Privaatselt

Ma mõtlesin esialgu, et ma kirjutan kõigest eraldi – vanusest, rahvusest, suhtest. Aga sain siis aru, et see ei töötaks. Läheks hulluks seletamiseks ja eneseõigustamiseks ja lõppeks asi sellega, et ma kahetseksin ülepea kirjutamist ning avaldamist. Avaldamise saab alati muidugi ümber pöörata, aga ega see muuda seda, et keegi juba luges ja arvas. Igasuguseid asju.

Sellepärast ma ütlen alustuseks seda, et tegemist on minu jaoks päris mitmel tasandil uue kogemusega. Ja sellepärast ma ei targuta, ma ei analüüsi, ma ei anna nõu. Ma räägin oma lugu. Lugejatelt ma ootan seekord oma arvamuse endale jätmist. See ehk kõlab julm, aga kuna ma tean vist juba niigi kõike seda, mida sellest arvata saab, siis ma ei taha sellega tegeleda. Põhjendamisega, õigustamisega, selgitamisega. See asi on minu jaoks värske ja esmakordne. Aga ma naudin seda. Ma õpin sellest enda kohta nii palju. Ja ma ei väida, et ma olen kõigest teadlik, et mul on vastused kõigile küsimustele või et ma üleüldse kõiges selles kindel olen. See on minu jaoks teekond ja ma ei tea, mis selle lõpus mind ootab. Just seepärast ma ei vaja kellegi kommentaare ega arvamust.

Alustama ma peaks sellest, et suvel lugesin tänu hea sõbranna soovitusele raamatut. Raamatu pealkiri on selline, et kui keegi teine oleks mulle seda soovitanud, siis ma oleks viisakalt naeratades tänanud ja soovituse unustanud. Kindlasti on teil ka elus ette tulnud olukordi, kus nõuanne ise oli hea ja õige, aga allikas ebausaldusväärne ja seetõttu jäi nõuanne ka võtmata. Seega sõltub ikka küll sellest, kuidas mingi soovitus meieni jõuab. Olgu madratsisoovitus, jumestuskreemi või siis enesearengu. Tean nüüd ka seda, et sõbranna oli soovitust andes ise ka kõhklev, et kas ma teda kuulan ja kuidas ma pärast tema soovitust temasse suhtun. Aga ju siis minu jaoks olid asjad sel hetkel õiges kohas, soovitus sobis ja sõbrannast arvan nüüd veel paremini kui enne.

Raamatu pealkiri on “Kuidas leida seda “õiget””. Jah, ma tean. Ei oleks julgenud raamatukogust laenutada ega raamatupoest küsida. Õnneks on internet.

Eneseabiraamatutesse suhtun ma niigi ettevaatlikult ja see konkreetne pealkiri on selline, et siit ma midagi head oodata ei osanud. Aga noh, kõike võib ju elus vähemalt korra proovida. Raamat nimelt lubab seitsme nädala jooksul tõelise armastusega kokku juhatada. Koostatud ongi ta moel, mis koosneb seitsmenädalasest kursusest. Igal nädalal mingi kindel teema, millega selle nädala jooksul tegeleda. Isiklikult minu jaoks on pealkiri natuke eksitav. Ma ütleks, et õigem ja sisule vastavam oleks peakirjaks panna “Kuidas olla see “õige””. Sest ülesanded ja harjutused, mida raamat innustab tegema on peaasjalikult suunatud lugeja sisse, mitte väljaspoole. Sellepärast ma olengi raamatule blogis viidanud kui “tee endale ise teraapiat” kursusele. Sest teemad, mis lahatud said olid paljuski seotud lapsepõlve mustrite kordamisega, enda haavade lappimisega, endas sisemise jõu leidmisega ja palju muud selletaolist. Loomulikult oli ka harjutusi, mis olid otseselt suunatud oma südame armastusele avamisele. Minu jaoks sai üsna kiiresti selgeks see, et see raamat ei pea mu ellu kedagi imelist tooma, kui see juhtub, siis tore, aga pigem olin ma tänulik selle eest, et ma sain rahulikult, süsteemselt ning positiivselt tegeleda iseenda arendamisega.

