sellised, kes otsivad konflikte või on oma maailmavaatelt väga jäigad. Nendega polegi midagi teha. Ükski seadus ega määrus neid ümber ei kasvata. Isegi, kui nad on sunnitud alluma, ei tähenda see, et nad ei otsiks (ja päris kindlasti ka leiaks) võimaluse oma töötajaid hoida või vallandada.

No ja see jutt, et naine ei julge sellepärast lapsi saada, et ei tea kas tal ikka pärast tööd on, see tundub mulle ka rumalusena. Miks üldse lapsi saadakse? Või ei saada? Põhjuseid on igasuguseid. Mulle meeldib siiski kõige rohkem see, et lapsi saadakse armastusest. Armastusest partneri vastu, laste vastu või miks mitte isamaa vastu. Aga armastusest töökoha vastu? No ma ei tea, kuidagi rumal tundub. Kes seda tööd ikka nii väga armastab, et laseks sellel dikteerida oma eraelu? Tõsi, on ka selliseid, aga need pole need naised, kes selliseid artikleid üllitavad. Nad on juba leidnud oma eluarmastuse ja karta on, et ükski laps (olemasolev või teoreetiline) seda armastust takistama ei hakka.

Sama tobe jutt on minu meelest see, et lapsi raha pärast saadakse või raha puudumise tõttu ei saada. Igas ühiskonnaklassis saadakse lapsi. Nii nagu on vaeseid paljulapselisi, on ka jõukaid suurperesid. On lasteta kerjuseid ja lastetuid rikkaid. Laste olemasolu ei määra ka see, kas keegi on suhtes või üksik. Olenemata riigikorrast või sotsiaaltoetustest saadakse lapsi/hoidutakse laste saamisest. Tänapäeval ei määra perekonna juurdekasvu isegi see, kas sa oled viljakas/viljatu, mees/naine, eliit/asotsiaal. Kui on piisavalt soovi, siis leitakse ka võimalus. Kui soovi pole, küll leiab ka põhjenduse.

Kelle probleem see siis on? Kes on need naised, kes kardavad lapsi saada ja tunnevad, et neid pärast sünnitamist ei väärtustata? Mis tööd need naised teevad? Kust ajakirjandus need naised leiab? Või kas on võimalik, et need naised ei tulnud lihtsalt oma tööga toime ja kui vallandamiseks läks, siis oli hea ennast laste taha peita?

Teeks midagi koos lastega

Ma ütlen kohe välja, et ma pole kahjuks selline ema, kes hullupööra lastega võimleks ja tegeleks. Ma olen olemas, enamasti. Ja ma püüan hoolitseda selle eest, et lastel oleks külmkapis vähemalt võileiva materjal ja kummutis puhas pesu. Laske käia, mõistke hukka. Korralik pereema peab ärkama varavalges keetma lastele putru, praadima mune ja küpsetama muffineid. Peab koos nendega raamatuid lugema ja pilte värvima, LEGOdest losse ehitama ja 68 korda päevas Nemot vaatama (või mis see pop multikas oligi?) Jah, tean. Ma sain ka selle kasutusjuhendi, kui titega haiglast koju lasti. Kui kellelgi on enda oma kaduma läinud, siis Perekooli käod aitavad hädast välja ja õpetavad kohe, kuidas õige on.

Minu “kvaliteetaeg” lastega hõlmab teisi asju. Käime koos poes, koorime kartuleid ja vaatame “Suure Paugu teooriat”. Siiski, siiski vahel harva teeme ka selliseid traditsioonilisi perega-koos asju. Näiteks reedel käisime koos Kuulsaalis kuule veeretamas. Tegime kohe sellise ettevõtmise. Broneerisime kaks rada, snäkid, joogid ja meelitasime tädid-onud-vanaema ka kaasa. Kokku 6 ülemeelikut täiskasvanut ja neli passiivselt agressiivset noorukit.

Vahvaks tegi asja veel selline veider kokkusattumus, et pärast seda, kui olin broneeringu ära teinud sain hoopis teisest allikast Kuulsaali kinkekaardi. Ikkagi nagu tasuta raha ju.

Tasuta raha.

Eks ma kartsin seda üritust ikka väga. Minna kõigi neljaga avalikku kohta, mahub top viite minu õudusunenägudest. See sai alguse juba siis, kui mul neid ainult kolm oli. Vanimad poisid olid sünnist saadik (no tegelt juba kõhus viskasid uperpalli) sellised aktiivsed. Kui Elden sündis, siis tema oli marurahulik esialgu. Vaatas silmad särades, kuidas vennad kraaklesid ja ootas oma aega. Kui Rohan sündis, siis ma enam isegi ei unistanud, et meid perena kusagile külla kutsutaks. Parkides ja vabas looduses käisime küll, seal nad olid veidi laiali ja sai teha nägu, et ma küll ei tea kelle kasvatamatud jõnglased seal oma venda kägistavad. Kinno julgesin nendega minna, seal vähemalt pime. Aga kui vaja kuhugi fäntsimasse kohta minna, siis püüdsin organiseerida endale tugigrupi, keegi, kes aitaks taltsutada seda armeed.

Paraku on selline kohtlemine tinginud selle, et poisid lähevad ärevusest täiesti pööraseks, kui nüüd keegi isegi kutsub külla, või kui me mõnes siseruumis perena koos aega veedame. Õnneks nad päriselt mööda seinu enam üles ei roni ja üksteise seljas ei ratsuta. Nüüd väljendub nende ekstaas selles, kuidas üksteisele ja pererahvale sõnadega ära panna. Ma ei saa öelda, et see parem variant oleks. Ikka tavaliselt silmad häbi täis tulen koju.

Suupiste valikus mina isiklikult pettusin väga. Kümnele inimesele see küll mõeldud polnud.
Mingid kuivanud juustud ja paar viilu küüslaugupekki.

Sest, kuigi ma olen selline hullumeelne ja kaootiline oma pesakonnaga, siis minu tutvusringkonna moodustavad enamasti äärmiselt väljapeetud ja viisakad inimesed. Mõnes mõttes on see hea. Siis nad teevad nägu, et ei saanud asjadest õigesti aru. Ja mis veelgi tänuväärsem, teesklevad, et see ongi normaalne. Lapsed on lapsed. Normaalne.

Igatahes, reedel siis kogunesime Mere puiesteele ja juba trolli oodates jõudsin ma õiendada ja ähvardada, et kui nad kohe ei lõpeta, siis kirjutan sellest oma blogis. Selle peale nr kolm teatas, et ma peaksin hoopis tänulik olema neile, et nad mulle nii palju kirjutamismaterjali suudavad tekitada (ma ütlen, see nende suuvärk ikka). Õnneks seal kohal olles olid nad täiesti tublid. Ja ma pean ütlema, et täiesti mõeldav tundub nendega teinekordki mõnda meelelahutusasutusse minna.

Siin Rohan parasjagu veeretab kuuli.

Kus teie oma lastega aega veedate? Soovitage mõnusaid kohti, kus ei vaadata viltu, kui lapsed pisut aktiivsemad on.