Aa mis teie suvel tegite?

Põhiliselt on kolm põhjust, miks ma oma lastega koos reisimas ei käi. Esiteks – mul pole selleks raha. Jah, võrreldes teiste üksikemadega saan ma kenasti hakkama. Aga ärge unustage, et ma pole ainult üksikema vaid lisaks ka paljulapseline. Seega, kui ma ka kuidagi leiaks võimaluse, et 2 lapsega trippima minna, siis paraku jääksid 2 neist ikka koju. Niisiis, olles solidaarsed, kannatame kõik võrdselt 😄 .

Teiseks – mulle tundub, et lapsed ei oska seda hinnata. Kui ma ise veel väike olin, siis käisime ka vanematega igal pool. Tol ajal oli Nõukogude Liit suur-lai ja autoga sai kõvasti rännatud. Arvate, et ma midagi sellest mäletan? Nope! Seega, kui mul ka oleks raha, siis ma pole üldse kindel, et lastega mööda ilma möllaks. Olen ise täiskasvanuna pisut reisinud ja kui olen ise pidanud selle nimel vaeva nägema, siis on reisid ka palju suurema väärtusega ja meeldejäävamad.

Kolmandaks – (hingab sügavalt sisse) lastega koos olles ei saa mina üldse puhata. Ma tean, ma tean, kohutav rongaema! Aga ma olen kogu aeg nendega koos ja vahel ma tahaks ka pisut puhata ja mängida, ilma lasteta.

Eeltoodu ei tähenda, et me vastavalt võimalusele siiski koos ühiseid väljasõite ette ei võtaks. Möödunud aastal näiteks käisime koos Hiiumaal. Õnneks olime 2 autoga ja kutid said vahelduseks teistele sugulastele pinda käia 😎.

Sel aastal otsustasin, et käiks Narvas ära. (Stupid girl, so stupid…) Võtsime rendika ja kuna mulle ei mahu pähe, et ma peaksin ühe niru hotellitoa eest maksma rohkem, kui ma iga kuu kodulaenu maksan, siis mõtlesin: “Näh, mis see ära ei ole, hommikul läheme ja õhtul tagasi!” (Äkki jäi mainimata, so stupid…) Esmaspäeva varavalges sättisin kõik juntsud autosse ja startisime. Ma arvan, et me polnud veel Tallinnast välja jõudnud, kui mulle hakkas tunduma, et see ei pruukinud olla minu top 5 hea mõtte hulgas. Peterburi maanteel hakkas vanim pärima, et kuidas ma üldse tean kus pool Narva asub. Nagu tegelikult või?

Poolel teel Rakvere poole olid minu närvid juba suhteliselt läbi. Kuna olin kokkuhoidlik, siis olin võtnud tavalise sõiduauto ja mitte mahtuniversaali (so stupid…), mis paratamatult tähendas seda, et iga poole tunni tagant tuli mul poisse ümber paigutada, kuna hõõrdumine muutus aegajalt väljakannatamatuks.

Rakveres käisime natuke linna peal jalutamas. Üks poistes käis Tarvast kabistamas ja täiendasime kohalikus Maximas veevarusid. Edasi Narva poole!

Millalgi ühepaiku jõudsimegi sihtkohta. Parkisime auto piiripunkti lähedale ja läksime Narvat avastama. Käisime kindluses ja sõitsime ringiratast mööda võõraid tänavaid, kuni lõpuks otsustasime kasutada moodsaid navigeerimisvahendeid, mis meid lõpuks välja aitasid. Poodides käisime ja söömas. Päris hea kultuurišokk, mitte üks teenindaja ei räägi riigikeeles, aga noh, ega see probleem ei olnudki.

Üheksa paiku kulistasin endale veel kohvi ja Coca-Colat sisse, lootuses, et suurest möllust on kutid väsinud ja ma saan vähemalt tagasiteel nautida rahu ja vaikust. No kus sa sellega! Sama stsenaarium jätkus ka tagasiteel, ikka vaja pidevalt kedagi ümberistutada, muidu lihtsalt närivad üksteisel kõrid läbi (juuresolev pilt on poseeritud ja ei väljenda reaalseid sündmusi).

Vahetult enne Tallinna jõudmist olin ma nii väsinud ja läbi, et peatasin auto teepervele ja lihtsalt istusin veidi.

Koju jõudsime pisut enne südaööd. Küsisin siis noormeestelt, et kuidas oli, kas väga jube?

“Nii äge reis! Millal me jälle läheme?”

Siis kui emme närvikava taastub.

Lisa kommentaar

Kommenteerimiseks palun logi sisse, kasutades üht neist võimalustest:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s