Ja nüüd ma ei teagi, kas oli asi selles raamatus või nendes harjutustes, mis ma endaga tegin või pime juhus, aga kuuendal nädalal olin ma juba sisuliselt suhtes mehega, kellest kirjutan.

Kindlasti rõhutan siin, et tegemist on värske suhtega. Nii värskega, et minu enda keel ei väändu seda veel suhteks nimetama. Aga omavahel on meil kokkulepe, et me teistega praegu ei kohtu ega romantilist liini ei arenda. Ettepanek selle kohta tuli mehelt pärast meie kolmandat kohtumist. Või see ei olnud isegi ettepanek. Tema lihtsalt teatas, et temal teisi liine pole. Ja võib-olla olen ma naiivne, aga ma usun teda.

Tegemist ei ole minu jaoks täiesti võõra inimesega. Me nimelt käime samas jõusaalis. Omavahel vestelnud polnud. Aga me teadsime üksteise olemasolust. Suvel tegin ma postituse jõusaalist, mida tema märkas, mille peale ta mind Instagramis jälgima hakkas. Kuna minu jaoks tuttav nägu, siis lisasin vastu. Pärast seda teretasime paar korda jõusaalis. Siis ta saatis mulle sõnumi ja pakkus, et võiksime koos trenni teha. Nii ta läks.

Mees on väga noor. 19 aastat noorem. Minu jaoks on see suurem probleem kui talle. Vähemalt alguses oli. Tänaseks päevaks pole see mulle enam probleem. See pole mingi elevant ruumis, mis hingata ei lase. Jah, muidugi on meil erinevad elukogemused. Näiteks kui tema ütleb, et vaata oma vanemate must-valgeid lapsepõlve pilte, siis ma pean meelde tuletama, et ma võin ju enda omi vaadata. Või kui ta ütleb, et neljakümneselt küll ei tahaks seda ja teist olla, ja ma meenutan, et mina juba olen ju 40+. Iga kord kui ma seda teen, ta üllatub, nagu ta üldse ei mõtleks sellele, et mina olengi umbes sama vana kui tema vanemad.

Ma tean, mida te mõtlete. Uskuge mind, ma mõtlesin ise alguses täpselt samu asju. Näiteks mõtlesin, et midagi tõsist ei saa siit tulla, nagunii tahab ainult seksi. Fakt on aga see, et ma pole ühegi partneriga nii kaua intiimsusega oodanud kui temaga. Mulle tuli suure üllatusena, et ta päriselt tahab mind tundma õppida ja minuga koos aega (väljaspool magamistuba) veeta. Tänase päevani moodustab voodikardio koos oldud ajast umbes 10%. Mõtlesin ka seda, et mida mul temaga rääkida on. Tuleb välja, et rääkida on väga paljust. Tegemist on kõrgharitud inimesega, kellel on lai silmaring ja kellel on uudishimu elu vastu. Mõtlesin ka sellele, et mida tal mulle pakkuda on. Selgus, et vaatamata oma noorusele on ta emotsionaalselt intelligentne ja küps inimene. Selline, kelle sarnast ma paljude enda vanuste meeste hulgas leidnud ei ole. Toon ühe näite. Rääkisime sellest, et kui ma olen hormonaalne, siis muutun tundlikuks ja võin olla paras bitch. See on miski, mida ma uutele meestele räägin üsna julgelt. Parem on, kui nad teavad, millesse end mässivad. Tavaliselt olen vastuseks saanud, et “ära siis lihtsalt ole” või “okei, ma siis tean ennast neil päevadel sinust eemal hoida”. Mis minu jaoks olid juba täiesti tavalised vastused, normaalne mehelik reaktsioon. Ainult, et see 22-aastane kostis selle peale: “Mida saan mina neil päevadel sinu jaoks teha, et sul parem oleks?” Mul kukkus suu lahti. Ma ei osanudki talle midagi vastata, sest mitte kunagi varem pole ükski teine inimene seda minult uurinud. Minu hormoonid ja nendega tegelemine on olnud minu isiklik probleem, millega ma teisi tülitama ei peaks. Tuleb välja, et kui teine inimene mu alaselga masseerib ja mu kõhtu paitab, siis see märkimisväärselt leevendab päevadest tulenevaid krampe ja ebamugavust. Seda õppisin ma nüüd, vahetult enne menopausi algust. Muidugi mõtlesin ma ka sellele, et kas ma teda mitte ei pidurda, asjatult teda kinni ei hoia. Sest noor inimene, nagunii tahab mõne aja pärast oma pere ja lapsi. Ka see küsimus sai temaga läbi arutatud ja vähemalt antud hetkel on see asi mõlemaid osapooli rahuldava lahenduse leidnud. Mida tulevik toob, seda ei tea. Aga kas keegi kunagi päriselt teab?

Suhte dünaamika on meil väga traditsiooniline. Tema on mees ja mina olen naine. Tema kannab hoolt ja hellitab, mina lasen end hellitada ja naudin imetlust.

See suhe on uus ka partneri rahvuse tõttu. Ma pole nimelt mitte kunagi varem olnud suhtes vene mehega. Olen seda teadlikult vältinud alates 14ndast eluaastast, et ma jumala eest vene mehega suhtesse ei satuks. Kuna see mul esimene kogemus, siis ma ei saa põhjapanevaid järeldusi teha, aga isiklikult mulle väga meeldib. Ta on hooliv, ta on tähelepanelik, ta teeb komplimente, ta teeb kingitusi, ta ilmutab minu vastu suurt austust. Ta näeb hea välja, hoolitseb enda eest, ta lõhnab hästi, on puhas, rahulik ja enesekindel. Kuna ta on käinud eesti koolis, siis suhtleme eesti keeles ja tema grammatika on imeline, puhas ja korrektne. Rääkides ei kuule ma mingit aktsenti.

Kooslus kõigest eelnevast on põhjus, miks ma tunnen, et sellist suhet pole mul varem olnud. Mis tähendab, et ma ise ei oska selles suhtes kuidagi olla. Ma tunnen ennast väga eksinud. Ma olen ärev ja hirmul. Ma tean, mida te selle peale öelda tahate. Et ma peaks usaldama oma sisetunnet, et kui mu keha tahab mulle märku anda, et midagi on valesti, siis ma peaks seda uskuma. Poolteist aastat tagasi oleks ma ise täpselt sama öelnud. Ainult, et aasta tagasi elasin ma üle suhte, kus kõik oli algusest peale õige. Tunne oli õige. Mingit kõhklust ega kahtlust polnud. Ma tundsin end rahuliku ja enesekindlana. Olin täiesti veendunud, et olen leidnud oma inimese, keda ma terve elu otsinud olen. Mu sisetunne ei andnud mulle ühtki vihjet selle kohta, et mees mind petab, mu südame koletul kombel murrab ning mu pooleks aastaks halvatuna maha jätab. Ma ei usalda enam seda bitchi! Oma sisetunde asemel usaldan ma fakte. Ma usaldan seda mida ma näen, mitte seda mida ma tunnen. Ja ma usaldan oma sõpru. Nad on olnud sellel teekonnal mulle asendamatuks toeks. Iga kord, kui mu tunded üle keevad ja ma pean plaani see suhe lõpetada, siis aitavad nemad mul näha asju teisest vaatenurgast ning leevendavad mu rahutut meelt.

Pärast aastaid manipuleeritavates suhetes olemist, ühepoolseid armusuhteid ja veiderdavaid meesolevusi, on väga raske harjuda inimesega, kes sinuga mänge ei mängi. Kes sinuga suhtleb. Kes ei pane sind oma väärtuses kahtlema. Kes tahab sinuga koos olla. Kes on uhke selle üle, et on sinu partner. See on nii harjumatu, et tundub vale. Tundub naljana. Tundub mõnitusena. Ma ootan pidevalt seda, et ta ütleks, et see oli nali, et see oli mingi kihlvedu või midagi muud selletaolist. Võiks eeldada, et terves suhtes tunnen ma end hästi ja kindlalt, aga ei. Ma tunnen, et olen vales kohas. Ma pean õppima olema normaalses suhtes. Ja see on väga raske. See on umbes nagu ma oleks terve elu olnud umbses suitsuses ruumis ja kui ma lõpuks välja värske õhu kätte saan, siis see võtab mul silme eest mustaks ja ajab iiveldama.

Päris ausalt, ma ei tea mis saab. Võib-olla vajutan ma siin üleval paremas nurgas nupule “avalda” ja ma saan kallimalt sõnumi, et ta jätab mu maha. Või saadan ma ise selle sõnumi. Võib-olla lähen ma täna õhtul töölt tulles poest läbi ja kohtun kellegi uuega, või kohtub kellegi omavanusega mu kallim ja me teed lähevad lahku. Võib-olla me pöörame nädala lõpus pöördumatult tülli Vene-Ukraina sõja üle arutledes. Võib-olla ta perekond tuleb meie vahele ja paneb ta fakti ette, et ta peab minuga suhtlemise lõpetama, sest ma olen temast 20 aastat vanem 4-lapse ema ja pole talle vääriline partner. Kõik võib juhtuda. See postitus siin ei tähenda mitte midagi. Aga ma kirjutan ja avaldan, sest see on osa minu teekonnast. Ja kuna see suhe on mulle nii palju õpetanud ja mu arvamusi asjade olemusest muutnud, siis see peatükk jääb.

Pildipostitus

Mul pole midagi tähtsat öelda, sest ma olengi see blogija, kes ei oska blogida, kui tal kõik hästi on, ainult vinguda ja halada oskan. Või siis keksida ja eputada. Eputada ma praegu väga ei tahaks, sest teate küll kuidas sellega on, jõuad korra nina püsti ajada, kui karma sulle jalaga äsab. Sellepärast olen ma hästi tasa-tasa ja alandlik. Aga pilte tahaks ikka teiega jagada, sest ma olen kuulnud jutte, et kõik teist, kes siin lugemas käite, ei jälgigi mind veel Instagramis ja no, kui me nüüd omavahel juba alusalt räägime, siis ega ma sinna instasse ka nüüd liiga tihti ei postita. Miks ma neid üldse klõpsutan, seda teab ainult jumal üksi, ju see mingi veel diagnoosimata vaimuhaiguse ilming ole. Või siis (ma võin sellest veel väärikalt välja tulla) ikka endale mälestuseks, eks ole. 

Aga oma mälestusigi käin ma ikka blogis üle lugemas. Alles hiljuti vaatasin, kuidas ma siin täpselt aasta tagasi kohutavas südamevalus piinlesin. Pilte vaatan, ja sealt vaatab üks igati rahulik ning kaunis naine vastu, ainult ma ise (ja mu armsad lugejad) teadsid, kuidas ma iga päev hommikul dušši all juba silmi peast nutsin, kuidas ma kaalu kolinal kaotasin, kuidas ma… aga mis sellest enam. Õnneks on südamevalu ka üks lihasvalu, mis paraneb, kui talle aega anda ja teda õigesti ravida. 

Või teate, ma korra siiski peatun sellel südamevalu teemal. Juhtusin nägema ühe neiu TikToki videot, kus ta kirjeldas oma südamevalu sümptomeid ja kuidagi see väga kõnetas. Sest me ju unustame ruttu. Aga kui ta rääkis, kirjeldas kuidas oli esimene kuu, teine ja kolmas ning kuidas alles viiendal ta tundis, et pole enam üdini õnnetu. Väga tuttav kõlas see. Võib-olla on mu lugejate hulgas kedagi, kes praegu midagi sarnast läbi elab ja mõtleb, et see valu ei lähe kunagi üle, siis läheb küll. Aga päriselt võtab aega. Ja ma ütleks, et see protsess on etapiline. Mõned päevad on juba täiesti hea, või noh, talutav, ja siis tuleb mingi asi meelde ja oled nagu jälle nullpunktis. Ühel hetkel, ma arvan, et siis oli juba mingi pool aastat või rohkem möödas viimasest kontaktist, hakkasin ma kogu asjale isegi naeratades mõtlema. Mitte selles mõttes, et ha-ha, küll oli lõbus, et mulle hinge kakiti ja mulle valetati ja mind ära kasutati, aga selles mõttes, et tegelikult oli meil palju ilusaid aegu ka (nii palju, kui neid kolme kuu jooksul olla jõuab). Mingeid naljakaid omavahelisi nalju, mingeid toredaid hetki. Näiteks, see on muidugi täiesti rändom näide, aga mäletan üht tööpäeva hommikut, kui ta tuli minu juurde, et saaksime koos kohvi juua ja siis trepikoja ees embasime ja hüvasti jätsime, siis samal ajal möödus meist üks naine, kes ilmselt ka tööle ruttas või kuhugi, ja silmanurgast märkasin, kuidas ta meid nähes heatahtlikult naeratas. Nagu, on ju endal ka kuidagi rõõm, kui teistel on selline ilus armumiseaeg parasjagu hoos. Igatahes, sellised väiksed asjad hakkasid meenuma. No ja mingi hetk tuli tänulikkus ka selle eest, et see asi läbi sai. Oli palju asju, mis oleks nagunii selle suhte minu jaoks ühel hetkel põrguks muutnud, lihtsalt sel hetkel polnud ma veel päriselt valmis loobuma. Sellepärast nendest lühikestest suhetest ongi nii raske üle saada, sest protsess jäi kusagil pooleli. Muidu ju ikka on alguses suur armumine ja pime kirg, siis vaikne rahunemine ja argipäev, siis olmetülid ja lõpuks tüdimus, ning siis otsustad, et teate, mulle aitab nagu ka. Aga kui suhe lõppeb seal, kus kõik oli veel täiesti hea ja ilus, siis jääbki südamesse kripeldama, et appi, ma jäin nüüd eluarmastusest ilma. Tegelikult võib-olla oleks muul juhul ise järgmisel kuul tahtnud minema joosta. 

Oma lastest on mul ikkagi jube kahju kogu selle asja pärast. Mul oli aasta tagasi kahju, sest ma nägin nende pettumust. Pettumust minus, et ma jälle ei oska üht meest hoida. Või ei taha hoida. See nüanss kuidagi isegi üllatas mind. Et lapsed mul on endale pähe võtnud, et mina kõik suhted lõpetan. Mitte mind ei jäeta. Alles hiljuti rääkisin ühe pojaga praegusest kallimast, tegime plaane tulevikuks ja poiss ütles, et kutsu peika ka üritusele kaasa. No kuna üritus on alles mitme nädala pärast, siis mina oma tagasihoidlikul moel märkisin, et võib-olla on mind selleks ajaks maha jäetud. Poeg mul vastu, et miks ta peaks. No jah, ausalt öeldes väga hea küsimus, sest ma pole veel aru saanudki, et miks mind maha jäetakse. Keegi ei ütle. Aga poja positiivne suhtumine praeguse suhte jätkusuutlikusse mõjus mulle igatahes julgustavalt. See on esimene kord, kui nad mu valiku heaks on kiitnud. Siiani on meeste vastu oldud viisakad ja nii, alles suhte lõppedes olen ma kuulnud kõiki etteheiteid, mis neil meeste vastu on olnud. Praegune on midagi muud. 

Ma tean muidu, mida te mõtlete. Et mida ma üldse nii varajases staadiumis mehi koju lohistan, kui ma veel ei tea, mis neist saab ja kas nad jäävad. Ma olen natuke nõus, aga samas, millal siis on õige aeg tutvustada? Pluss, minu poiste puhul on see punkt ka, et kui ma kohtamas käin, siis tahavad nad kõike teada. Kellega lähen, kuhu, mis kell tulen. Ja siis nad istuvadki kodus ja ootavad, kuni ma tulen. Paar korda on juhtunud, et ma olen tunde hiljem laekunud. Siis tuleb aru anda, sest nemad muretsesid. Seetõttu on mul isegi mõnes mõttes parem need mehed koju lohistada, siis komisjon saab kohe üle vaadata ja oma arvamuse öelda, kas mul on pointi aega raisata, või parem järgmise juurde edasi liikuda. 

Aga olgugi, et praegune on esialgse skriiningu edukalt läbinud, siis ei tähenda see, et tema suhtes valvas ei olda. Ma tajun iga keharakuga, kuidas nad kardavad liiga lähedaseks saada. Samamoodi nagu minagi. Täiesti teadlikult hoian oma emotsioone rihma otsas. Mis on arusaadav, sest viimane haav on ikka veel värske. Mis on natuke ka ebaõiglane, sest ega tema ju süüdi pole, et mul see haav on. Haava põhjustas keegi teine, aga ravima peab justkui tema. Ja mitte ainult minu haava, vaid ka mu laste haavu. 

Nii et kui ma olen muidu terve elu salaja natuke üleolevalt suhtunud naistesse, kes iga kolme kuu tagant meest vahetavad, sest issand, mis ta lapsed ometi peavad üle elama, siis nüüd ma mõtlen, et ehk on selliste naiste lapsed tugevama südamega, nad ei võtagi kedagi nii tõsiselt, et kiinduda ja ei tunne ka meeste lahkudes nii suurt tühjust hinges, kui minu omad. Sest lapsed kohanevad kiiresti olukorraga. Miks minu omad ei kohane, ongi sellest, et ma pole kedagi väga tutvustanud ja kui olen, siis on see asi nagu suurema olulisusega, kui ta tegelikult väärt on. On mu loogika… loogiline?

Omast kogemusest võin rääkida seda, et vanusega see asi paremaks ei lähe. Lastel siis. Ja ma ei räägi oma lastest. Endast räägin. Vaadake, minu isa suri 9 aastat tagasi. Mu ema on lesk. No ja oli tal üks silmarõõm, kellest sai lõpuks kurbus silmadesse. Ja seejärel tekkis uus, kes ka ema pikalt nörritas. Aastaid ikka. Mis seal neil lõpuks juhtus, ma ei teagi, aga igatahes võttis vend end lõpuks kokku ja tegi mu emast ausa naise. Arvate, et me lastena vaatasime seda asja heakskiiduga või vähemalt neutraalselt pealt? Lubage naerda. Me kõik veensime ema, et ta teeb suure vea. Mu ema on 60+. See ei lähe ajaga paremaks. Ema on ikka püha ja maa peal pole meest, kes ta küünemusta vääriks. Teades seda, ma oma laste arvamust nii südamesse ei võta. Aga hea tunne on ikka, kui väljavalitu neis allergilist reaktsiooni ei tekita. Ega nemad temas. 

Nii et pilte teen mälestuseks ja blogi ka kirjutan mälestuseks. Pärast hea kaardistada, et kuidas ma siin oma mõtete ja tunnetega toime olen tulnud. 

Sügis on muidu tore. Üks neljast lemmikust aastaajast. Mul nagu aasta algaks sügisega. Värske õhk, suvine lämbe ja kleepuv niiskus on üle läinud, kui veel väga vihmane pole, siis see krõbe kargus hommikuti on mõnus, natuke nagu veebruaris, kuiv ja steriilne. Kiire aeg on möödas. Pole vaja kiiresti igale poole jõuda, sest suvi. Suves on mingi rutt. Vaja reisida ja puhata, vaja päevitada ja meres ujuda, vaja teokarpe korjata ja muru niita. Suvi on nii lühike, nii palju peab tehtud saama. Aga sügis kestab meil ju juuni kolmanda nädalani, aega on. Aega küünlaid põletada, aega vannis mõnuleda, aega raamatuid lugeda, aega muusikat kuulata, aga filme vaadata. Aega enda sisse vaadata, peegeldada ja eesmärke seada. 

Kuulge, kolmapäeval lähen juuksurisse. Kas ma peaks midagi muud tegema? Mul kiharad poolde selga, trenni ajal jääb pats muudkui ette ja vahele. Lõikaks? Salgutaks? Värviks? 

Kassielu

Kuigi ma olen varem ka kasside poolt omatud olnud, siis ikkagi olen tänu uuele pereliikmele kasside kohta üht koma teist uut teada saanud ja hea meelega jagaks seda, ning kui teil ka on mõni põnev fakt mulle edasi anda, siis kommentaarium on avatud.*

Suvel vaatasin Netflixist ka dokumentaalfilmi kassidest, mida soovitan ka kõigile. Ka neile, kes arvavad, et neile kassid ei meeldi. Sest kui te nii arvate, siis ilmselgelt te lihtsalt ei tunne kasse piisavalt. 😁 Saate nimi on Inside The Mind of a Cat. Ja kui te kardate, et ilgelt nunnu ja imal, siis pigem ei. Lihtsalt selline lühike tutvustus kasside hingeellu.

Üks asi mida ma pole varem teadvustanud ja mida mu enda praegune kiisu ka just tingimata ei kinnita, siis kassid on tegelikult üsnagi seltskondlikud loomad. Minu oma näiteks armastab mängida. Üsna tavaliselt on muutunud see, et ta toob ise oma mänguasja välja ja siis nõuab, et temaga mängitakse. Huvitav on siinjuures see, et minuga ta väga ei mängi, pojaga küll. Veel olen avastanud, et ta ei salli suletud uksi. Ööseks paneme magamistubade uksed kinni ja Mitsi magab elutoas. Vahel on tal öösel igav ja siis ta tuleb magamistoa ukse taha näuguma. Kui ma ta korraks tuppa lasengi, siis varsti nutab ta teisel pool ust, et laske mind siit vanglast välja. Hommikuti on ta juba koridoris ukse taga ootamas, kui mina ärkan ja annab märku, et tal oleks hädasti vaja poiste tuppa neid äratama minna. Kuna poisid ärkavad umbes pool tundi hiljem, siis ma kohe ei ava ust, sest ta läheb neid suure näugumisega äratama. Nädalavahetustel, kui me kodus oleme, on kass selgelt rõõmsam ja rahulikum. Tuleb ise paisid nuruma ja teeb pesa vahetus läheduses.

Võõraid ta kardab endiselt. Fonohelina peale peidab end diivani alla ja sinna võib ta terveks päevaks jääda. Mõned külalised on siiski korraks ta vurre ja saba näinud, aga ainult need kõige erilisemad külalised.

Kuna meie kiisu on varjupaigast võetud, siis otsin ma jätkuvalt märke, mis näitaks mulle, kas ta meie juures end ikka turvaliselt ja mugavalt tunneb. Üks selline märk on see, kui kass magab nagu leivapäts, ehk ta käpad on keha all peidus. See poos näitab, et ta tunneb end turvaliselt ja võib käpad peita, kuna ei tunne vajadust kiiresti vehkat teha.

Teine märk on see, kui ta ennast välja sirutab ja kõhtu näitab. Aga kõhtu paitada ei maksa tormata, see ei pruugi neile meeldida.

Kolmas märk, et kassil on hea olla, on pesemine. Kui kass ennast sageli ja hoolikalt peseb, siis on tal tervis korras ja tuju hea. Kui märkad, et kass pikema perioodi jooksul ennast ei pese, siis tasub ta tervist kontrollida lasta.

Nurrumine on üks põnev fenomen. Selle kohta oli vist selles dokumentaalis ka juttu, et kassid kohandavad oma nurrumist vastavalt peremehele, nii et iga peremees tunnetab oma kassi nurrumist samal tasemel nagu beebinutt. Võimalik, et ma sain sellest asjast valesti aru, aga umbes nii oli, et kassi nurrumine peaks peremehes tekitama sooja ja kaitsva hoiaku oma lemmiku vastu.

Näugumine on ka huvitav nähtus. Nimelt omavahel suheldes kassid ei näu. Näugumine on neil nimelt inimestega suhtlemise jaoks välja timmitud. Meie kiisu on väga jutukas, eriti hommikuti. Alguses ma arvasin, et ta on näljane ja sellepärast näub, aga tänaseks ma olen aru saanud, et ta räägib juttu, sest söögist ta esimese asjana huvitatud pole.

Kui ma tahan oma kassile näidata, et ma armastan teda ja tal on minuga turvaline, siis tuleb talle silma vaadata ja aeglaselt silmi pilgutada. Kui kass samaga vastab, siis ta teeb oma peremehele musi. Ma ei tea kuidas teie kassid kannatavad, aga kui ma oma kiisu sülle võtan ja päriselt teda musitan, siis ta on täpselt sellise näoga, nagu ma oleks üks ilge pervert ja loomapiinaja. Aga kuna ta mulle pikalt ja aeglaselt silmi pilgutab, siis ma tean, et tema armastuse keel ei ole lihtsalt füüsiline puudutus.

Kassi saba toimib sarnaselt koera sabale. Sellega näitab ta oma tuju. Kui saba on sirgelt püsti, siis on ta õnnelik ja elevil, kui saba on maadligi, siis hirmul ja ärevuses. Kui sabaots liigub sinka-vonka, siis on ta intrigeeritud ja huvitatud, mis edasi hakkab juhtuma, kui saba käib kiiresti edasi-tagasi, siis on ta ärritatud ja pahur.

Kuna selgus, et peika on kasside vastu allergiline, siis tuli mul ka seda asja veidi uurida, et kuidas elada, kui üks pereliige on allergiline. Minule üllatuslikult on päris palju asju, mida saab ära teha, et nii kiisu kui allergik saaks koos rõõmsalt elada, ilma et keegi kannatama peaks. Näiteks on oluline kassi sageli kammida, et lahtised karvad õhus ei hõljuks. Lisaks võib aegajalt kassi ka pesta, mis samuti muudab allergiku elu mugavamaks. Üldine soovitus ongi puhtuse hoidmine. Ja kassi magamistoast eemal pidamine. Meie puhul on see siiani suurepäraselt toiminud ja kuigi kallimal on ka allergiarohi, siis pole ta seda meie juures veel kasutama pidanud.

Sellised uued teadmised mul siit maailmale edasi anda. Hea meelega kuulan ka teie mõtteid.

*Mitmed on maininud, et mul on viimasel ajal keeruline kommida. Kuna ma tegin hiljuti muudatusi oma lehel, muuhulgas muutes ka kommentaaride jätmise tingimusi, siis usun, et need muutused on sellest tingitud. Kuna ma ise ju teiselt poolt seda süsteemi ei näe, siis mul on ka raske midagi muuta, et kommentaarida oleks mugavam. Muudatuse tegin peaasjalikult seetõttu, et hoida kontrolli all trolle. Mitte sellepärast, et diskusiooni pidurdada.